Konstantin Tšernenko

Konstantin Ustinovitš Tšernenko (vene keeles Константин Устинович Черненко; 24. september (vkj 11. september) 1911 Bolšaja Tess, Minussinski maakond, Jenissei oblast – 10. märts 1985 Moskva) oli Nõukogude Liidu parteitegelane, NLKP Keskkomitee peasekretär aastast 1984 kuni surmani.

Noorpõlv

Konstantin Tšernenko sündis Siberis Krasnojarski krais. 17-aastaselt sai ta komsomoli rajoonikomitee propagandaosakonna juhatajaks.

Seejärel asus ta teenima aega piirivalves, kus astus 1931. aastal Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) liikmeks.

Parteikarjäär

Ta oli piirivalvesalga parteiorganisaator. 1933. aastal jätkas ta poliitilist karjääri kodurajoonis, olles partei rajoonikomitee propagandaosakonna juhataja, krai poliitmaja direktor ja partei kraikomitee propagandaosakonna juhataja.

1941. aastal sai Tšernenkost ÜK(b)P Krasnojarski kraikomitee sekretär. Ta kaotas oma koha 1943. aastal pärast katset välja anda Jossif Stalini Turuhhanski sunnitöö aega käsitlevat brošüüri. Seejärel saadeti ta õppima Moskvasse ÜK(b)P Keskkomitee Kõrgemasse Parteikooli. Pärast lõpetamist 1945. aastal suunati ta ÜK(b)P Penza oblastikomiteesse, kus ta töötas sekretärina.

1948. aastal määrati ta ÜK(b)P Keskkomitee inspektoriks. Määramise käskkiri tühistati, kuna selgus, et Tšernenko on teist korda abielus. Samal aastal sai temast Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitja ning lühikese aja pärast osakonnajuhataja. Parteitööl Kišinjovis sai ta tuttavaks ka tulevase NLKP Keskkomitee peasekretäri Leonid Brežneviga, kes oli sel ajal Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär.

1956. aastal võttis Brežnev, kes oli saanud NLKP Keskkomitee sekretäriks, Tšernenko oma referendiks. Seejärel määrati Tšernenko NLKP Keskkomitee propagandaosakonna sektorijuhatajaks.

Aastatel 1960–1965 oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi sekretariaadi juhataja, 1965. aasta septembrist kuni veebruarini keskkomitee kirjade osakonna juhataja.

1965. aasta märtsis määrati ta NLKP Keskkomitee üldosakonna juhatajaks; sellel ametikohal töötas ta ligi 15 aastat.

1966. aastal valiti ta NLKP Keskkomitee liikmekandidaadiks. 1971. aastal sai ta NLKP KK liikmeks. 1976. aastast oli ta NLKP KK sekretär. 1977. aastast oli ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat, 1978. aastast poliitbüroo liige.

Pärast Mihhail Suslovi surma juhatas Tšernenko NLKP KK sekretariaadi istungeid, kuid pidi mõne aja pärast loovutama selle au NLKP KK sekretäriks valitud Juri Andropovile.

Pärast Juri Andropovi valimist NLKP KK peasekretäriks vastutas Tšernenko ideoloogia eest ning juhatas Andropovi haiguse ajal NLKP KK poliitbüroo ja NLKP KK sekretariaadi istungeid.

Pärast Andropovi surma valiti ta 13. veebruaril 1984 NLKP KK peasekretäriks, kellena töötas kuni surmani 10. märtsil 1985, ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.

Tšernenko tegevus riigijuhina

Tšernenko võimu ajal Nõukogude Liidus stagnatsioon jätkus. Uusi algatusi ette ei võetud, Andropovi alustatud korruptsioonivastast võitlust jätkati.

Tšernenko üritas oma valitsemisajal taas ausse tõsta Jossif Stalinit: ta ennistas NLKP ridadesse Stalini inimsusvastaste kuritegude kaasosalised Vjatšeslav Molotovi, Lazar Kaganovitši ja Georgi Malenkovi ning tegi ettevalmistusi selleks, et Volgogradi linn taasnimetataks Stalingradiks. Ta veenis Stalini tütart Svetlana Allilujeva naasma NSV Liitu. Pärast Tšernenko surma siirdus Allilujeva taas välismaale.

Mälestuse jäädvustamine

Tšernenko maeti Kremli müüri äärde. Ta jäigi viimaseks inimeseks, kes Kremli müüri äärde maeti.

Pärast tema surma nimetati Šapõpovo ümber Tšernenkoks, samuti nimetati ümber Krasnojarski tänav Goljanovo rajoonis Moskva linnas. Linna nimi ennistati 1988. aastal, tänav nimetati aga Habarovski tänavaks.

Eelnev Juri Andropov	NLKP Keskkomitee peasekretär 1984–1985	Järgnev Mihhail Gorbatšov
Eelnev Juri Andropov	NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1984–1985	Järgnev Andrei Gromõko