Vikipeedia

Leonid Brežnev

Nõukogude Liidu riigitegelane, NLKP Keskkomitee peasekretär 1964–1982
 See artikkel räägib Nõukogude Liidu partei- ja riigijuhist; tema nime kandnud lennukikandja kohta vaata artiklit Admiral Kuznetsov

Leonid Iljitš Brežnev (vene keeles Леонид Ильич Брежнев Leonid Iljitš Brežnev; ukraina keeles Леонід Ілліч Брежнєв; 19. detsember 1906[1] Kamjanske, Katerõnoslavi (Jekaterinoslavi) kubermang (tänapäeval Dnipropetrovski oblast), Ukraina, Venemaa keisririik – 10. november 1982 Zaretšje, Moskva oblast, Vene NFSV, NSV Liit) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, aastatel 1964–1982 NLKP Keskkomitee peasekretär ning 1960–1964 ja 1977–1982 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

Leonid Brežnev
Leonid Brežnev
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär
Ametiaeg
10. oktoober 1964 – 10. november 1982
Eelnev Nikita Hruštšov
Järgnev Juri Andropov
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
Ametiaeg
16. juuni 1977 – 10. november 1982
Eelnev Nikolai Podgornõi
Järgnev Juri Andropov
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
Ametiaeg
4. mai 1960 – 15. juuli 1964
Eelnev Kliment Vorošilov
Järgnev Anastass Mikojan
Isikuandmed
Sünniaeg 19. detsember 1906
Kamjanske, Katerõnoslavi kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 10. november 1982 (75-aastaselt)
Zaretšje, Moskva oblast, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Erakond Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
Alma mater Dneprodzeržinski Metallurgiainstituut
Autogramm

Sisepoliitikas ta suuri muudatusi ei korraldanud. Tema valitsusaega iseloomustas kasvav korruptsioon ning suurenev ühiskondlik-majanduslik stagnatsioon ja tehnoloogiline mahajäämus lääneriikidest. Välismaailmas kinnistus NSV Liit Brežnevi ajastul sõjalise ja poliitilise üliriigina, kes laiendas oma mõjuvõimu Aafrikas ja Aasias.

Elulugu

muuda

Ta sündis Katerõnoslavi kubermangus Kamjanskes Ilja Jakovlevitš Brežnevi (1874–1930) ja Natalja Denissovna Mazalova (1886–1975) perekonnas. Tema isa sündis Brežnevo külas praeguses Kurski oblasti Kurski rajoonis ning elas seal enne Kamjanskesse elama asumist. Brežnevid on pika ajalooga üksik majapidamise perekond, kes 17. sajandil teenisid bojaaripoegadena Jeletski, Jefremovski, Orjoli, Kurski, Starooskolski ja Novosilski maakondades. Leonid Brežnevi vanaisa Jakov Maksimovitš Brežnev, eluaastad 1843–1930, elas üksikmajapidamises Kurski maakonnas, Streletski vallas, Brežnevo külas, ta pärines oma kaugest esivanemast Kurski bojaaripojast, Stepan Mihhaili poeg Brežnevist, kes oli mõisnik Kurski ja Usožski stanist.

1915. aastal võeti Leonid vastu klassikalisse gümnaasiumi, hiljem õppis ta töökoolis, mille ta lõpetas 1921. aastal. 1921. aastast töötas ta Kurski võitehases. 1923. aastal astus ta komsomoli.

Ta lõpetas Kurski Maamõõtmis-Maaparandustehnikumi (sisseastumise ajal kandis see maakorraldustehnikumi nime), kus ta õppis 1923–1927, ning sai III järgu maamõõtja klassifikatsiooni. Ta töötas maakorraldajana mõne kuu ühes Kurski oblasti maakonnas, see järel Valgevene NSV Orša ringkonna Kohhanovo rajoonis (praegu Viciebski oblasti Tałačyni rajoon)[2].

Aastal 1928 abiellus ta Viktorija Denissovaga, neil olid tütar Galina Brežneva ja poeg Juri Brežnev. Märtsis 1928 saadeti ta Uuralisse, kus ta töötas maakorraldajana, rajooni maaosakonna juhatajana, Sverdlovski oblasti Bisserski Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe asetäitjana (1929–1930), Uurali ringkonna maavalitsuse ülema asetäitjana.

Septembris 1930 ta lahkus Uuralist ning astus Kalinini-nimelisse Moskva Masinaehitusinstituuti, kevadel 1931 aga läks üle Dneprodzeržinski Metallurgiaosakonna õhtusse teaduskonda ning töötas õpingute kõrvalt tehases treialina.

ÜK(b)P-sse astus ta 24. oktoobril 1931.

1935. aastal lõpetas ta Dneprodzeržinski Metallurgiainstituudi.

Aastatel 1935–1936 teenis ta aega Nõukogude Armees Baikali taga Pestšanka külas Tšita lähedal.

1930. aastatel alustas ta parteikarjääri Dnepropetrovskis, olles enne sõda ÜK(b)P Dnepropetrovski oblastikomitee KK sekretär. Sõja läbis ta poliittöötajana, lõpetades 4. Ukraina rinde poliitvalitsuse ülema kohal kindralmajori auastmes. Seejärel oli ta NLKP Zaporižžja ja Dnipropetrovski oblastikomitee KK esimene sekretär.

 
Buklett Iraani postmarkidega, mis on pühendatud NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe L. I. Brežnevi visiidile Iraani novembris 1963. Piiratud kinketiraaž Nõukogude delegatsiooni liikmetele. Maailma esimene Brežnevi kujutis postmarkidel.

Aastatel 1950–1952 Moldaavia KP KK I sekretär. NLKP XIX kongressil 1952 valiti ta Jossif Stalini ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretäriks ja NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmeks. Pärast Stalini surma eemaldati ta 1953 nendelt ametikohtadelt.

Aastatel 1953–1954 oli ta Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Peapoliitvalitsuse ülema asetäitja. Pavel Sudoplatovi[3] ja Kirill Moskalenko[4] andmetel oli umbes 10 relvastatud kindrali seas, kes 26. juunil 1953 Kremlisse kutsuti ja kes ei teadnud Lavrenti Beria kavandatavast arreteerimisest, ka Brežnev.

Aastal 1954 viidi Brežnev Nikita Hruštšovi ettepanekul üle Kasahhi NSV-sse, kus ta töötas Kasahstani KP KK II sekretärina ning 7. maist 1955 kuni 6. märtsini 1956 esimese sekretärina.

Nikita Hruštšovi toetusel tuli ta 1956 tagasi Moskvasse ning töötas 1960. aastani NLKP KK sekretärina (aastatel 1956–1957 oli ta NLKP KK Presiidiumi liikmekandidaat ning 1957. aastast liige). Aastast 1960 oli Brežnev tseremoniaalsel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohal.

1963. aastal naasis ta sekretariaati. Ta osales Hruštšovi kukutamises ning valiti 1964 Hruštšovi asemele NLKP KK peasekretäriks ja järk-järgult hakkas ta valitsema konservatiivset ja konsensuslikku koalitsiooni.

Välispoliitikas oli see aeg Nõukogude Liidule suhteliselt edukas, kui mainida 1968. aasta Praha kevade mahasurumist, 1975. aasta Helsingi protokolli allakirjutamist ja sõjavägede viimine Afganistani 1979 algas Nõukogude Liidule edukalt. 1980 korraldas Nõukogude Liit XXII olümpiamängud. Seevastu Nõukogude Liidu majandus muutus järjest vähem konkurentsivõimeliseks.

Autasud

muuda

Brežnev armastas väga autasusid. Paljude riikide medaleid ja ordeneid anti talle kokku 114. Sealhulgas laskis ta endale anda neli Nõukogude Liidu kangelase aunimetust (keegi teine peale Georgi Žukovi neid nii palju ei saanud) ja 1973. aastal Lenini rahupreemia.

1975. aastal anti talle Frédéric Joliot-Curie nimeline Rahu Kuldmedal ning 1977. aastal NSV Liidu Teaduste Akadeemia kõrgeim autasu ühiskonnateaduste vallas – Karl Marxi nimeline Kuldmedal.

20. veebruaril 1978 anti talle Nõukogude Liidu kõrgeim sõjaline autasu Võidu orden, mida senini oli antud üksnes edukalt juhitud sõjaliste operatsioonide eest. 21. septembril 1989 tühistati NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimehe (M. Gorbatšov) seadlusega Brežnevi autasustamine Võidu ordeniga "kui ordeni statuudile vastukäiv"[5].

Kangelasenimetused

muuda

Sotsialistliku töö kangelase aunimetuse sai ta "teenete eest raketitehnika arendamisel ja kosmoselaev-tehiskaaslasel Vostok sooritatud nõukogude inimese eduka kosmoselennu tagamisel".

Nõukogude Liidu kangelase aunimetused sai ta sünnipäevade puhul.

1966. aasta Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse andmist oli põhjendatud nii: "väljapaistvate teenete eest Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi ees kommunismi ehitamisel, riigi kaitsevõime kindlustamisel ja suurte teenete eest võitluses Saksa fašistlike röövvallutajate vastu rindel Suure Isamaasõja aastatel seoses 60. sünnipäevaga".

Brežnev oli muuhulgas kolmekordne Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi kangelane, kolmekordne Bulgaaria Rahvavabariigi kangelane, kolmekordne Saksa Demokraatliku Vabariigi kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi töökangelane, Kuuba kangelane, Laose Rahvademokraatliku Vabariigi kangelane ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi töökangelane.

Sõjaväelised auastmed

muuda

Aprillis 1975 anti Brežnevile Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 30. aastapäeva puhul armeekindrali auaste. 7. mail 1976 sai ta Nõukogude Liidu marssali auastme. Kõrgemad sõjaväelased pidasid seda ebaõiglaseks.

Haigusaeg

muuda

Märtsis-aprillis 1976 elas Brežnev üle haiguse (võib-olla müokardi infarkti), mis mõjutas ta mõtlemis- ja kõnevõimet nii suurel määral, et ta oli töövõimeline vaid kümmekond minutit päevas. Otsused tegi tema lähikond (kes saatis ka väed Afganistani). Brežnevi ajastu teine pool oli otsustusvõimetuse ja stagnatsiooni aeg, ehkki väliselt imperialistlik.[viide?]

Tal diagnoositi asteenia ja ajuveresoonte skleroos. Lisaks tarvitas ta ülemäära uinuteid. Viimased kaks-kolm aastat enne surma oli ta sisuliselt töövõimetu. Ta läks mõneks tunniks küll Kremli kabinetti, kuid tekkinud küsimusi arutada ei suutnud, tegi üksnes paar telefonikõnet.[6]

Märtsis 2006 avalikustas Itaalia parlamendi komisjon, et Brežnev oli käskinud korraldada atentaadi Johannes Paulus II-le. Komisjoni juhtinud senaatori Paolo Guzzanti sõnul on see "väljaspool mõistlikku kahtlust". Tõendid leiti hiljuti avatud Saksa DV ja Bulgaaria salateenistuse arhiividest.

Teosed

muuda

1978. aastal ilmusid ajakirjas Novõi Mir ("Новый мир") 15-miljonilises tiraažis Brežnevi mälestusteraamatud ehk nn "Brežnevi triloogia", mille eest pälvis Brežnev 1979. aastal NSV Liidu kõrgeima kirjandusauhinna Lenini preemia. Sellesse kuulusid raamatud "Väike maa" ("Малая земля"), "Taassünd" ("Возрождение") ja "Uudismaa" ("Целина"). Hiljem on küll selgeks saanud, et raamatute autor ei olnud mitte Brežnev ise, vaid hoopiski kutselised ajakirjanikud Anatoli Agranovski, Aleksandr Murzin ja Vladimir Gubarev ning kirjanik Arkadi Sahnin. Hiljem ilmusid samas ajakirjas veel täiendavad mälestuste peatükid: 1981. aastal "Kui elu käis tehasevile järgi" ("По заводскому гудку") ja "Kodumaatunne" ("Чувство Родины") ning 1983. aastal "Moldaavia kevad" ("Молдавская весна"), "Kosmiline Oktoober" ("Космический Октябрь") ja "Kommunistidest" ("Слово о коммунистах"). 1987. aastal korjati need raamatud raamatupoodidest ära ja anti makulatuuriks[7].

Lisaks nendele on avaldatud Brežnevi kõnede ja artiklite kogumikke, muu hulgas üheksaköiteline "Leninlikul kursil".

Mälestuse jäädvustamine

muuda
 
Leonid Brežnev, 1974

Brežnevile püstitati mälestussammas Novorossiiskisse ja pronksbüst Dniprodzeržõnskisse.

Brežnevi surma järel nimetati Naberežnõje Tšelnõ linn Brežneviks ja Moskvas nimetati Tšerjomuški rajoon Brežnevi rajooniks. Moskvas ja veel neljas Nõukogude Liidu linnas nimetati kokku viis väljakut Leonid Iljitš Brežnevi järgi. Perestroika aastatel võeti linnadelt ja tänavatelt Brežnevi nimi ära.

Brežnev eesti teatrilaval

muuda

Aastal 1989 lavastas Ago-Endrik Kerge Vanemuises Tauno Yliruusi näidendi „Magamistoad“ (esietendus 30. aprillil), mis kujutas Brežnevit aastal 1968, Praha kevade mahasurumise päevil. Brežnevit kehastas Lembit Eelmäe, tema abikaasat Herta Elviste.[8].

Hinnang Brežnevi valitsemisajale

muuda

Perestroika ajal anti Brežnevi valitsemisajale teravalt negatiivne hinnang kui "seisakuajale" ("stagnatsiooniperiood"). Hiljem on siiski venemaalaste küsitluste hulgas Brežnev tõusnud üsna tippu kui liider, eriti hinnatakse teda kui suhtelise stabiilse materiaalse jõukuse ajastu loojat.[9]

Leonid Brežnev on sageli sotsioloogiliste küsitluste tipus kui Venemaa 20. sajandi parim valitseja.[10]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Sünnikuupäeva kohta pole selge, kas see on vana või uue kalendri järgi, seega võib ta sünnikuupäev Gregoriuse kalendri järgi olla ka 1. jaanuar 1907.
  2. ↑ Бабий бунт против Брежнева, sb.by
  3. ↑ П. А. Судоплатов, Спецоперации. Лубянка и Кремль 1930—1950 годы.
  4. ↑ Из мемуаров Москаленко[alaline kõdulink]
  5. ↑ https://www.bbc.com/russian/features-43117580
  6. ↑ Leonid Mletšin, "Brežnev". Varrak, Tallinn 2011. ISBN 9789985322642. lk 464
  7. ↑ Любви все звания покорны (2)
  8. ↑ Aivar Kull, "Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat", Ilmamaa, Tartu 2011, peatükk "Brežnev" (lk 80–87)
  9. ↑ https://www.rbc.ru/politics/22/05/2013/570408ed9a7947fcbd4492e7
  10. ↑ https://www.rt.com/russia/brezhnev-stalin-gorbachev-soviet-638/

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Eelnev
Nikita Hruštšov 		NLKP KK I sekretär (kuni 1966) ja
NLKP KK peasekretär
1964–1982 		Järgnev
Juri Andropov
Eelnev
Kliment Vorošilov 		NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
1960–1964 		Järgnev
Anastass Mikojan
Eelnev
Nikolai Podgornõi 		NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
1977–1982 		Järgnev
Juri Andropov
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Leonid_Brežnev&oldid=6753220"