Nõukogude väeosad Eestis

(Ümber suunatud leheküljelt Nõukogude armee Eestis)

Siin on ülevaade Eesti NSV / Eesti territooriumil aastatel 1944–1994 paiknenud NSV Liidu relvajõudude (mille hulka kuulusid Nõukogude armee, NSV Liidu merevägi, NSV Liidu Piirivalve ja NSV Liidu Siseministeeriumi siseväed) väeosade ja nende asukohtade kohta.

Operational Navigation Chart D-3, 7th edition.jpg

Nõukogude Eestis oli ligi 800 paigas 1565 sõjaväeobjekti kogupindalaga 87 147 hektarit, mis moodustas ligikaudu 1,9% kogu Eesti territooriumist.

NSV Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni Relvajõud lahkusid lõplikult Eestist 31. augustil 1994.

Baaside lepingRedigeeri

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti alusel rajati Eestis NSV Liidu sõjaväebaasid, millele lisandusid veel hajusalt paigutatud väeüksused.

  Pikemalt artiklis Baaside leping
  Pikemalt artiklis NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)Redigeeri

17. juunil 1940 okupeerisid NSV Liidu relvajõud Eesti ligikaudu 100 000 punaväelase ja laevastiklasega. Okupatsioonivägede olulisemateks kontsentratsioonialadeks olid Saare- ja Hiiumaa, Pakri poolsaar ja Pakri saared, Haapsalu, Tallinn ja Rapla. Relvajõudude ehituspataljonide poolt algas ka Raadi lennuvälja laiendamine Tartus. Saarte elanikud olid sunnitud vastavalt Riigikaitseliste sundkoormatiste seadusele baaside alla minevatelt aladelt evakueeruma. Sama seaduse alusel evakueeriti Paldiski elanikkond ning võeti sundrendile Paldiski elanike hooned, mis anti üle Nõukogude sõjaväevõimudele.

  Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

Punaarmee ja Nõukogude armee maaväedRedigeeri

1945. aasta juunis moodustati Punaarmee Leningradi rinde välijuhatusest Leningradi sõjaväeringkonna juhatus.

Eesti NSV territoorium kuulus aastatel 19451956 koos Leningradi, Novgorodi ja Pihkva oblastiga Nõukogude armee Leningradi sõjaväeringkonda. Läti NSV, Leedu NSV ja 1946. aastast Kaliningradi oblast kuulusid Balti sõjaväeringkonda.

  Pikemalt artiklis NSV Liidu Relvajõudude Maaväed Eestis

Punaarmee üldvägede armeele allus 1944–1945 3–4 laskurkorpust 7–12 laskurdiviisiga, 3–4 suurtüki- ja miinipildujapolku või suurtükibrigaadi, üksikud tankipolgud ja eriväeosi, sõjaaegne isikkoosseis oli keskmiselt 100 000 meest. Laskurkorpuses oli sõja lõpul 3 laskurdiviisi (27 laskurpataljoni), suurtükipolk või -brigaad, inseneri-, side- jm pataljonid ning üksikroodud.

8. Eesti LaskurkorpusRedigeeri

  Pikemalt artiklis 8. Eesti Laskurkorpus

28. juunil 1945 anti 8. Eesti Laskurkorpusele uus nimetus: 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus. 7. diviis nimetati 118. ja 249. diviis 122. kaardiväe laskurdiviisiks. 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus likvideeriti 6. mail 1946, 118. kaardiväe laskurdiviis paiknes Eestis kuni laialisaatmiseni 1956. aasta suvel. Diviisis läbis ajateenistuse suurem osa Eestist Nõukogude armeesse sundaega teenima võetud meestest. Pärast diviisi likvideerimist saadeti eestlased sundaega teenima üle kogu Nõukogude Liidu.

6. mai 1946 NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi otsusega deformeeriti 41. kaardiväe eesti Tallinna laskurkorpus. Laskurkorpus, kui selline, lõpetas oma eksistentsi. Niinimetatud rahvusväeosad jäid Eesti pinnale kuni 1956. aastani, nendes teenisid aega kutsealused: 1946–1951 22. kaardiväe Eesti üksikus laskurbrigaadis ja 1951–1956 118. kaardiväe Eesti laskurdiviisis.

1944. aasta jaanuaris muudeti Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissariaat üleliidulis-liiduvabariiklikeks, see tähendab, ka liiduvabariikides moodustati vastavad rahvakomissariaadid. 1945. aastal määrati okupeeritud Eestis ENSV kaitse rahvakomissariks (1946 muudeti rahvakomissariaadid ministeeriumideks, siis Eesti NSV relvajõudude ministriks ja Eesti NSV sõjakomissariks) Eesti laskurkorpuse juhataja kindralleitnant Lembit Pärn, kes jäi sellele ametikohale kuni NSV Liidu kaitseministeeriumi taastamiseni liidulise NSV Liidu Kaitseministeeriumina 1951. aastal.

8. armeeRedigeeri

Detsembrist 1944 juunini 1945 asusid Eestis 8. armee staap (Tallinnas) ning selle 6. laskurkorpus (80., 125. ja 374. laskurdiviis) ja 109. laskurkorpus (109., 131. ja 64. kv laskurdiviis). 1945. aasta juunis lahkus 8. armee juhatus Eestist ning 9. juulil 1945 formeeriti selle baasil Lääne-Siberi Sõjaväeringkonna juhatus Novosibirskis. Eestist lahkus ka osa selle armee väekoondisi ja -üksusi ning osa väeosi anti üle saabunud 10. kaardiväearmee alluvusse.

8. armee koosseisus olid 1. mail 1945:

  • 6. laskurkorpus
  • 109. laskurkorpus
    • 109. laskurdiviis
    • 131. laskurdiviis
  • 14. kindlustatud rajooni väeosad
    (Edela-Eesti rannikul VarblaKergu joonest lõunas)
  • 79. kindlustatud rajooni väeosad saartel,
  • 291. üksik suurtükkide ja kuulipildujate pataljon,
  • 51. ja 161. kahuribrigaad,
  • 14. kaardiväe ning 70. ja 260. kahuripolk,
  • 184., 499. ja 505. miinipildujapolk,
  • 30. kaardiväe miinipildujapolk,
  • 7. seniitsuurtükidiviis
    • 465. seniitsuurtükipolk,
    • 474. seniitsuurtükipolk,
    • 602. seniitsuurtükipolk,
    • 632. seniitsuurtükipolk,
    • 1468. seniitsuurtükipolk,
    • 108. üksik seniitsuurtükidivisjon,
    • 116. üksik seniitsuurtükidivisjon,
    • 432. üksik seniitsuurtükidivisjon,
  • 45. üksik tankipolk,
  • 72. üksik soomusrongidivisjon,
  • 4. üksik soomusrong ning
  • 1. inseneri- ja sapööribrigaad.

10. kaardiväearmeeRedigeeri

10. kaardiväearmee peakorter (s/o 14040) saabus (Tallinna Lätist 1945. aasta suve lõpus. Eestisse toodi ka mitu selle armee väekoondist. 1944. aasta oktoobrist 1945. aasta maini osales ta lahinguis Kuramaal.

1945. aastal allusid 10. kaardiväearmeele:

  • 19. kaardiväe Siberi laskurkorpus (juhtkond Tartus);
  • 116. kaardiväe üksik sidepataljon;
  • 96. üksik sapööripataljon;
  • 7. kaardiväe laskurkorpus (juhtkond Haapsalus Uuemõisas);
    • 8. kaardiväe Režitsa Lenini ordeniga Punalipuline Suvorovi ordeniga Nõukogude Liidu Kangelase kindralmajor I. V. Panfilovi nimeline laskurdiviis (juhtkond Haapsalus);
      • 19.kaardiväe laskurpolk (Paliveres);
      • 23. kaardiväe laskurpolk (Uuemõisas);
      • 30. kaardiväe laskurpolk (Valgeväljal);
      • 523. diviisisuurtükiväebrigaad Paliveres),
    • 7. kaardiväe Režitsa Punalipuline laskurdiviis (Pärnus)
    • 131. Ropša Punalipuline laskurdiviis (Saaremaal ja Hiiumaal).
  • 15. kaardiväe laskurkorpus (juhtkond Rakveres, väeosad Rahkla ümbruses);
    • 36. mehhaniseeritud diviis;
    • 30. kaardiväe laskurdiviis (Kuusalust lõunas Kõrve ja Partsaare vahel);
    • 85. kaardiväe laskurdiviis (Ida-Virumaal Vasavere ümbruses, 1945. aasta lõpus aga Kingissepas);
  • 136. kaardiväe üksik sidepataljon;
  • NSV Liidu KR Vastuluure Peavalitsuse "Smerši" osakond.
Korpus asus Eestis ilmselt juba 1945. aasta suvest. Selle korpuse baasil moodustati 1946. aastal Rakvere ümbruses 15. kaardiväe õhudessantkorpus.

26. maini 1946 allus 15. kaardiväe laskurkorpusele ka 29. kaardiväe Jelnja Punalipuline laskurdiviis (s/o 20636), mis paigutati 1945. aasta suvel Kuramaa läänerannikult Rakvere piirkonda. Diviisi ülem oli kuni juunini 1946 polkovnik Venedikt Mihhailovitš Lazarev.

  • Diviisi koosseisu kuulusid:
  • 87. M. V. Frunze nim. kaardiväe Punalipuline laskurpolk;
  • 90. kaardiväe laskurpolk;
  • 93. kaardiväe Punalipuline laskurpolk;
  • 62. kaardiväe Punalipuline suurtükipolk (s/o 20629)s;
  • 9. üksik õppe-tankipataljon (s/o 62195);
  • 34. üksik kaardiväe tankitõrjesuurtükidivisjon;
  • 31. üksik kaardiväe luurerood;
  • 32. üksik kaardiväe sapööripataljon;
  • 41. üksik kaardiväe sidepataljon (s/o 41069);
  • 498. (30.) üksik meditsiini-sanitaarpataljon;
  • 578. (27.) üksik autotranspordirood;
  • 35. kaardiväe üksik keemiakaitserood;
  • 63. üksik kaardiväe seniitsuurtükidivisjon (s/o 18736);
  • 132. välipostijaam;
  • 267. Riigipanga välikassa;
  • 622. (36.) välipagaritöökoda;
  • 609. (26.) diviisi veterinaarlaatsaret;
  • 179. väliautoremondibaas (s/o 92606).

2. kaardiväe tankidiviisRedigeeri

2. kaardiväe Tatšinskaja Punalipuline Suvorovi ordeniga tankidiviis; s/o 43055) staap asus pärast II maailmasõda Võrus Taara kasarmutes. Tankidiviis formeeriti kohe peale sõda 2. kaardiväe tankikorpusest. Korpusse kuulusid 1945. aasta kevadel 4., 25. ja 26. kaardiväe tankibrigaad ning 4. kaardiväe motolaskurbrigaad. Korpuse diviisiks formeerimisel said tankibrigaadidest tankipolgud, diviis allutati otse Leningradi sõjaväeringkonnale ning lahkus Eestist Leningradi oblastisse peale 1956. aasta jaanuari.

  • 873. kaardiväe Minski Aleksander Nevski ordeniga liikursuurtükipolk;
  • 51. üksik motosapööripataljon (s/o 73471);
  • 2158. sõjaväepostijaam (s/o 52535);
  • 2802. üksik kaardiväe kadreeritud miinipildujadivisjon (s/o 66468)

Sõjajärgne vägede vähendamineRedigeeri

Teise maailmasõja lõpule järgenud demobiliseerimise käigus vähenes Nõukogude armee sõjaväelaste arv Eestis tunduvalt. Enamus väeosi saadeti laiali või viidi mujale juba 1945. aasta jooksul. 1946. aastal likvideeriti 7 laskurdiviisi ning Eesti laskurkorpus, millest jäeti alles vaid 118. kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline laskurdiviis. 1947. aastal saadeti laiali kahe allesjäänud korpuse juhtkonnad ja 1 diviis, 118. Eesti laskurdiviis muudeti üksikuks laskurbrigaadiks, selle suurtükibrigaad polguks ja selle laskurpolgud pataljonideks. 10. kaardiväearmeele oli 1947. aastaks jäänud üksnes 2 diviisi ja 2 üksikbrigaadi, 1948. aastal muudeti 10. kaardiväearmee 4. kaardiväe laskurkorpuseks, mille koosseisu kuulusid:

4. kaardiväe laskurkorpus nimetati 1957. aastal ümber 4. kaardiväe armeekorpuseks, 8. kaardiväe laskurdiviis ja 36. kaardiväe mehhaniseeritud diviisi muudeti motolaskurdiviisideks. 11. kuulipilduja-suurtükiväediviis muudeti 1958. aastal 132. motolaskurdiviisiks. 1960. aasta suvel saadeti laiali 4. kaardiväe armeekorpus ja 132. diviis Saaremaal ja üks diviis Tallinna piirkonnas.

1960. aastat kuulusid Eestis asuva 8. kaardiväe Režitsa Lenini ordeniga Punalipulise Suvorovi ordeniga Nõukogude Liidu Kangelase kindralmajor I. V. Panfilovi nimelise motolaskurdiviisi (8-я гвардейская стрелковая Режицкая ордена Ленина, Краснознамённая, ордена Суворова дивизия имени Героя Советского Союза генерал-майора И. В. Панфилова) koosseisu:

  • 23. kaardiväe motolaskurpolk (Kloogal),
  • 254. kaardiväe A. M. Matrossovi nimeline motolaskurpolk,
  • 282. kaardiväe Punalipuline M. V. Frunze nimeline motolaskurpolk,
  • 50. kaardiväe Zaporožje Punatähe ordeniga tankipolk (Keilas),
  • 1145. üksik kaardiväe seniitsuurtükiväepolk (u 1960–1963 725. üksik kaardiväe seniitsuurtükiväedivisjon),
  • 87. üksik luurepataljon,
  • 41. üksik kaardiväe sidepataljon,
  • 32. üksik kaardiväe sapööripataljon,
  • 655. soomuki- ja tankiremonditöökoda,
  • 303. üksik autotranspordirood jmt väeosad

1966. aastal viidi Saaremaalt Dejevost Karujärve äärest, 3. üksik tankipataljon üle Kloogale, kus ta tegutses 1980. aastani.

1967. aastal saadeti 8. kaardiväe motolaskurdiviis Kirgiisiasse ja Kasahstani, kuid enne seda moodustati motolaskurdiviisi koosseisust 144. motolaskurdiviisi juhatus. 144. motolaskurdiviisii koosseisu anti 254. A. Matrossovi nimeline polk ja veel mõned väeosad, motolaskurdiviisile anti üle kõik endise 36. diviisi autasud-aunimetused ning ta nimetati 144. kaardiväe Jelnja Punalipuliseks Suvorovi II järgu ordeniga motolaskurdiviisiks. 1967. aastast jäi Eestisse vaid 144. kaardiväe motolaskurdiviis, millel oli 2–3 polku Tallinnas, 2–3 polku Kloogal ja Keilas 228. tankipolk, lisaks veel diviisi varustuslaod ja harjutusalad Männikul ning Aegviidu lähedal.

Punaarmee ja Nõukogude armee õhujõudRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu õhuväed Eestis

13. õhuarmeeRedigeeri

Lennuväekorpuse staap Tartus Barclay platsil (Ülikooli tänav18) (hiljem vähendati diviisiks). 281. ründelennuväediviis (s/o 49748), allus 13. õhuarmeele; koosseisus:

  • 448. ründelennuväepolk (s/o 42145);
  • 703. Tallinna Kutuzovi ordeniga ründelennuväepolk Tartus (s/o 42168) 1944 – 25.03.1947;
  • 872. ründelennuväepolk (pommituslennukid Il-2) (s/o 42180);

Sõjaväelennuväljad Eestis 1945. aastal: Putkaste, Käina vald, Hiiumaa; Rohuküla; Põltsamaa; Sinalepa; Leetse mõis; Nehatu; Kuusiku; Kehtna; Olgina (Sauga lennuväli)

Punaarmee ja Nõukogude armee õhukaitseRedigeeri

Septembris 1945 formeeriti sõja ajal moodustatud Leningradi õhukaitsearmee ümber õhukaitse erikorpuseks. 1944. aasta sügisel pärast Tallinna vallutamist toodi Leningradi oblastist Eestisse 77. õhukaitsediviis, mille suuremad üksused asusid Tallinnas, Tartus ja Tapal.

Diviisi koosseisu kuulusid:

  • seniitsuurtüki-,
  • seniitkuulipilduja-,
  • seniitprožektori- ja
  • tõkkeaerostaadiväeosad, õhuvaatluse, teadustamise ja side väeosad, samuti õhukaitse jaoks eraldatud lennuväeosad.

Veebruaris 1945 toodi Narva piirkonda ja Jõhvi õhuvaatlus-, teadustamis- ja sideroodu vaatluspostid, sinna paigaldati raadiolokatsioonijaamad Redut (mis suutsid avastada lennukeid õhus 200–300 km kauguselt). 77. õhukaitsediviisile allunud väeosi 1945. aastal:

  • 434. üksik seniitsuurtükidivisjon (Narva, Tallinn);
  • 48. üksik prožektoripataljon
  Pikemalt artiklis NSV Liidu õhukaitseväed Eestis

NSV Liidu merevägiRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu merevägi Eestis, Punalipuline Balti laevastik, NSV Liidu merevägi

NSV Liidu SARKi ja RJM SiseväedRedigeeri

NSV Liidu SARKi Sisevägede Balti ringkonna valitsus
Управление ВВ НКВД Прибалтийского округа
Tegev 1. detsember 1944 – 4. mai 1946
Riik   NSV Liit
Kuuluvus NSV Liidu SARKi Siseväed
Ülesanne sisejulgeoleku tagamine Eesti, Läti ja Leedu NSV-s
  Pikemalt artiklis NSV Liidu SARKi Siseväed
  Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat

Eesti NSV asusid NSV Liidu SARKi Sisevägede Balti ringkonna valitsusele, (mis asus Vilniuse linnas ning kontrollis Leedu NSV, Läti NSV ja Eesti NSV territooriumi) alluv Sisevägede 63. laskurdiviis.

63. laskurdiviisi juhatus asus 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini 1946 Tallinnas, ülem Jevgeni Ignatov (ИГНАТОВ Евгений Фёдорович), staabiülem Fjodor Kuriltšik (КУРИЛЬЧИК Фёдор Антонович (1902–1964) diviisile allusid 1945. aastal:

17. mail 1945 moodustati 392. konvoivägede polk (s/o 7519), mis paiknes tollal 29 Eesti asulas.

1947. aastal allutati seni NSV Liidu Siseministeeriumile allunud siseväed NSVL RJM-ile, NSV Liidu RJM Sisevägedena. Eestis asunud siseväed allusid läbi RJM Sisevägede valitsuse otse NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Sisevägede Peavalitsusele, mitte kohalikule Eesti NSV RJM-le.

1949. aasta märtsiküüditamise ajal osales NSV Liidu Siseministeeriumi Konvoivägede 48. konvoivägede diviisi 392. konvoipolk ja 51. raudteeehitiste valve polk, küüditatavate valves ning transpordil NSV Liitu.

NSV Liidu Riigikaitse Rahvakomissariaadi ehitusväeosadRedigeeri

Sõjas purustatu taastamiseks moodustati tööpataljone. Osa neist formeeriti sõjaaegsete lahinguväeosade vanema isikkoosseisu baasil, kes 1945. aastal veel demobiliseerimisele ei kuulunud. 289. üksik tööpataljon asus 1945. aastal teisel poolel Tallinnas ning tegeles sadama taastamisega. Mitu tööpataljoni oli ka põlevkivikaevanduste alal.

Maavägede meditsiiniväeosi ja -asutusiRedigeeri

1945. aastal asus Eestis kümneid evakuatsiooni- ja välihospidale, sealhulgas:

  • 731. liikuv kirurgiline välihospidal Haapsalus 1.10.1944–15.01.1945;
  • 706. sõjaväehospidal Viljandis (−24.09.1945–);
  • 627. liikuv kirurgiline välihospidal Rakveres 11.11.1944–21.01.1945;
  • 519. liikuv kirurgiline välihospidal Kuressaares 1.12.1944–15.01.1945;
  • 364. liikuv kirurgiline välihospidal Kuressaares 11.10.1944–25.11.1945;
  • 448. evakuatsioonihospidal Tallinnas 1.03–24.09.1945;
  • 4285. nakkushospidal Tallinnas 1.10.1944–7.01.1945;
  • 4267. nakkushospidal Valgas 19.06–1.07.1945;
  • 3415. sorteerimis-evakuatsioonihospidal Valgas 1.10.1944–1.03.1945;
  • 3. liikuv kirurgiline välihospidal Tapal 1.07.1945–4.07.1946;
  • 2698. liikuv terapeutiline välihospidal Tartus 1.04.1945–24.09.1945;
  • 2586. liikuv terapeutiline välihospidal Viljandis 21.06.1945–23.07.1945;
  • 2548. evakuatsioonihospidal Sakus 3.11.1944–24.07.1945;
  • 2541. evakuatsioonihospidal Valgas (−24.07.1945–);
  • 2198. nakkushospidal Kuressaares 1.11.1944–1.03.1945, Tallinnas 1.04–24.09.1945;
  • 2186. liikuv terapeutiline välihospidal Ristil 1.12.1944–15.01.1945;
  • 2098. sõjaväehospidal Pärnus (−1.11.1945);
  • 1930. kergelthaavatute hospidal Valgas 1.10.1944–15.01.1945;
  • 1926. evakuatsioonihospidal Valgas 30.09.1944–6.01.1945;
  • 1924. evakuatsioonihospidal Võrus 15.09.1944–14.03.1945;
  • 1864. evakuatsioonihospidal Võrus 22.08.1944–8.01.1945;
  • 138. pea-välievakuatsioonipunkti valitsus vastuvõtupunktiga Ristil 5.10.1944–15.01.1945;
  • 1342. evakuatsioonihospidal Valgas 15.10.1944–15.02.1945;
  • 1326. evakuatsioonihospidal Valgas 15.10.1944–15.03.1945;
  • 1161. liikuv kirurgiline välihospidal Pärnus (1.01–15.01.1945);
  • 1011. evakuatsioonihospidal Kiviõlis 1.11.1945–1.07.1946 (sellest moodustati SM Erihaigla nr 1011, mis teenindas Eestis asunud Nõukogude sõjavangilaagreid Eestis);
  • 101. liikuv kirurgiline välihospidal Haapsalus (1.07–1.10.1945)

13. evakuatsioonihospidal Tallinnas (nimetati ümber 13. sõjaväehospidaliks ja eksisteeris selle nime all 1994. aastani) Tallinna garnisoni hospidal (praeguses Eesti Kaitseväe Peastaabi hoones Juhkentali tänav 58 või Põhja Ringkonnaprokuratuuri hoones Tatari tänav 39).

TööpataljonidRedigeeri

  Pikemalt artiklis Nõukogude tööpataljonid Eestis

SõjakomissariaadidRedigeeri

Eestis oli 1945. aastal 1 vabariiklik ning 14 linna- ja maakonnasõjakomissariaati:

  • Tallinna, Narva, Pärnu ja Tartu linnade ning
  • Harju, Järva, Lääne, Pärnu, Saare, Tartu, Valga, Viljandi, Viru ja Võru maakondade sõjakomissariaadid.

Sõjakomissariaadid moodustati Venemaal 1944. aasta kevadel ning algselt oli nende seas ka Petseri maakonna sõjakomissariaat.

Järgnevalt asusid sõjakomissariaadid:
  • Eesti NSV Sõjakomissariaat, Narva maantee 8;
    • Eesti NSV Tallinna Linna Kalinini rajooni sõjakomissariaat, Johannes Käsperti tänav 18;
    • Eesti NSV Tallinna Linna Lenini rajooni sõjakomissariaat, Uus tänav 2;
    • Eesti NSV Tallinna Linna Oktoobri rajooni sõjakomissariaat, Uus tänav 2;
    • Eesti NSV Tallinna Linna Mere rajooni sõjakomissariaat, Maneeži tänav 3;
  • Eesti NSV Harju rajooni sõjakomissariaat (1944–1991), Rataskaevu tänav 5;
  • Eesti NSV Tartu linna ja rajooni sõjakomissariaat, Viktor Kingissepa tänav 53 (praegune Jakobi tänav 41);
  • Eesti NSV Kohtla-Järve linna ja rajooni sõjakomissariaat;
  • Eesti NSV Pärnu linna ja rajooni sõjakomissariaat, Jakobsoni tänav 14;
  • Eesti NSV Narva linna sõjakomissariaat;
  • Eesti NSV Sillamäe linna sõjakomissariaat;
  • Eesti NSV Haapsalu rajooni sõjakomissariaat;
  • Eesti NSV Hiiumaa rajooni sõjakomissariaat (1944–1962);
  • Eesti NSV Jõgeva rajooni sõjakomissariaat;
  • Eesti NSV Paide rajooni sõjakomissariaat;
  • Eesti NSV Rakvere rajooni sõjakomissariaat, Pikk tänav 46;
  • Eesti NSV Rapla rajooni sõjakomissariaat;
  • Eesti NSV Valga rajooni sõjakomissariaat, Nõukogude tänav (praegune Kuperjanovi tänav 9);
  • Eesti NSV Võru rajooni sõjakomissariaat.
  Pikemalt artiklis Eesti NSV Sõjakomissariaat, Eesti NSV sõjakomissar

Leningradi sõjaväeringkondRedigeeri

  Pikemalt artiklis Leningradi sõjaväeringkond

1945. aasta 9. juulil pärast rindemoodustiste likvideerimist, Leningradi sõjaväeringkond taastati ning sõjaväeringkonna koosseisu lülitati Leningradi oblast, Pihkva oblast, Novgorodi oblast ja Eesti NSV. Eesti NSV territoorium kuulus Leningradi sõjaväeringkond kuni 1956. aastani, misjärel liideti Balti sõjaväeringkonda.

1980. aastate keskel oli Eestis sõjaväelasi umbes 122 480, kellele lisandusid perekonnaliikmed. Neid oli rohkem kui kümnendik Eesti püsielanikkonnast. Suuremad garnisonid olid Paldiski garnison (ligikaudu 25 000), Tallinna garnison (umbes 20 000) ja Tartu garnison (ligikaudu 9000 sõjaväelast).

NSV Liidu relvajõudude maaväedRedigeeri

 
T-72 Ural tank
 
Soomusveok BTR-70
Eestis asusid ka maavägede:
  • 106. insenerväe õppebrigaad, Tapal 1963–1993,
  • 6. keemiakaitsebrigaad, Pärnus aastail 1960–1992,
  • õhutõrje 1265. õppe-seniitsuurtükipolk Võrumaal Sänna lähedal endises raketidivisjoni linnakus 1988–1992,
  • 1185. dessantründepataljon Võru lähedal Nursis.

NSV Liidu relvajõudude merevägiRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu merevägi, NSV Liidu merevägi Eestis

1955. aastal toimunud rahvusvahelise desarmeerimisprotsessi tulemusena liideti Põhja- ja Lõuna-Balti laevastik jälle ühiseks Punalipuliseks Balti laevastikuks. 1965. aastal anti Punalipulisele Balti Laevastikule aunimetus Kahe Punalipuga Balti laevastik.

NSV Liidu relvajõudude õhuvägiRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu õhuvägi, NSV Liidu õhuvägi Eestis, NSV Liidu õhuväe 10. hävituslennuväe diviis
  Pikemalt artiklis Balti Sõjaväeringkonna õhujõudude 27. hävituslennuväe diviis[3] (1980–1986): 425., 655. ja 656. hävituslennuväepolk. 27. hävituslennuväe diviisi (в/ч 17294, s/o 17294) staap asus Tallinna vanalinnas Uus tänav 19/Vene tänav 28, diviisile allusid kuni 1978. aastani 425., 655. ja 656. lennuväepolgud Haapsalu, Pärnu ja Tapa lennuväljal. Aastatel 1978–1986 allus 14. õhukaitse diviisi hävituslennuväepolgud eksperimentaalprojekti korras Balti sõjaväeringkonna õhujõududele.
  Pikemalt artiklis 15. õhuarmee NSV Liidu õhuvägede 15. õhuarmee[4] (1968–1977), Balti Sõjaväeringkonna õhujõudude 15. õhuarmee (1977–1988). 15. õhuarmee lennupolgud allusid 1977–1988, eksperimentaalprojekti korras Balti sõjaväeringkonna õhujõududele (ВВС ДКБФ).
Ämari lennuväljal
  • 88. üksik hävituspommitajate lennupolk[5] (88-й авиационный полк истребителей бомбардировщиков, 88-й АПИБ, в/ч 21891, s/o 21891) (1967–1990), Ämari lennuväljal. Rindelennuväe lennupolk viidi 1987. aastal üle Balti laevastiku merelennuväe koosseisu.
  • 321. üksik hävituspommitajate lennupolk[6] (321-й бомбардировочный авиационный полк, 321 мшап, в/ч 21180, s/o 21180), Ämari lennuväljal. 321. lennupolk kuulus 132. hävituspommitajate lennudiviisi (132-я Севастопольская Краснознаменная бомбардировочная авиационная дивизия, 132-я БАД), mille juhatus asus Tšernjahhovskis. 1991. aastast nimetati 321. lennupolk - Balti laevastiku 170. kaardiväe Smolenski Punalipuliseks mereründelennuväepolguks (170 гвардейский Краснознаменный Смоленский морской штурмовой авиационный полк, 170-м МШАП, в/ч 15585) (s/o 15585).
Balti laevastiku õhuvägede valduses olid Eestis: Suurküla lennuväli ja varulennuväljad - Obriku lennuväli, Nurmsi lennuväli
Tartu Raadi lennuväljal

NSV Liidu relvajõudude õhukaitseväedRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu õhukaitseväed Eestis

NSV Liidu relvajõudude strateegilised raketiväedRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu strateegilised raketiväed Eestis
 
R-12 Dvina

NSV Liidus võeti 1959. aastal vastu otsus teistest väeliikidest eraldiseisva relvaliigi strateegiliste raketivägede moodustamisest. Eestis asusid strateegilistest rakettidest ainult keskmaa ballistiliste rakettide R-12 Dvina (vene keeles Р-12, NATO klassifikatsioon SS-4 Sandal) ja R-12U (vene keeles Р-12У (унифицированная)) raketikompleksid. R-12 raketibaasid (Ракетная Операционная База (РОБ)) tegutsesid paarikaupa: Lintsi-Piirsalu, Kadila-Rohu, Uniküla-Rooni ja Nursi-Sänna. Erand oli ainult maa-alune R-12U baas Valgamaal Vilaski baasis. See oli ainus baas, kus raketid paiknesid seal asuvates maa-alustes vertikaalsetes raketišahtides (vene keeles Шахтная пусковая установка, ШПУ).

Raketibaasi koosseisu kuulusid standardselt rakettide ja kütuse ladustamiseks angaar, stardiplatvormid ning tugiüksused (transpordi- ja juhtimisüksused jm).

Lisaks lahinguvägedele paiknesid Eestis ka raketivägede juhtimis- ja selleks vajalike radari- ehk pelengaatorikeskused. Juhtimiskeskused asusid Tallinna lähedal Vana-Pääskülas ning Harjumaal Humala kõrgendikul. Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes ja Venemaa lääneoblastites asunud strateegiliste raketivägede diviisid kuulusid NSV Liidu relvajõudude strateegiliste raketivägede 50. raketiarmee (в/ч 55135, s/o 55135) üldjuhtimisele ning koosseisu[13]. 50. raketiarmee saadeti laiali NSV Liidu ja USA 1987. vahel sõlmitud aastal kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise lepingu kohaselt.

Eesti NSV territooriumil paiknes 1960.–1970. aastail[14] neli 23. kaardiväe Lenini ordeniga punalipulise Orjoli-Berliini raketidiviisi (23. гвардейская ордена Ленина Краснознамённая Орловско-Берлинская ракетная дивизия[15]) (s/o 2120, в/ч 21201, позывной "Трубач")strateegiliste raketivägede raketipolku. 23. kaardiväe raketidiviisi, juhtkond ja staap asus Läti NSV Valka linnas Ausekļa tn 1.

NSV Liidu Siseministeeriumi siseväedRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu Siseministeeriumi Siseväed
  Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseministeerium

NSV Liidu PiirivalveRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu piirivalve Eestis ja NSV Liidu Piirivalve

NSV Liidu sõjaväeluureRedigeeri

  Pikemalt artiklis GRU Spetsnaz

NSV Liidu relvajõudude (NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsuse) eriettevalmistusega spetsialiseeritud luure- ja diversiooniväeosade (ОсНАЗ ja СпН ГРУ) GRU Spetsnazi kuulus NSV Liidu õitsengu tippajal oli NSV Liidu relvajõududes 24 eriotstarbelist ründeüksust, kuhu kuulus ligi 25 000 eriettevalmistusega sõjaväelast, kes oma ettevalmistuse poolest ületasid NSV Liidu õhudessantvägesi (VDV) kvaliteedilt.

Balti Sõjaväeringkonnas asus 1962. aastal moodustatud 4. üksik eriotstarbeline brigaad (4-я Отдельная Бригада спецназа ГРУ ГШ (4 ОБрСпН), 4 ОБрСпН ГРУ ГШ МО (в/ч 77034), s/o 77034)[16],[17] Viljandis ja polügoon Välustes. Kaugluure- ja diversioonisuunitlusega 4. üksik eriotstarbelise brigaadi koosseisus oli 3 luurepataljoni (3. pataljon asus Riias), sidepataljon, mineerimisrood, erirelvarühm, autorood, materiaaltagamisrood (sõjaaegne koosseis kokku u 1700 meest, rahuaegne kaadrikoosseis 200–300), brigaadile allus ka Riias asunud 330. üksik SpetsNaz’i salk. Brigaad saadeti laiali 1. oktoobriks 1992. Raadi sõjaväelennuväljal baseerunud 196. kaardiväe Minski transpordilennuväepolgu üheks lahinguülesandeks oli ka Viljandis asunud GRU 4. üksiku eriotstarbelise brigaadi inim- ja varustusdessandi tagamine, polk kasutas varulennuväljana Võhma lennuvälja.

Leningradi sõjaväeringkonna luurevalitsuse 146. raadiotehnilisele brigaadi 962. üksik eriotstarbeline raadiotehniline keskus asus Miiduranna külas (luurepunktidega Murastes, Viimsi lähedal Lubja külas ja Neemel) ja 737. üksik eriotstarbeline raadiotehniline keskus Narva lähedal Olginas.

NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsuse 6. Valitsuse (elektrooniline ja raadiotehniline luure) 1. osakonna, Balti sõjaväeringkonna luurevalitsuse 139. eriotstarbelise raadiotehnilise brigaadi Ventspilsi pataljoni 910. üksik eriotstarbeline luurekeskus Kuressaares ja Liepājas/Bukultis[18] asunud 139. üksiku raadiotehnilise brigaadi (139-я ортбр ОСНАЗ (ПрибВО), 139-я Отдельная радио-техническая Бригада Особого назначения ГРУ ГШ ВС СССР, в/ч 11143) tehnilisest luurepunktidest (РТЦ И РПЦ - в/ч 31849, 61259, 25607, 10147, 20053, 86623 (Liepājas), 86625, 71255, 51135) asus Saaremaal, Jõelähtme lähedal Vandjala külas 678. raadiopeilingu keskus (s/o 10147).

6. üksiku õhukaitsearmee luureosakonna 1477. üksiku luurepataljoni allüksused Haapsalu lähedal ja Pärnu ümbruses (Reiu, Võiste, Nurme külades).

ALMAVÜRedigeeri

  Pikemalt artiklis ALMAVÜ, ALMAVÜ ENSV Keskkomitee

ALMAVÜ, Armee, Lennuväe ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu peamine ülesanne oli kutsealuste ettevalmistamine sõjaväeteenistuseks, aga ka reservistide sõjalise kvalifikatsiooni säilitamine. NSV Liidu ALMAVÜ rahastamine oli sõjalise riigieelarve varjatud osa. Hiljem lisandus sõjalisele küljele organisatsiooni töös ka vabam tehnikaspordialade arendamine. Kuni organisatsiooni tegevuse lõpuni õpetati osa noori inimesi enne sõjaväe kutseealiseks saamist ja ajateenistusse kutsumist ALMAVÜ kursustel poolkohustuslikus korras välja veoautojuhtideks, radistideks, tuukriteks, lenduriteks, koerajuhtideks jne.[19]

OSOAVIAHIM (Riigikaitse ning lennunduse ja keemia-alase töö abistamise ühing) oli üleliiduline sõjaväestatud massiorganisatsiooni organiseerimisbüroo alustas Eestis tegevust 15. november 1940. aastal. Struktuuri kuulusid linnanõukogud vabariikliku alluvusega linnades ja maakonnanõukogud, mille koosseisu kuulusid kohalikud bürood. 1941. aasta suvel organisatsiooni tegevus katkes, see taastati 1945. aastal 1948. aastal jätkas OSOAVIAHIM-i tegevust ALMAVÜ vabariiklik organisatsioon.

Eesti NSV-s jätkas 1944. aastal tegevust 1940. aastal asutatud Kaitse, Lennuväe ja Keemiatööstuse Abistamise Ühingute Liidu Eesti Vabariiklik Kesknõukogu, 1948. aastal jagati see kolmeks iseseisvaks organisatsiooniks. Eestis moodustati Armee Abistamise Vabatahtliku Ühingu Eesti Vabariiklik Komitee, Laevastiku Abistamise Vabatahtliku Ühingu Eesti Vabariiklik Komitee, Lennuväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu Eesti Vabariiklik Komitee.

 
ALMAVÜ AMK logo Pirital. NLKP 24. kongressile pühendatud ringrajasõidu võistluse võitjad

1951. aastal moodustati ühingute liitmisega Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing ja selle Eesti Vabariiklik Organiseerimiskomitee, 1953. aastal moodustati Üleliidulise Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu Eesti Vabariiklik Komitee (ALMAVÜ Eesti Vabariiklik Komitee). Organisatsioonil olid kohalikud rajoonikomiteed, auto-, moto-, mere- ja raadioklubid, kuni 1971. aastani tegeldi ka vetelpäästega. 21.-24. detsembril 1971 toimus Moskvas ALMAVÜ VII Üleliiduline Kongress, mille otsusel muudeti osaliselt ALMAVÜ põhikirja, ühtlustati ja tsentraliseeriti organisatsiooni. 1971. aastal nimetati Üleliidulise ALMAVÜ Eesti Vabariiklik Komitee ümber NSV Liidu ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomiteeks.[20]

Eestis allus ALMAVÜle rida tehnikaspordiklubisid, näiteks Auto-Moto- ja Raadiospordi Klubi, Eesti Vabariiklik Tehnika- ja Spordiklubi (Lai tänav 1), ALMAVÜ ENSV Keskkomitee Spordiklubi "Sõprus", ALMAVÜ Vabariiklik Teenistuskoerte Kasvatajate Klubi (Rataskaevu tänav 6), Laskespordiklubi Männiku, ALMAVÜ ENSV Keskkomitee Spordiklubi "Võit" tiir Kullassepa tänav 4 jne.

  Pikemalt artiklis ALMAVÜ spordivahendite katsetehas Vihur
  Pikemalt artiklis ALMAVÜ Tallinna Aeroklubi/Vabariiklik Lennuspordi Klubi, Lasnamäe lennuväljal ja Kuusiku lennuväljal, Nehatu lennuväljal
  Pikemalt artiklis ALMAVÜ Tartu Lennuklubi/Tartu Tehnika- ja Lennuspordiklubi, Ridali lennuväljal
  Pikemalt artiklis ALMAVÜ Kohtla-Järve Lennuklubi Jõhvi (Tammiku)
  Pikemalt artiklis ALMAVÜ Narva Lennuspordiklubi Narva (Olgina) lennuväljal
  Pikemalt artiklis ALMAVÜ Tallinna Merekool, Leineri tänav 8 ja veespordijaam Masti tänav 7

ALMAVÜ tegevust Eesti NSVs juhtis Üleliidulise Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku ühingu (ALMAVü) Keskkomitee liiduvabariiklik ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomitee (Центральный Комитет ДОСААФ Эстонской ССР, ЦК ДОСААФ Эстонской ССР). ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomitee esimehed: Eduard Nooska [21], kindralmajor Jüri Raudsepp, polkovnik Eedu Pallase (endine Eesti NSV Sõjakomissariaadi poliitosakonna ülem). Keskkomitee asus Tallinnas Uus tänav 19/Vene tänav 28 hoonetes. ALMAVÜ ENSV Keskkomitee Tallinna Linnakomitee ning Tallinna Linna Kalinini Rajooni Komitee, Mererajooni Komitee, Oktoobrirajooni Komitee asusid Kinga tänav 3, Tallinna Linna Lenini Rajooni Komitee asus Pärnu maantee 9 ja Harju Rajooni Komitee Toom-Kooli tänav 2.

Eesti NSV ALMAVÜ kokkukutsutud konverentsi otsusega 17. mail 1990 lõpetas Eesti NSV ALMAVÜ Eestis tegevuse. Moodustati Eesti Tehnika- ja Spordiliit, mis vastavalt põhikirjale oli ka ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomitee õigusjärglane[22].

ENSV Tsiviilkaitse StaapRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti NSV Tsiviilkaitse Staap, ENSV Tsiviilkaitse Staabile allusid enam kui 20 rajooni- ja linnastaapi. Eesti NSV Tsiviilkaitse Staap asus Tallinnas Rannamäe tee 11, Rannamäe Skoone bastioni all asuvates varjendites.

Tsiviilkaitsesüsteemi kuulusid Balti sõjaväeringkonna ülema asetäitjale tsiviilkaitse alal, Eestis allunud: 258. üksik mehhaniseeritud tsiviilkaitsepolk Jõhvis (enne 1970. aastat Raplas), 704. tsiviilkaitse sidesõlm Vardjas, 5565. tsiviilkaitse materiaal-tehnilise varustuse ladu kontoriga Jõhvis ning laokompleksiga Kehra lähedal Palmimäel jmt.

Kuni 1960. aastani tegutses tsiviilkaitse asemel NSV Liidu Siseministeeriumi Kohalik Õhukaitse. Jaanuaris 1960 allutati KÕ NSV Liidu Kaitseministeeriumile ja vastavalt NSVL MN määrusele 13.07.1961. aastal nimetati KÕ ümber Tsiviilkaitseks. ENSV Tsiviilkaitse Staabi ülema haldusala tsiviilkaitseobjektide põhiosa moodustasid kodanikukaitse otstarbeks rajatud või selleks kohandatud ja sisustatud varjendid. 1986. aasta seisuga oli Eestis tsiviilkaitse jaoks arvele võetud 543 varjendit (enam kui 100 000 inimesele), 7343 lihtradiatsioonivarjet (780 000 inimesele) ning 21 000 keldrit (kokku 1,8 miljonile inimesele)[23].

ÕppeasutusedRedigeeri

Olulisemad harjutus- ja laskeväljakudRedigeeri

Nõukogude armee valduses olnud objektidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Aila varukomandopunkt Aila külas Saue vallas Harju maakonnas, Projekt „Eesti 20. sajandi (1870–1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs”. Koostajad: Ain Tähiste, Mart Mõniste. Kärdla 2018
  2. Mati Õun, Kui palju nõukogude vägesid ja sõjatehnikat Eestis tegelikult oli?, Forte.ee, 25.03.2020
  3. 27-я истребительная авиационная дивизия, Противовоздушная оборона (ПВО) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  4. 15-я Воздушная Армия, Противовоздушная оборона (ПВО) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  5. 88-й авиационный полк истребителей бомбардировщиков, Противовоздушная оборона (ПВО) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  6. 321-й бомбардировочный авиационный полк, Противовоздушная оборона (ПВО) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  7. 326-я тяжелая бомбардировочная Тарнопольская ордена Кутузова авиационная дивизия, Противовоздушная оборона (ПВО) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  8. Kindral Dudajevi õhuhiiglased, Tehnikamaailm, 20. juuni 2006
  9. 402-й тяжелый бомбардировочный авиационный полк, Противовоздушная оборона (ПВО) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  10. 840-й тяжелый бомбардировочный Краснознаменный авиационный полк, Противовоздушная оборона (ПВО) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  11. 132-й тяжелый бомбардировочный Берлинский орденов Кутузова и Александра Невского авиационный полк, Противовоздушная оборона (ПВО) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  12. 196-й гвардейский военно-транспортный Минский авиационный полк, Военно-Воздушные Силы (ВВС) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  13. Jüri Pärn, Mati Õun, Raketibaasid meie seenemetsades, Tehnikamaailm, veebruar 2002
  14. Raketibaasid meie seenemetsades, Tehnikamaailm, 14. veebruar 2006
  15. 23-я гвардейская ракетная Орловско-Берлинская ордена Ленина Краснознаменная дивизия (в/ч 21201)
  16. 4-я отдельная бригада специального назначения ГРУ, Сухопутные Войска (СВ) Soviet Armed Forces, 1945-1991
  17. 4-я Отдельная Бригада спецназа ГРУ ГШ (4 ОБрСпН),
  18. ДОГОВОР между Российской Федерацией и Латвийской Республикой от 30.04.94 "ОБ УСЛОВИЯХ, СРОКАХ И ПОРЯДКЕ ПОЛНОГО ВЫВОДА С ТЕРРИТОРИИ ЛАТВИЙСКОЙ РЕСПУБЛИКИ ВООРУЖЕННЫХ СИЛ РОССИЙСКОЙ ФЕДЕРАЦИИ И ИХ ПРАВОВОМ ПОЛОЖЕНИИ НА ПЕРИОД ВЫВОДА"
  19. ALMAVÜ veebientsüklopeedias Estonica (vaadatud 09.12.2016)
  20. https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:105050 PDF
  21. https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/218780
  22. http://ais.ra.ee/index.php?module=202&op=6&tyyp=1&otsing_id=&id=110250066308&sess_id=da853dacad599d430ff3b8404fbf2c62
  23. Eesti NSV militariseeritud ühiskond, http://www.estonica.org/ (vaadatud 12.10.2020)
  24. SÕJAVÄGI JA LOODUSKESKKOND

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri