Eesti NSV

See artikkel räägib NSV Liidu liiduvabariigist; seriaali kohta vaata artiklit ENSV (seriaal)

---

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, lühendid Eesti NSV ja ENSV (vene keeles Эстонская Советская Социалистическая Республика, lühendid Эстонская ССР ja ЭCCP; Estonskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika, Estonskaja SSR ja ESSR), oli NSV Liidu 1. järgu haldusüksus (liiduvabariik) okupeeritud Eestis. Piirnes põhjas üle Soome lahe Soome Vabariigiga, läänes üle Läänemere Rootsi Kuningriigiga, lõunas Läti NSV-ga ja idas Vene NFSV-ga.

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
vene Эстонская Советская Социалистическая Республика (Estonskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika)
Lipp Vapp
Pindala: 45 226 km²
Elanikke: 1 565 662 (1989)
Rahvastikutihedus: 34,6 in/km²
Pealinn: Tallinn
Asend Nõukogude Liidus

Eesti NSV pealinn oli vastavalt Eesti NSV konstitutsioonile Tallinn.

Eesti NSV kuulutati välja pärast Nõukogude Liidu korraldatud juunipööret võltsitud valimistega kokkuklopsitud Riigivolikogu II koosseisu otsusega 21. juulil 1940. 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. 6. augustil 1940 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Riigivolikogu "palve" rahuldada ja Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu.

Eesti NSV õiguslik olemus

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli formaalselt suveräänne riik, kuid tegelikult sellel iseseisvus puudus. Faktiliselt haldas Eesti NSV-d NSV Liit, mis oli Eesti 1940. aastal okupeerinud ja seejärel enda koosseisu liitnud. Seda akti käsitavad Eesti ja paljud teised riigid annekteerimisena. Valdav osa tollastest maailma riikidest ei tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu liitmist Nõukogude Liiduga. See andis tuge Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttele, mis toetub arusaamale, et Eesti Vabariik eksisteeris tegelikult edasi de jure, vaatamata de facto annekteeritusele. Selle doktriini alusel suhtub arvestatav osa maailma riikide valitsustest Eestisse kui okupeeritud riiki aastail 1940–1991 (Stimsoni doktriin). Ameerika Ühendriikides sel ajavahemikul avaldatud maakaartide Balti riike käsitlevatel lehekülgedel oli näiteks järgmine märge: "Ameerika Ühendriikide valitsus ei ole kunagi ametlikult tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal."

Eesti NSV sümbolid

20. juulil 1945 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Eesti NSV hümniks Gustav Ernesaksa "Jää kestma, Kalevite kange rahvas", millele tegi sõnad Johannes Semper.

Eesti NSV vapil oli sirbi ja vasara kujutis tõusva päikese kiirtes, mida raamis vasakul okas­puu okstest ja paremal rukkipeadest pärg. Pärjapooled on põimitud punase lin­diga, pealkirjadega eesti ja vene keeles: "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" ja all tähed "Eesti NSV". Vapi ülaosas oli viieharuline täht.

Eesti NSV lipp oli punast värvi kangas, mida läbib sinine laineline vööt kahe valge triibuga ülalpool, kujundades kuus teravatipulist lainet piki lippu. Sinine laineline vööt koos valgete triipudega moodustas kolm kümnendikku lipu laiusest. Ülemine punane vööt moodustab poole lipu laiusest, alumine punane vööt ühe viien­diku lipu laiusest. Lipukanga ülemise punase osa vasakus ülemises nurgas lipu pikkusest ühe kuuendiku kaugusel vardast on kujutatud kuldne sirp ja vasar ning nende kohal kuldääristuses punane viisnurk. Eesti NSV lipu kavandi autor oli kunstnik Paul Luhthein.

Eesti NSV loomise poliitilised käsitlused

Eesti NSV tekkimise kohta on olemas kaks vastandlikku poliitilist käsitlust: Moskva käsitlus ja demokraatlike riikide käsitlus. Teadaolevalt okupeeris Nõukogude Liit ultimaatumiga ähvardades 17. juunil 1940 ligi 100 000 Punaarmee sõjaväelasega Eesti Vabariigi territooriumi, korraldas 21. juunil 1940 riigipöörde ja annekteeris sellega Eesti Vabariigi 6. augustil 1940. Sellele vastandub Nõukogude Liidu käsitlus, mille kohaselt toimus Eestis rahvademokraatlik ülestõus ja kuulutati välja Eesti NSV. Mõlemas käsitluses tõlgendatakse samu sündmusi erinevate poliitiliste vaatenurkade alt.

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis

 Pikemalt artiklis Juunipööre, Johannes Varese valitsus, Juunikommunistid

Eesti NSV võimu teostamine ja haldusaparaat

Vastavalt Eesti NSV konstitutsioonile olid "ENSV poliitiliseks aluseks töötava rahva saadikute nõukogud, mis on kindlustatud kapitalistide ja suurmaaomanike võimu kukutamise ja proletariaadi diktatuuri kehtimapaneku tagajärjel ning kõik võim kuulus Eesti NSV-s linna ja maa töötavale rahvale töötava rahva saadikute Nõukogude kaudu." Kui konstitutsioon väitis, et "Eesti NSV Ülemnõukogu on ainus ENSV seaduseandlik organ" , siis oli seal ka, et "NSV Liidu seadused on kohustuslikud Eesti NSV territooriumil" ja "iga Eesti NSV kodanik on ühtlasi NSV Liidu kodanik. Kõigi teiste liiduvabariikide kodanikel on Eesti NSV territooriumil samasugused õigused kui Eesti NSV kodanikel".

 Pikemalt artiklis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu, Eesti NSV Ministrite Nõukogu, Eesti NSV rahvakomissariaatide ja ministeeriumite loend

Eesti NSV kõrgeim täidesaatev ja kor­raldav riigivõimuorgan oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja 1946. aastast Minist­rite Nõukogu. Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 17. jaanuari 1941 otsusega moodustati maakondades, linnades ja valdades töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteed. Kohalikku võimu teostasid linnades ja rajoonides RSN täitevkomiteed (algul TSN täitevkomiteed).

 Pikemalt artiklis Eesti NSV täitevkomiteede loend

Kuigi konstitutsioon väitis, et "ENSV kodanikel on õigus ühineda erinevatesse ühiskond­likesse organisatsioonidesse", olid need organisatsioonid kõik riigi kontrolli all ja riiki ennast juhtis poliitiliselt ainus lubatud partei – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei, mille kohalik allorganisatsioon oli Eestimaa Kommunistlik Partei.

„Riigi mastaabis kamandas keskkomitee büroo. Siis tuli ministrite nõukogu, siis oli tükk tühja maad, ja siis tuli Ülemnõukogu Presiidium kui nominaalne rahvaesindaja, kel tegelikult mingit võimu ei olnud. Kadriorg sai kõige viimasena teada, milline riigieelarve Ülemnõukokku kinnitamiseks läheb.“

– Indrek Toome, EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär (1978–1984), " "

Eesti NSV piiride muutused:
1944. aastal eraldas NSV Liidu keskvõim 75% Petseri maakonnast Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon, hilisem Pihkva oblasti Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoonid)
1946. aastal eraldati Eesti NSV-st Narva-tagused vallad, Leningradi oblasti Kingissepa rajooni

Eesti NSV territoorium, haldusjaotus ja piirid

 Pikemalt artiklis Eesti NSV haldusjaotus

1940. aasta Eesti NSV Konstitutsiooni § 14. kohaselt kuulusid ENSV koosseisu maakonnad: Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Petserimaa, Pärnumaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandi­maa, Virumaa, Võrumaa ja linnad: Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, mis ei kuulunud maakondadesse.

Eesti NSV territoorium jäi kuni 1945. aastani kattuma Eesti Vabariigi territooriumiga. 1945. aastal kehtestas NSV Liidu okupatsioonivõim uue haldusjaotuse, milles osa Eesti NSV territooriumist (alad Narva jõest idas ning peaaegu kogu Petserimaa) lülitati Vene NFSV koosseisu. NSV Liidu haldusüksuse Eesti NSV piiride muutmine ei saanud omada mingit mõju de jure edasikestva Eesti Vabariigi territooriumi ulatusele. Seoses sellega nimetatakse Eesti idapiiri Eestis kontrolljooneks. Teoreetiliselt jäid nimetatud alad niikaua Eesti Vabariigi jätkuvalt okupeeritud territooriumiks. Küsimus Eesti Vabariigi piirist ei ole seetõttu seotud Helsingi lepetega, millega Euroopa riigid nõustusid II maailmasõja järgsete piiride muutumatusega. Esiteks ei osalenud Helsingi tippkohtumisel Eesti Vabariigi esindajad, teiseks muudeti Eesti Vabariigi territooriumil moodustatud okupatsioonivõimu haldusüksuse, mitte Eesti Vabariigi piire ning kolmandaks toimus see pärast II maailmasõja lõppu.

Eesti NSV rahvastik

 Pikemalt artiklis Eesti#Rahvastik

 Pikemalt artiklis Eesti rahvastik

20. sajandi alguses mõjutas iivet peamiselt sündimus, mis oli esimesel kümnendil 30 inimest 1000 elaniku kohta ja 1940. aastate alguseks oli vähenenud 16 inimeseni 1000 elaniku kohta.

1940. aastal elas Eestis 1 054 400 inimest, millest linnades elas 33,6 protsenti. Eesti NSV ajal kasvas pidevalt linnas elavate inimeste osakaal kogu elanikkonnas. 1960 elas Eesti NSV-s 1 209 100 inimest, kellest linnas elas 57,1 protsenti ja 1978. aastal elas Eesti NSV-s 1459,4 tuhat inimest ja 69,3 protsenti elas linnades. 1989. aastaks oli linnarahvastiku osakaal tõusnud 71,6 protsendini.

Rahvastiku iive oli Eesti NSV-s positiivne ja tõusva trendiga kuni 1960. aastateni. Suurim oli see 1955. aastal 6,2 inimest tuhande elaniku kohta (sündimus 17,9, suremus 11,7) ja väikseim 1966. aastal (3,7 inimest 1000 elaniku kohta: sündimus 14,3 ja suremus 10,6). Viimane kõrgseis oli 1971, mil loomulik iive oli 5,1 inimest tuhande elaniku kohta (sündimus 16,0, suremus 10,9).

Eesti NSV rahvaarv kasvas ka mehaanilise iibe teel. Kui näiteks 1976. aastal oli iive kokku 9,2 tuhat inimest, millest loomulik iive oli 4,3 tuhat inimest ja mehaaniline 4,9 tuhat inimest. Väga olulist rolli Eesti NSV rahvastiku kujunemisel etendas migratsioon. Aastatel 1950–1988 oli rahvastiku migratsioonisaldo Eesti NSV-s 257 500 inimest.. Võõrrahvaste sisserände tulemusel vähenes Eesti NSV-s pidevalt eestlaste osakaal (1959. a 74,6%, 1970. a 68,2%, 1979. a 64,7%, 1989. a 61,5%). Kuna sisserändajad saabusid põhiliselt linnadesse, siis oli 1989. aastaks eestlaste osakaal linnarahvastiku hulgas langenud 51,2 protsendini. Maarahvastiku hulgas moodustasid eestlased aga veel 87,4 protsenti.

Sooline koostis on Eestis 20. sajandil olnud alati naiste kasuks. 1930. aastal oli 1000 mehe kohta 1130 naist, 1957. aastal 1279 naist. Poisse sündis küll alati rohkem, kuid 20.–25. eluaastaks tasakaal võrdsustub. Sõjajärgsetel aastatel oli vahe eriti tuntav, kuid 1970 aasta rahvaloenduse järgi oli kuni 29-aastasi mehi rohkem kui naisi. Linnalistes asulates oli naiste ülekaal suurem kui maal..

Eesti NSV elanikkonna rahvuslik koosseis aastatel 1959–1989

Rahvus	1959		1970		1979		1989
	arv	%	arv	%	arv	%	arv	%
Kokku	1 196 791	100	1 356 079	100	1 464 476	100	1 565 662	100
eestlased	892 653	74,59	925 157	68,22	947 812	64,72	963 281	61,53
venelased	240 227	20,07	334 620	24,68	408 778	27,91	474 834	30,33
ukrainlased	15 769	1,32	28 086	2,07	36 044	2,46	48 271	3,08
valgevenelased	10 930	0,91	18 732	1,38	23 461	1,60	27 711	1,77
soomlased	16 699	1,40	18 537	1,37	17 753	1,21	16 622	1,06
juudid	5433	0,45	5282	0,39	4954	0,34	4613	0,29
tatarlased	1534	0,13	2204	0,16	3195	0,22	4058	0,26
sakslased	670	0,06	7850	0,58	3944	0,27	3466	0,22
lätlased	2888	0,24	3286	0,24	3963	0,27	3135	0,20
poolakad	2256	0,19	2651	0,20	2897	0,20	3008	0,19
leedulased	1616	0,14	2356	0,17	2379	0,16	2568	0,16
armeenlased	648	0,05	604	0,04	845	0,06	1669	0,11
aserid	422	0,04	264	0,02	543	0,04	1238	0,08
tšuvašid	312	0,03	602	0,04	804	0,05	1178	0,08
muud rahvused	4734	0,40	5848	0,43	4529	0,31	10 010	0,64

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti lähiajalugu

Stalini aeg

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

Eesti okupeerimisel 17. juunil 1940 osales ligi 100 000 Nõukogude Liidu sõjaväelasest koosnev väekontingent. 21. juunil seati Stalini emissari Andrei Ždanovi dikteerimisel ja Punaarmee toel Eestis ametisse Johannes Varese valitsus, sellega oli toimunud juunipööre. Peagi korraldas okupatsioonivõim 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus nõukogudemeelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. 22. juulil kuulutas Riigivolikogu Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja palus see Nõukogude Liitu vastu võtta, mis ka toimus 6. augustil, mil Nõukogude Liidu Ülemnõukogu palve rahuldas. Vastavalt Saksamaa-Nõukogude Liidu leppele 1939. aasta oktoobris alanud baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni, mil Saksa väed Teise maailmasõja käigus Eesti okupeerisid. Enne seda teostas Nõukogude Liit Eestis kiiret sovetiseerimist. Nõukogude salapolitsei NKVD vangistas salaja avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid, kõrgemaid sõjaväelasi, ohvitsere ja kultuuritegelasi. 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksamaa-Nõukogude Liidu sõja algust, küüditasid Nõukogude võimuorganid Siberisse üle kümne tuhande eesti elaniku. 22. juunil 1941 alanud Saksamaa-Nõukogude Liidu sõjaga algas Eestis elanike aktiivne Nõukogude okupatsiooni vastane tegevus (metsavendlus).

Tallinn, august, 1941

Saksa aeg

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

22. juunil 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid Saksa väeüksused kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste Nõukogudevastased metsavendade üksused. Hiljem Punaarmee vastupanu siiski kasvas. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala aga Wehrmachti valduses, detsembriks ka saared. Kõrgemat võimu Eesti alal teostas Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus. Saksa okupatsiooni ajal tekkis peagi Nõukogude Liidu organiseeritud Eesti vastupanuliikumine.

Stalini aeg jätkub

Eesti NSV piir 1949. aastal

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)

 Pikemalt artiklis Stalinism

1944. aasta veebruaris liikusid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis rindest kiiresti läbi murda ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome nende poolel sõda jätkaks. Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, osaliselt sundmobiliseeritud eestlastest koosneva Laskurkorpusega Saksa rindest läbi. Augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et Saksa väed ei suuda enam rinnet hoida ning Saksa väejuhatus alustas oma vägede Eestist väljatõmbamist. 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus ENSV valitsus sinna ümber. Oktoobri alguseks oli Punaarmee vallutanud kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Eestlaste jaoks polnud sõda veel läbi, sest nad teenisid nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu sõjaväes kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas. Edasi tegutses ka Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. 1944. aastal eraldas keskvõim Moskvas 75% Petseri maakonnast Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon, hilisem Pihkva oblasti Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoonid. 1945. aastal oli Eesti NSV suure enamusega eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased.

Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Eesti Kommunistliku partei juhiks määrati aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui Moskva viis läbi poliitilise puhastuse Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati süüdistatavaid kodanlikeks natsionalistideks ja millega moskvameelne rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivatelt töökohtadelt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased pandi põlu ala ning nende tööde avaldamine keelati. Uueks kommunistliku partei juhiks määrati Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.

Rahuolematus Nõukogude valitsuse repressiivpoliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. Pärast relvastatud vastupanu mahasurumist jätkus vaikne vastupanu, mis kestis kuni Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks. Repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal.

Hruštšovi aeg

 Pikemalt artiklis Nikita Hruštšov

1956. aastal toimunud NLKP XX kongressil pidas NLKP KK peasekretär Nikita Hruštšov ettekande riigi olukorrast, milles avalikustas osa Jossif Stalini juhtimisel kommunistliku partei toime pandud inimsusvastastest kuritegudest ja mõistis need kuriteod hukka, kuid süüdistas kõigis kuritegudes ainuisikuliselt Stalinit.

Rahvamajanduse nõukogude reform

1957. aasta seadusega "Tööstuse ja ehituse juhtimise organisatsiooni tõhustamisest" jaotati NSV Liidu territoorium administratiivseteks majanduspiirkondadeks ning nende piirkondade tööstuse ja ehitustegevuse juhtimiseks moodustati liiduvabariikide ministrite nõukogu alluvuses uued institutsioonid rahvamajanduse nõukogud, seniste üleliiduliste ning liidulis-vabariiklike tööstusministeeriumide asemele. Likvideeriti kümme üleliidulist ja viisteist liidulis-vabariiklikku ministeeriumi. Tegutsema jäid üleliidulised lennundus-, raadiotehnika, kaitse-, laeva- ja keemiatööstuse ning elektrijaamade ministeeriumid, mille ülesanne oli tootmise planeerimine ja tootmise kõrge tehnilise taseme kindlustamine oma tootmisharu ettevõtteis, mis asusid administratiivsetes majanduspiirkondades.

Eesti NSV Ülemnõukogus 7. juunil 1957 heaks kiidetud seaduse "Tööstuse ja ehitustegevuse juhtimise organiseerimise edasisest tõhustamisest Eesti NSV-s" alusel tuli 1. juuliks 1957 likvideerida seitse liidulis-vabariiklikku (Metsatööstuse, Linna- ja Maaehituse, Kergetööstuse, Liha- ja Piimasaaduste Tööstuse, Toidukaupade Tööstuse, Ehitusmaterjalide Tööstuse ja Kalatööstuse Ministeerium) ning kaks vabariiklikku (Eesti NSV alluvusega) tööstusministeeriumi (Kommunaalmajanduse ja Kohaliku Tööstuse ning Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeerium) ning nende alluvuses olnud ettevõtted ja organisatsioonid ja anda Eesti NSV Ministrite Nõukogu (ENSV MN) kinnitatud nimekirja alusel kas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu (ENSV RMN) või kohalike töörahva saadikute nõukogude juhtimisele. Eesti NSV Ülemnõukogu nimetas 7. juunil 1957 Arnold Veimeri Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks, Albert Vendelini rahvamajanduse nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks ning Eesti NSV ministriks ning Karl Vaino ja Vladimir Käo rahvamajanduse nõukogu esimehe asetäitjateks ja Eesti NSV ministriteks.

1957 aastal võttis NSV Liidu Ülemnõukogu vastu seaduse, millega laiendati ulatuslikult liiduvabariikide õigusi ka seadusandluse alal. 1960. aasta 19. juulil kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Eesti NSV kohtukorralduse seaduse, 1. aprillist 1961. aastal kehtestati Eesti NSV kriminaalkoodeks ja Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeks, 1. jaanuarist 1965. aastal kehtestati Eesti NSV tsiviilkoodeks ja Eesti NSV tsiviilprotsessi koodeks. 1. jaanuarist 1970. aastal kehtestati Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks, 1. jaanuarist 1971. aastal kehtestati Eesti NSV maakoodeks ning 14. juulil kinnitati Eesti NSV tervishoiuseadus, 1. jaanuarist 1973. aastal kehtestati Eesti NSV veekoodeks, Eesti NSV töökoodeks ja Eesti NSV parandusliku töö koodeks, 1. septembrist kehtestati Eesti NSV haridusseadus.

1962. aasta NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsuse „Põllumajanduse juhtimise ümberkorraldamise kohta“ ja s.a. 28. märtsil EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu määrusega territoriaalsete kolhoosi- ja sovhoositootmise valitsuste loomisega sätesti Eesti ala jagamise 15 haldusüksuseks – tollase nimetusega territoriaalseks tootmisvalitsuse piirkonnaks. Likvideeriti kolm rajooni: Keila rajoon liideti Harju rajooniga, Tapa Paide rajooniga ning Väike-Maarja Rakvere rajooniga ning kümme rajooni Harju, Jõgeva, Kohtla-Järve, Kingissepa, Paide, Põltsamaa, Põlva, Rakvere, Viljandi ja Võru rajoon moodustasid omaette territoriaalse tootmisvalitsuse, viis tootmisvalitsust hõlmasid kahte rajooni: Rapla territoriaalsele tootmisvalitsusele allutati Märjamaa, Pärnule Vändra, Tartule Elva ja Haapsalule Hiiumaa rajoon. Abja territoriaalne tootmisvalitsus hõlmas Abja ja Valga rajooni.

 Pikemalt artiklis Eesti NSV haldusjaotus

Brežnevi aeg

 Pikemalt artiklis Stagnatsioon

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev Moskva ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt venestamislaines. Migrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal määrati kommunistliku partei juhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu valdav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal. 1980. aastal toimus Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinna linna kõrgeim hoone, hotell "Olümpia".

Gorbatšovi aeg

 Pikemalt artiklis Perestroika

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaania, millega lubati kodanikel isegi kritiseerida kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikult mõtlevad poliitikud, juba 1988. aasta alguses toodi välja sinimustvalged lipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuuriväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis suuna Eesti Vabariigi taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid isamaalisi laule ja nõudsid kommunistliku partei senise juhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks määrati reformimeelne Vaino Väljas, Ministrite Nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks NSV Liidu koosseisus. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks sõlmitava liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud nii Gorbatšovile kui ka vanameelsetele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Interrinne), mis asus ägedalt Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. Toimus ka Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni. 1990. aastal toimusid Eestis esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne.

Eesti NSV majandus

 Pikemalt artiklis Eesti NSV majandus

Eraettevõtlus keelati Eesti NSV-s 1947. aastaks täielikult. Aastatel 1945-1945 toimus maareform, mille käigus jaotati ümber umbes 30 protsenti põllumajanduslikust maast. Pärast maareformi hakati ette valmistama põllumajanduse sundkollektiviseerimist. Viis esimest kolhoosi tehti 1947. aastal ja esimene 6. septembril Saaremaal Sakla külas. Kollektiviseerimise käigu kiirendamiseks organiseeris Moskva 1949. aastal Eesti elanike küüditamise Venemaa Siberi aladele (märtsiküüditamine).

Kogu majandusliku tegevuse kavandamine toimus viisaastakuplaanide alusel, mis lähtusid NSV Liidu üldistest plaanidest.

Eriti hoogsalt arendati põlevkivitööstust. 1948. aastal valmis Kohtla-Järve – Leningradi gaasijuhe ja 1953. aastal Kohtla-Järve – Tallinna gaasijuhe.

1975. aastal oli viiendik Eesti NSV ettevõtetest rohkem kui 1000 töötajaga (1964. aastal 6,4%). Vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv: 1960. aastal töötas põllumajanduses 25,4% töötavatest inimestest ja 1975. aastal 13,8%.

Oluline oli elektrifitseerimine ja 1951. aastal loodi ühtne Eesti energiasüsteem, mis 1960. aastate algul ühendati Venemaaga. 1966. aastal valmis Balti Soojuselektrijaam ja 1973. aastal Eesti Elektrijaam. 1953. aastaks oli elektriga varustatud 38% kolhoosidest ja 86% sovhoosidest ja 1964. aastal olid kõik majandid elektrifitseeritud, mille poolest Eesti NSV oli Nõukogude Liidus esikohal.

1950. aastal valmis Maardu Keemiakombinaadi väävelhappe ja superfosfaaditsehh, 1955. aastal Narva mööblivabrik, 1958. aastal asutati esimene sõjatööstusliku kallakuga Tallinna Pooljuhttakistite Tehas jne.

Eesti NSV toodangust läks välja (peamiselt teistesse NSV Liidu piirkondadesse) 90% aparaadi-, raadioelektroonika- ja elektritööstuse-; 60–70% keemia-, kala-, tselluloosi-, paberi-, ja elektrienergiatööstuse ning umbes 45% kergetööstusetoodangust.

1967. aastal alustati kitsarööpmelise raudtee väljavahetamist laiarööpmelise vastu: 1971. aastal avati uus raudtee Tallinna ja Pärnu vahel.

1950. aastatel algas aktiivne elamuehitus. 1962. aastal asutati kolhooside initsiatiivil majanditevaheline ettevõte Eesti Kolhoosiehitus..

 Pikemalt artiklis Eesti NSV ettevõtete loend

Eesti NSV sisepoliitika

Okupatsioonivõimu kuriteod

NKVD ja NKGB panid Eesti NSV-s toime nii sõja- kui ka inimsusvastaseid kuritegusid. 1941. aasta Suvesõja ajal tegutsesid Eestis Nõukogude julgeolekuorganite juhtimisel kohalikest elanikest moodustatud paramilitaarsed üksused hävituspataljonid, mis rakendasid süstemaatilist terrorit kohaliku elanikkonna suhtes ning võitlesid Nõukogude võimu ja Punaarmee vastase vastupanuliikumisega. Hävituspataljonid panid toime sõjakuritegusid, nagu uurimiseta ja kohtuta hukkamised, sõjavangide mõrvamised, piinamised, rahulike elanike vara hävitamine ja marodöörlus. Ulatuslikumad inimsusvastased kuriteod olid 1941. aasta juuniküüditamine ja 1949. aasta märtsiküüditamine, mille käigus deporteeriti Eestist administratiivkorras uurimise ja kohtuta ning ebainimlikes tingimustes üle 35 000 inimese. Ellujäänud küüditatutel avanes võimalus kodumaale naasta pärast Stalini surma 1953. aastal.

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941), Nõukogude võimu inimsusvastased kuriteod Eestis 1940–1941, Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)

Vastupanutegevus Eesti NSV-s

 Pikemalt artiklis Vastupanutegevus Eesti NSVs

Eesti NSV ja mittetunnustamispoliitika

De jure ei lakanud Eesti Vabariik eksisteerimast. Enamik maailma demokraatlikke riike pidas Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist ebaseaduslikuks ega tunnustanud ametlikult Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV olemasolu (Balti küsimus). Sellest lähtus mittetunnustamispoliitika, mida järgides Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Vatikan jpt riigid säilitasid diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga neis riikides asuvate diplomaatiliste esindajate kaudu ja hoidusid aastani 1990 ka igasugustest ametlikku laadi kontaktidest Eesti NSV nukuvalitsusega.

 Pikemalt artiklis Perestroika

 Pikemalt artiklis Fosforiidisõda

 Pikemalt artiklis Laulev revolutsioon

Eesti NSV lõpp

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda on peetud ka NSV Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastu võetud seaduste ülimuslikkust NSV Liidu seaduste ees. 26. novembril tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Sellest hoolimata langetasid Eesti eeskujul sarnaseid otsuseid ka teised Nõukogude liiduvabariigid.

 Pikemalt artiklites Eesti taasiseseisvumine, Üleminekuperiood (1990–1992) ja Eesti NSV Valitsus

8. mail 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse "Eesti sümboolikast", millega tunnistati kehtetuks nimi Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja võeti kasutusele ametliku nimena Eesti Vabariik.

Eesti NSV lakkas sisuliselt olemast Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest 20. augustil 1991.

Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni relvajõud lahkusid rahvusvaheliste lepingute alusel Eestist alles 1994. aastal, viimased Venemaa sõjaväelased 1995. aastal. Tuhanded kunagised NSV Liidu ja selle õigusjärgse Venemaa erusõjaväelased jäid aga Eestisse alaliselt elama.

 Pikemalt artiklis Nõukogude armee Eestis

Vaata ka

• Eesti NSV Konstitutsioon (1940)
• Eesti NSV hümn
• Eesti NSV aunimetused
• Eesti NSV välisministrite loend

Kirjandus

• Kaljo-Olev Veskimägi. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Kirjastus Varrak 2005. ISBN 9985-3-1119-1.
• Enno Tammer. Nõukogude aeg ja inimene. Meie mälestused. Kirjastus Tänapäev 2004.
• Juhan Kahk. Eesti NSV ajalugu. Tallinn 1987.

Välislingid

• Balti riikide suursaadikud kutsusid Saksa meediat üles loobuma eksliiduvabariikide tiitlist BNS/ERR, 6. jaanuar 2017
• s:Nõukogude Liidu uute väeosade saabumine Eestisse algas
• s:Ždanov saabus Tallinna
• s:Deklaratsioon Eesti astumisest NSV Liitu
• s:Deklaratsioon Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks
• Toomas Karjahärm, "Eesti iseseisvuse taastamise rahvuslikud ja rahvusvahelised aspektid" Sirp, 31. august 2001
• Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja ministrite nõukogu esimehed, vene keeles.
• Kahekümne aasta eest kinnistas erileht suveräänsusdeklaratsiooni – Postimees, 15. november 2008.
• Ilmar Tomusk: kas rahvuskeelte koht on jälle ajaloo prügikastis? (1978. aasta "Ürituste plaan NLKP Keskkomitee määruse "Vene keele edasise omandamise ja õpetamise täiustamisest kõikides vabariikides" täitmise asjus") ERR, 24.06.2018