Ava peamenüü

Tallinna Pooljuhttakistite Tehas oli Eestis üks esimesi elektroonikakomponente tootvaid tehaseid.

Tehas asutati aastal 1958 Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu ja Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Masinaehituse Valitsuse algatusel Tallinna Tuletikuvabriku ruumides aadressil Pärnu maantee 142. Tehase loomise eelduseks olid Tallinna Polütehnilises Instituudis Jüri Varvase juhtimisel teostatud fototakistite ja varistoride alased uurimistööd.

Sel ajal oli elektroonikamaailmas alanud raadiolampide ja gaaslahendusseadiste väljatõrjumine uue põlvkonna radiodetailide, pooljuhtmaterjalist võimendus- ja lülitusseadiste – transistori ja türistori poolt. Nende tootmist asus katsetama ka vastloodud tehas. Seetõttu sai ettevõte 23. märtsil 1959 nimeks Hans Pöögelmanni nimeline Tallinna Raadiotehnika Tehas. Nimi oli seotud Hruštšovi sulaga ja 1938. aastal Venemaal hukatud eesti kirjaniku ja kommunisti Hans Pöögelmanni äsjase rehabiliteerimisega.

Kui 1966. aastal uuesti algas NSV Liidu majanduse tsentraliseerimine, siis kaotati Rahvamajanduse Nõukogud ja tehas allutati Moskvale; see sai numbri A-1381. Et numbritehase avalik nimi ei tohtinud sisaldada asukohta, sai tehas alates 1. septembrist 1966 nime Hans Pöögelmanni nimeline Elektrotehnika Tehas (lühemalt ka Elektrotehnika Tehas (lühend ETT)). Selle nime all tegutses ettevõte kogu oma hiilgeaja kuni RAS (riikliku aktsiaseltsi) Tondi Elektroonika moodustamiseni 1991. aastal. Selle aja jooksul toodeti p-n-p-tüüpi bipolaartransistore ja türistore, p-kanaliga väljatransistore ja transistorpaari ning välitransistorsisendiga operatsioonvõimendeid. Lisaks olid tootmises ka mõned laiatarbetooted ja meditsiinielektroonika osas kuuldeapraadid.

Sisukord

ArengRedigeeri

Tehase asukohaks saanud endise tuletikutehase hoonestu Tallinnas Tondil kohandati ümber vastavalt pooljuhtseadiste tootmise vajadustele.

Tehase insenertehniline töötajaskond komplekteeriti sundsuunatud noorte inseneridega, keda suunati tööle TPI, Tartu Riikliku Ülikooli, Leningradi Elektroonika Instituudi ja Tallinna Polütehnikumi lõpetamisel. Tolle aja korra kohaselt suunati noor spetsialist tööle kolmeaastaseks sundajaks.

Vanem tootmisalaste kogemustega põlvkond tuli suures osas Raadio-Elektroonika Tehasest Punane RET.

Esialgseks toodanguks olid fototakistid ja varistorid ning seejärel infrapunase kiirguse takistusandurid.

Pooljuhttakistusandurite ja varistoride järel alustati pooljuhtseadiste tootmisega. Esimeseks oluliseks tooteks oli kõrgsageduslik germaaniumtransistor Π401, mis oli p-n-p tüüpi difusioontransistor. Järgnesid mitmed teised kõrgsageduslikud väikesevõimsuselised p-n-p-tüüpi Ge-bipolaartransistorid, ja seejärel ka n-p-n-tüüpi ränitransistorid Π504 ja Π505.

Seejärel hakati tootma p-n-siirdega p-kanaliga välitransistori ja välitransistorpaari, mille baasil hiljem arendati välja operatsioonvõimendid.

Hoonestut laiendati kahe suure tootmishoonega. Aastal 1967 oli ettevõttes 2000 töötajat, 1980. aastal juba 3500 töötajat.

1990-ndatel lõpetati pooljuhtseadiste ja mikroskeemide tootmine. 2008. aastal oli töötajaid alles alla 100[1].

ToodangRedigeeri

Fototakistid ja varistoridRedigeeri

Esimesed fototakistid valmisid juba detsembris 1958 ja varistorid jaanuaris 1959.

04-AHRedigeeri

NSV Liidu Kaitseministeeriumilt tuli juba aastal 1959 tellimus hakata valmistama soojuskiirgusetundlikke fototakisteid. Soojustundlik element koos vastava optikaga on põhisõlm rakettide suunamisel soojusallikale (lendava lennuki mootorile). Soojustundlikud fototakistid 04-AH olid tehase ajaloo kõige salajasem toode, mida toodeti kõigi aastate jooksul ainult sõjalisel otstarbel. Kõik teised tooted olid nii tsiviil- kui ka militaarotstarbeks. Aastal 1963 külastas suure saladuskatte all "null nelja" valmistamist NSVL Teaduste Akadeemia president M. Keldõš. 1978. aastal viidi "null nelja" kui sõjaliselt ääretult tähtsa detaili tootmine Eestist NSV Liidu sisemaale.

Transistorid ja türistoridRedigeeri

Tehas alustas uue põlvkonna radiodetailide – pooljuhtmaterjalist võimendus- ja lülitusseadiste – transistori ja türistori tootmist 1960. aastal 1959. aastal saadud nime – Hans Pöögelmanni nimeline Tallinna Raadiotehnika Tehas – all.

Transistoride tootmine lõppes 1994. aastal.

Kõrgsageduslik difusioontransistor П-401Redigeeri

Nõukogude Liidu esimese kõrgsagedusliku difusioontransistori П401 tootmine algas Ülo Valteri juhtimisel 1960. aastal Moskva instituudist A-3562 saadud tehnoloogia järgi. See oli p-n-p-tüüpi Ge-transistor.

KõrgsagedustransistoridRedigeeri

Järgnesid p-n-p-tüüpi väikesevõimsuselised Ge-kõrgsagedustransistorid П402, П403, П414, П415 ja П416, seejärel ГT308, ГT320 ja ГT335.

Toodeti ka n-p-n-tüüpi väikesevõimsuselisi Si-transistore П504 ja П505.

TüristoridRedigeeri

Toodeti väikesevõimsuselisi türistore KУ101 ja KУ103, mis olid Si-seadiseid.

VälitransistoridRedigeeri

Bipolaartransistoride järel hakati tootma p-n-siirdega p-kanaliga väikesevõimsuselisi välitransistore KП101, mis olid Si-seadiseid.

MikroskeemidRedigeeri

TransistorpaaridRedigeeri

p-kanaliga välitransistoride baasil hakati tootma sobitatud väljatransistorpaare 504HT1...504HT3, mis sobisid kasutamiseks diferentsiaalvõimendusastmetes.

ValitransistorvõimendidRedigeeri

Välitransistoride neliku baasil toodeti madala müratasemega suure sisendtakistusega signaalivõimendit 504УC1.

OperatsioonvõimendidRedigeeri

Välitransistorpaari baasil arendati välja JFET sisendiga operatsioonvõimendid. Neid toodeti mitut tüüpi: 140УД8, 574УД1 jt.

Mikroskeemide tootmine lõppes 1997. aastal.

LaiatarbetootedRedigeeri

Üks põhilisi laiatarbetooteid oli pingemuundur-akulaadija. See oli elektroonne seade, mille abil võis aku pealt tööle panna võrgutoitelise habemeajamisaparaadi või laadida akut vooluvõrgust.

«Tahhovar» oli elektroonne seade, mille sai paigaldada autosse mootori pöörete näidikuks.

Elektrikarjus oli mõeldud karja liikumise piiramiseks, aga ka põldude ja aedade kaitseks metsloomade eest. Seda ostsid põllumehed.

1980. aasta olümpiamängude Tallinna purjetamisvõistluste puhul valmistati mitu tuhat suveniirraadiovastuvõtjat «Hülgepoeg».

Kuulus kuuldeaparaatRedigeeri

Tähtsaim laiatarbetoode, millest ettevõtte tegevuse praegusel etapil on saanud põhitoode, oli tegelikult meditsiinielektroonika valdkonda kuuluv kõrvatagune kuuldeaparaat. Esimene partii kuuldeaparaate valmis septembris 1979. Nende masstootmiseks ehitati tsehh Sillamäele, kus tootmine algas 1983. aastal. Kuuldeaparaatide tootmise tipp oli aastal 1989, kui toodeti 176 500 aparaati.

Enam Sillamäel tootmist ei ole. Alanud aastatuhandel toodab Tondi Elektroonika 30 000-40 000 kuuldeaparaati aastas.

Tehase juhidRedigeeri

ViitedRedigeeri