Leonid Brežnev

Disambig gray.svg  See artikkel räägib Nõukogude Liidu partei- ja riigijuhist; tema nime kandnud lennukikandja kohta vaata artiklit Admiral Kuznetsov

Leonid Brežnev (vene keeles Леонид Ильич Брежнев Leonid Iljitš Brežnev; ukraina keeles Леонід Ілліч Брежнєв; 19. detsember 1906[1] Kamjanske, Katerõnoslavi (Jekaterinoslavi) kubermang (tänapäeval Dnipropetrovski oblast), Ukraina, Venemaa keisririik10. november 1982 Zaretšje, Moskva oblast, Vene NFSV, NSV Liit) oli Nõukogude Liidu poliitik ja riigijuht.

Leonid Brežnev
Leonid Brežnev
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär
Ametiaeg
10. oktoober 1964 – 10. november 1982
Eelnev Nikita Hruštšov
Järgnev Juri Andropov
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
Ametiaeg
16. juuni 1977 – 10. november 1982
Eelnev Nikolai Podgornõi
Järgnev Juri Andropov
Isikuandmed
Sünniaeg 16. detsember 1906
Sünnikoht Kamjanske, Katerõnoslavi kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 10. november 1982
Surmakoht Zaretšje, Moskva oblast, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Erakond Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
Alma mater Dneprodzeržinski Metallurgiainstituut
Allkiri Leonid Brezhnev Signature.svg

Brežnev oli NLKP Keskkomitee esimene sekretär aastatel 19641966 ja peasekretär 19661982 ning NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1960–1964 ja 1977–1982.

Sisepoliitikas oli ta konservatiiv. Välismaailmas kinnistus NSV Liit Brežnevi ajastul sõjalise ja poliitilise üliriigina, kes laiendas oma mõjuvõimu Aafrikas ja Aasias.

EluluguRedigeeri

Ta sündis Katerõnoslavi kubermangus Kamjanskes Ilja Jakovlevitš Brežnevi (1874–1930) ja Natalja Denissovna Mazalova (1886–1975) perekonnas. Tema isa sündis Brežnevo külas praeguses Kurski oblasti Kurski rajoonis ning elas seal enne Kamjanskesse elama asumist. Brežnevid on pika ajalooga üksik majapidamise perekond, kes 17.sajandil teenisid bojaarilastena Jeletski, Jefremovski, Orjoli, Kurski, Starooskolski ja Novosilski maakondades. Leonid Brežnevi vanaisa Jakov Maksimovitš Brežnev, sündinud 1883, elas üksik majapidamises Kurski maakonnas, Streletski vallas, Brežnevo külas, ta oli pärit Kurski bojaarilapsest, Stepan Mihhaili poeg Brežnevist , kes oli mõisnik Kuritski ja Usožski stanist.

1915. aastal võeti Leonid vastu klassikalisse gümnaasiumi, hiljem õppis ta töökoolis, mille ta lõpetas 1921. 1921. aastast töötas ta Kurski võitehases. 1923. aastal astus ta komsomoli.

Ta lõpetas Kurski Maamõõtmis-Maaparandustehnikumi (sisseastumise ajal kandis see maakorraldustehnikumi nime), kus ta õppis 1923–1927, ning sai III järgu maamõõtja klassifikatsiooni. Ta töötas maakorraldajana mõne kuu ühes Kurski oblasti maakonnas, see järel Valgevene NSV Orša ringkonna Kohhanovo rajoonis (praegu Viciebski oblasti Tałačyni rajoon)[2].

Aastal 1928 abiellus ta Viktorija Denissovaga, neil olid tütar Galina Brežneva ja poeg Juri Brežnev. Märtsis 1928 saadeti ta Uuralisse, kus ta töötas maakorraldajana, rajooni maaosakonna juhatajana, Sverdlovski oblasti Bisserski Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe asetäitjana (1929–1930), Uurali ringkonna maavalitsuse ülema asetäitjana.

Septembris 1930 ta lahkus Uuralist ning astus Kalinini-nimelisse Moskva Masinaehitusinstituuti, kevadel 1931 aga läks üle Dneprodzeržinski Metallurgiaosakonna õhtusse teaduskonda ning töötas õpingute kõrvalt tehases treialina.

ÜK(b)P-sse astus ta 24. oktoobril 1931.

1935. aastal lõpetas ta Dneprodzeržinski Metallurgiainstituudi.

Aastatel 1935–1936 teenis ta aega Nõukogude Armees Baikali taga Pestšanka külas Tšita lähedal.

1930ndatel alustas ta parteikarjääri Dnepropetrovskis, olles enne sõda ÜK(b)P Dnepropetrovski oblastikomitee KK sekretär. Sõja läbis ta poliittöötajana, lõpetades 4. Ukraina rinde poliitvalitsuse ülema kohal kindralmajori auastmes. Seejärel oli ta NLKP Zaporižžja ja Dnipropetrovski oblastikomitee KK esimene sekretär.

 
Buklett Iraani postmarkidega, mis on pühendatud NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe L. I. Brežnevi visiidile Iraani novembris 1963. Piiratud kinketiraaž Nõukogude delegatsiooni liikmetele. Maailma esimene Brežnevi kujutis postmarkidel.

Aastatel 1950–1952 Moldaavia KP KK I sekretär. NLKP XIX kongressil 1952 valiti ta Jossif Stalini ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretäriks ja NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmeks. Pärast Stalini surma eemaldati ta 1953 nendelt ametikohtadelt.

Aastatel 1953–1954 oli ta Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Peapoliitvalitsuse ülema asetäitja. Pavel Sudoplatovi[3] ja Kirill Moskalenko[4] andmetel oli umbes 10 relvastatud kindrali seas, kes 26. juunil 1953 Kremlisse kutsuti ja kes ei teadnud Lavrenti Beria kavandatavast arreteerimisest, ka Brežnev.

Aastal 1954 viidi Brežnev Nikita Hruštšovi ettepanekul üle Kasahhi NSV-sse, kus ta töötas Kasahstani KP KK II sekretärina ning 7. maist 1955 kuni 6. märtsini 1956 esimese sekretärina.

Nikita Hruštšovi toetusel tuli ta 1956 tagasi Moskvasse ning töötas 1960. aastani NLKP KK sekretärina (aastatel 1956–1957 oli ta NLKP KK Presiidiumi liikmekandidaat ning 1957. aastast liige). Aastast 1960 oli Brežnev tseremoniaalsel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohal.

1963. aastal naasis ta sekretariaati. Ta osales Hruštšovi kukutamises ning valiti 1964 Hruštšovi asemele NLKP KK peasekretäriks ja järk-järgult hakkas ta valitsema konservatiivset ja konsensuslikku koalitsiooni.

Välispoliitikas oli see aeg Nõukogude Liidule suhteliselt edukas, kui mainida 1968. aasta Praha kevade mahasurumist, 1975. aasta Helsingi protokolli allakirjutamist ja sõjavägede viimine Afganistani 1979 algas Nõukogude Liidule edukalt. 1980 korraldas Nõukogude Liit XXII olümpiamängud. Seevastu Nõukogude Liidu majandus muutus järjest vähem konkurentsivõimeliseks.

AutasudRedigeeri

Brežnev armastas väga autasusid. Paljude riikide medaleid ja ordeneid anti talle kokku 114. Sealhulgas laskis ta endale anda neli Nõukogude Liidu kangelase aunimetust (keegi teine peale Georgi Žukovi neid nii palju ei saanud) ja 1973. aastal Lenini rahupreemia.

1975. aastal anti talle Frédéric Joliot-Curie nimeline Rahu Kuldmedal ning 1977. aastal NSV Liidu Teaduste Akadeemia kõrgeim autasu ühiskonnateaduste vallas – Karl Marxi nimeline Kuldmedal.

20. veebruaril 1978 anti talle Nõukogude Liidu kõrgeim sõjaline autasu Võidu orden, mida senini oli antud üksnes edukalt juhitud sõjaliste operatsioonide eest. 21. septembril 1989 tühistati NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimehe (M. Gorbatšov) seadlusega Brežnevi autasustamine Võidu ordeniga "kui ordeni statuudile vastukäiv"[5].

KangelasenimetusedRedigeeri

Sotsialistliku töö kangelase aunimetuse sai ta "teenete eest raketitehnika arendamisel ja kosmoselaev-tehiskaaslasel Vostok sooritatud nõukogude inimese eduka kosmoselennu tagamisel".

Nõukogude Liidu kangelase aunimetused sai ta sünnipäevade puhul.

1966. aasta Nõukogude Liidu kangelase aunimetus oli motiveeritud nii: "väljapaistvate teenete eest Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi ees kommunismi ehitamisel, riigi kaitsevõime kindlustamisel ja suurte teenete eest võitluses Saksa fašistlike röövvallutajate vastu rindel Suure Isamaasõja aastatel seoses 60. sünnipäevaga".

Brežnev oli muuhulgas Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi kolmekordne kangelane, Bulgaaria Rahvavabariigi kolmekordne kangelane, Saksa Demokraatliku Vabariigi kolmekordne kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi töökangelane, Kuuba kangelane, Laose Rahvademokraatliku Vabariigi kangelane ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi töökangelane.

Sõjaväelised auastmedRedigeeri

Aprillis 1975 anti Brežnevile Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 30. aastapäeva puhul armeekindrali auaste. 7. mail 1976 sai ta Nõukogude Liidu marssali auastme. Kõrgemad sõjaväelased pidasid seda ebaõiglaseks.

HaigusaegRedigeeri

Märtsis-aprillis 1976 elas Brežnev üle haiguse (võib-olla infarkti), mis mõjutas ta mõtlemis- ja kõnevõimet nii suurel määral, et ta oli töövõimeline vaid kümmekond minutit päevas. Otsused tegi tema lähikond (kes saatis ka väed Afganistani). Brežnevi ajastu teine pool oli otsustusvõimetuse ja stagnatsiooni aeg, ehkki väliselt imperialistlik.[viide?]

Tal diagnoositi asteenia ja ajuveresoonte skleroos. Lisaks tarvitas ta ülemäära uinuteid. Viimased kaks-kolm aastat enne surma oli ta sisuliselt töövõimetu. Ta läks mõneks tunniks küll Kremli kabinetti, kuid tekkinud küsimusi arutada ei suutnud, tegi üksnes paar telefonikõnet.[6]

Märtsis 2006 avalikustas Itaalia parlamendi komisjon, et Brežnev oli käskinud korraldada atentaadi Johannes Paulus II-le. Komisjoni juhtinud senaatori Paolo Guzzanti sõnul on see "väljaspool mõistlikku kahtlust". Tõendid leiti hiljuti avanenud Saksa DV ja Bulgaaria salateenistuse arhiividest.

TeosedRedigeeri

1978. aastal ilmusid ajakirjas Novõi Mir ("Новый мир") 15-miljonilises tiraažis Brežnevi mälestusteraamatud ehk nn "Brežnevi triloogia", mille eest Leonid Iljitš pälvis 1979. aastal NSV Liidu kõrgeima kirjandusauhinna Lenini preemia. Sellesse kuulusid raamatud "Väike maa" ("Малая земля"), "Taassünd" ("Возрождение") ja "Uudismaa" ("Целина"). Hiljem on küll selgeks saanud, et raamatute autoriks ei olnud mitte Brežnev ise, vaid hoopiski grupp kutselisi ajakirjanikke: Anatoli Agranovski, Aleksandr Murzin, Vladimir Gubarev ja kirjanik Arkadi Sahnin. Hiljem ilmusid samas ajakirjas veel täiendavad mälestuste peatükid: 1981. aastal "Kui elu käis tehasevile järgi" ("По заводскому гудку") ja "Kodumaatunne" ("Чувство Родины") ning 1983. aastal "Moldaavia kevad" ("Молдавская весна"), "Kosmiline Oktoober" ("Космический Октябрь") ja "Kommunistidest" ("Слово о коммунистах"). 1987. aastal korjati need raamatud raamatupoodidest ära ja anti makulatuuriks[7].

Lisaks nendele on avaldatud Brežnevi kõnede ja artiklite kogumikke, muu hulgas üheksaköiteline "Leninlikul kursil".

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

 
Leonid Brežnev, 1974

Brežnevile püstitati mälestussammas Novorossiiskisse ja pronksbüst Dniprodzeržõnskisse.

Brežnevi surma järel nimetati Naberežnõje Tšelnõ linn Brežneviks ja Moskvas nimetati Tšerjomuški rajoon Brežnevi rajooniks. Moskvas ja veel neljas Nõukogude Liidu linnas said viis väljakut nimeks Leonid Iljitš Brežnevi nimeline väljak. Perestroika aastatel võeti linnadelt ja tänavatelt Brežnevi nimi ära.

Brežnev eesti teatrilavalRedigeeri

Aastal 1989 lavastas Ago-Endrik Kerge Vanemuises Tauno Yliruusi näidendi „Magamistoad“ (esietendus 30. aprillil), mis kujutas Brežnevit aastal 1968, Praha kevade mahasurumise päevil. Brežnevit kehastas Lembit Eelmäe, tema abikaasat Herta Elviste.[8].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Sünnikuupäeva kohta pole selge, kas see on vana või uue kalendri järgi, seega võib ta sünnikuupäev Gregoriuse kalendri järgi olla ka 1. jaanuar 1907.
  2. Бабий бунт против Брежнева, sb.by
  3. П. А. Судоплатов, Спецоперации. Лубянка и Кремль 1930—1950 годы.
  4. Из мемуаров Москаленко
  5. https://www.bbc.com/russian/features-43117580
  6. Leonid Mletšin, "Brežnev". Varrak, Tallinn 2011. ISBN 9789985322642. lk 464
  7. Любви все звания покорны (2)
  8. Aivar Kull, "Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat", Ilmamaa, Tartu 2011, peatükk "Brežnev" (lk 80–87)

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Eelnev:
Nikita Hruštšov
NLKP KK I sekretär (kuni 1966) ja
NLKP KK peasekretär

19641982
Järgnev:
Juri Andropov
Eelnev:
Kliment Vorošilov
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
19601964
Järgnev:
Anastass Mikojan
Eelnev:
Nikolai Podgornõi
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
19771982
Järgnev:
Juri Andropov