Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib nõukogude poliitikust; jõelaeva kohta vaata artiklit Juri Andropov (jõelaev).

Juri Andropov (vene keeles Юрий Владимирович Андропов; 15. juuni 1914 Nagutskaja jaam Mineralnõje Vodõ lähedal Stavropoli kubermangus9. veebruar 1984 Moskva NSV Liit) oli Nõukogude Liidu poliitik (NLKP KK peasekretär, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees) ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee pikaaegne juht.

Juri Andropov
Yuri Andropov - Soviet Life, August 1983.jpg
Sünniaeg 15. juuni 1914
Sünnikoht Stavropoli kubermang
Surmaaeg 9. veebruar 1984
Erakond NLKP
Amet ÜK(b)P Karjala KK II sekretär
NSV Liidu suursaadik Ungari Rahvavabariigis Budapestis
NLKP KK osakonnajuhataja
NLKP KK sekretär
NSV Liidu MN ja RJK esimees
NLKP KK peasekretär
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
Andropov (1974)

Sisukord

EluluguRedigeeri

Andropov oli pärit kasaka-aadli perekonnast. Andropovite perekond oli saanud aadliseisuse Vene keisrinnadelt 18. sajandil. Andropovid on kreeka päritoluga, nimelt paljud kreeka kaupmehed astusid kasakate sekka 17. sajandil pääsemaks Türgi survest. Andropovi isa oli kõrgema haridusega raudteeametnik Vladimir Andropov. Andropovi ema Jevgenia Fleckenstein oli Soomest, Viiburist pärit sakslase Karl Fleckensteini tütar. Karl Fleckensteini isa Franz Peter Alexander Fleckenstein oli sündinud Eestis, Kolga-Jaanis 23.01.1820, kuid asunud hiljem Viiburisse. Andropovi sugulane on tuntud vene revolutsionäär, aadlik Sergei Andropov. Andropovi vanavanaisa oli kuulus šveitsi arhitekt Karl Eduard Aeschlimann.

Andropov oli poliitiliselt tegev alates 1930. aastatest. Ta tegi komsomolikarjääri Jaroslavlis, kust viidi aga ilmselt Soome juurte tõttu üle Karjalasse. Seal tõusis ta komsomolijuhi kohalt ÜK(b)P Karjala Keskkomitee II sekretäriks.

Üksnes oma ülemuste reetmine Karjalas päästis Andropovi nn Leningradi protsessist. Tänutäheks viis Stalini favoriit Georgi Malenkov Andropovi üle NLKP Keskkomitee aparaati, kus ta 1951. aastast kureeris Balti liiduvabariikide (Eesti, Läti ja Leedu NSV) kommunistlikke parteisid.

Tüli mõjuka NLKP Keskkomitee (ideoloogia)sekretäri Mihhail Susloviga tõi kaasa Andropovi kõrvaldamise sellelt kohalt. 1953. aastal suunati ta NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi palvel NSV Liidu Välisministeeriumi keskaparaati osakonnajuhatajaks.

Tegevus UngarisRedigeeri

Aastatel 19541957 oli Andropov NSV Liidu suursaadik Ungari Rahvademokraatlikus Vabariigis. Andropov osales Ungari 1956. aasta ülestõusu mahasurumises. See tegevus tõi ta Andrei Gromõko soovitusel 1957. aastal Ida-Euroopa asjade spetsialistina NLKP Keskkomiteesse osakonnajuhatajaks.

NLKP KK osakonna juhatajanaRedigeeri

NLKP KK välismaiste kommunistlike ja sotsialistlike riikide töölisparteide osakonna juhatajana kureeris ta kümne aasta jooksul sotsialismimaid. 1961. aastal valiti ta NLKP KK koosseisu ja Nikita Hruštšovi soosingul 1962. aastal keskkomitee sekretariaati. 1966. aastal valiti ta NSV Liidu Ülemnõukogusse Eesti NSVst, sel põhjusel külastas ta korduvalt Eestit.

Tegevus NSV Liidu RJK esimehenaRedigeeri

Aastatel 19671982 oli Andropov NLKP KK liige, NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees. Kohe pärast julgeoleku esimeheks saamist alustas Andropov võitlust "ideoloogilise diversiooni" ja poliitiliste teisitimõtlejatega, moodustades selleks eraldi NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viienda Valitsuse.

Andropovi esimeheks oleku ajal alustati jälle nõukogude julgeolekuorganite heroiseerimist ning propagandaaktsioone. Tema käsul alustati ka filmi "Seitseteist kevadist hetke" käsikirja loomist.

1973. aastal sai Andropov NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks, olles Leonid Brežnevi suurim toetaja ja lähim kaasvõitleja.

Andropov ja EestiRedigeeri

1966. aastal valiti Andropov Eesti NSV-st NSV Liidu Ülemnõukogu Liidunõukogu liikmeks, seetõttu külastas ta korduvalt Eestit.

1973. aasta detsembris külastas Andropov NLKP KK poliitbüroo liikmena Eestit, et anda Eesti NSV-le üle Rahvaste Sõpruse orden ja Tallinnale Lenini orden.

1974. aasta sügisel külastas Andropov NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehena Eestit; siis korraldas ta ka nõupidamise Eesti NSV Riiklikus Julgeoleku Komitees. Selle nõupidamise kokku kutsumise üks põhjus oli Eestist ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile saadetud "Memorandum Eesti iseseisvuse taastamiseks ning Eesti ÜRO liikmeks võtmise kohta". Selles memorandumis olid koostajad Sergei Soldatov ning teised Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde aktivistid esitanud järgmised ettepanekud: 1) likvideerida Eestis koloniaalhaldusaparaat; 2) viia Eestist välja Nõukogude väed; 3) tuua Eestisse ÜRO väed; 4) võimaldada kõigil eestlastel tulla tagasi kodumaale; 5) korraldada Eestis ÜRO järelevalve all vabad valimised Asutava Kogu loomiseks; kuulutada hiljem välja Eesti Vabariik ja määrata valitute seast Eesti valitsus [1].

Tegevus NLKP KK peasekretärinaRedigeeri

1982. aastal pärast Brežnevi surma valiti Andropov uueks NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Ta püüdis stagneeruvat Nõukogude Liitu karmide keeldude-käskudega tugevdada, kuid eriti edukaks tema poliitika ei osutunud.

Andropov oli viletsa tervisega ning suri juba vähem kui poolteist aastat pärast võimule saamist. Sellega lõppes ka lühiajaline aktiivne periood pärast stagnatsiooni.

TunnustusedRedigeeri

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Pärast surma nimetati Rõbinsk tema auks ümber Andropoviks. Linn kandis aastatel 1984–1989 Andropovi nime. Stavropoli krais on tema järgi nimetatud Andropovi rajoon. Andropovi nime kannavad prospekt Moskvas ja tänavad Jaroslavlis, Petroskois ning Stupinos. Talle on püstitatud mälestussambad tema kodukülas Soluno-Dmitrijevskojes ja 2004. aastal Petroskois. Vladimir Putin lasi 2000. aastal taastada 1991. aastal maha võetud mälestustahvli Kutuzovi prospektil kortermajal, kus Andropov oli elanud.[2] Andropovi mälestustahvlid on ka Petroskois, Jaroslavlis, Rõbinskis ja Nagutskojes.

Eelnev:
Vladimir Semitšastnõi
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees
19671982
Järgnev:
Vitali Fedortšuk
Eelnev:
Leonid Brežnev
NLKP KK peasekretär
19821984
Järgnev:
Konstantin Tšernenko
Eelnev:
Leonid Brežnev
NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
19831984
Järgnev:
Konstantin Tšernenko

KarjäärRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. [katkine viide] Pagendus. I köide 2005 lk.95
  2. Marko Mihkelson, Venemaa : valguses ja varjus, Tallinn: Varrak, 2010, lk 220