Eesti okupeerimine 1940. aastal

Eesti okupeerimine 1940. aastal oli sõjaliste ja poliitilise sündmuste jada alates Punaarmee invasioonist Eesti Vabariiki 17. juunil[1] kuni vahepeal sissetungija poolt õigusvastaselt (jõu, ähvarduste, valede abil) muudetud riigikorraga Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi vastuvõtmiseni Nõukogude Liidu koosseisu 6. augustil.

Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt 1940
Osa NSV Liidu 1940. aasta okupatsioonidest ja anneksioonidest Euroopas Teise maailmasõja käigus
Tallinn - 17 July 1940 - 0-54578.jpg
Kommunistide poolt korraldatud meeleavaldusele saabujad riigivastase loosungiga Tallinnas Vabaduse väljakul juulis 1940
Toimumisaeg 17. juuni - 6. august 1940
Toimumiskoht Eesti
Tulemus Eesti okupeerimine ja liitmine NSV Liidu koosseisu
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg Flag of Estonia.svg
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg Flag of Estonia.svg
Kaotused
Vähemalt 1 töölisomakaitsja 2 sõjaväelast (Sidepataljon)

Sündmuste tulemusel algas Nõukogude okupatsioon Eestis, mis kestis esmalt kuni 1941. aasta sügiseni ja jätkus pärast vahepealset Saksa okupatsiooni 1944. aastast kuni 1991. aastani. Okupeerimise tagajärjel kandis Eesti rahvas, riik, majandus ja kultuur suuri kahjusid.

Olukorrast ja varasematest sündmustest 1939-1940Redigeeri

Sündmusi maailmasõja alguseni ja Eesti-Vene kaubandusläbirääkimisteniRedigeeri

 
Molotov-Ribbetropi pakti allkirjastamine Moskvas 1939
 
Saksa soomusüksus Poolas septembris 1939

1930-ndate lõpul oli Euroopas tunda Saksamaa ja ka Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu ambitsioonide kasvu. Juba 1930-ndate algusest oli totalitaristlik Nõukogude Liit ja sama kümnendi keskel ka natsionaalsotsialistlik Saksamaa alustanud oma sõjavägede nähtavat tugevdamist. See sundis paljusid teisigi riike mõtlema oma sõjaväe arendamisele. Eesti riigikaitset üritati samuti tugevdada (eriti õhukaitse, rannakaitse, tankitõrje ja motoriseerimine), mis aga osutus keeruliseks, sest moodne relvastus oli väikeriigile kallis ja lääneriikide relvatehased juba tellimustega üle koormatud.

23. märtsil 1939. aastal okupeeris ekspansionistlik Saksamaa ultimaatumi järel alates 1923. aastast Leedule kuulunud Klaipeda piirkonna (Memelimaa), mis tekitas ärevust Eestiski.

7. juunil sõlmiti Saksamaa ettepanekul Eesti ja Saksa välisministrite poolt Berliinis Eesti-Saksa mittekallaletungileping. Samasugune leping sõlmiti Lätiga.

23. augustil 1939 kirjutasid Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mille salajases lisaprotokollis jagati omavahel Ida-Euroopa: Saksamaa sai oma mõjualasse Poola lääneosa ja Leedu (viimane läks hilisema täienduslepinguga siiski Nõukogude Liidule), Nõukogude Liit Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia.

1. septembril 1939. algas Saksamaa kallaletungiga Poolale Teine maailmasõda. Sõja puhkemise järel kuulutas President Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939, et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas erapooletuks. 17. septembril 1939. tungisid Poolasse ka Nõukogude Liidu väed. Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid sõja Poolat rünnanud Saksamaale, aga mitte samuti Poola tunginud NSV Liidule. Poola vastupanu murti mõne nädalaga.

Sõja puhkemine Poolas tähendas, et Balti riigid lõigati praktiliselt ülejäänud Euroopast ära, põhjustades ühtlasi koos Saksamaa poolt Inglismaale kehtestatud mereblokaadiga kaupade tarneraskusi ja seega Eestile majandusprobleeme. Selgus aga, et Nõukogude Liit on huvitatud vastastikuse kaubavahetuse laiendamisest ja transiidist. 1939. a 12. septembril algasid Moskvas läbirääkimised Eesti ja Vene uue kaubanduslepingu sõlmimiseks.

1939. aasta sügiseks oli Nõukogude Liit koondanud Eesti idapiiride taha suured Punaarmee väekoondised, mille arvukus oli septembri teiseks pooleks u 136 000 meest, u 1318 tanki, u 1535 suurtükki ja u 600 lennukit[2] (Eesti luure hindas toona meeste arvu 160 000-le, kuid tehnika arve märksa väiksemaks). Eesti Sõjaväe käsutuses olnuks samas näiteks vaid 12 vananenud tanki, 15-20 soomusautot ja 6 tanketti. Õhutõrjekahureid oli vaid u 20 ja enamasti vananenud lennukeid u 40. Pisut enam oli suurtükke - u 280, sealhulgas 48 moodsamat tankitõrekahurit.

Nõukogude Liidu ultimaatum ja baaside lepingu sõlmimineRedigeeri

 
Artikkel Poola allveelaevast ja Eesti mereväelastest ajalehes Uus Eesti septembris 1939

14. septembril 1939 saabus Tallinna reidile sõjas osaleva Poola allveelaev Orzeł ja soovis kasutada neutraalses riigis abi. Laev interneeriti Eesti võimude poolt. Kui aga NSV Liit 17. septembril Poolale kallale tungis, õnnestus Orzeł-il järgmise päeva ööl Tallinnast põgeneda. Nõukogude Liit kasutas olukorda ära, et tungida vaenuliku allveelaeva otsingute ettekäändel mitmel korral Eesti territoriaalvetesse ja õhuruumi. Allveelaev ilmus hiljem välja 22. septembril Rootsi rannikul ja seejärel oktoobris Inglismaal.

24. septembril esitas NSV Liidu valitsus kaubanduslepingut alla kirjutama sõitnud Eesti välisministrile Karl Selterile ootamatult nõudmise sõjaväebaaside rajamiseks Eesti territooriumile. Ettekäändeks toodi Poola allveelaeva põgenemine nädal varem. 26. septembril toimus Eesti Vabariigi valitsuse koosolek, kus otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta, kuna oli selgunud, et Eestil polnud lootust välisabile.

27. septembril sisenes Narva lahte NSV Liidu kaubalaev Metallist ja seejärel mõned nõukogude sõjalaevad. Metallistilt võeti meeskond maha ja õhtupimeduses laev uputati. Nõukogude Liidu raadiojaamad aga levitasid teadet, nagu oleks "tundmatu allveelaev" torpedeerinud Narva lahes nõukogude kaubalaeva.

28. septembril sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel Moskvas vastastikuse abistamise pakt. Eesti lubas sõjaväebaasid 25 000 Nõukogude Liidu sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000). Eesti Vabariik lubas Nõukogude Liidul tuua oma mereväe Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti oli lubatud toetada mereväge teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut. Pakti elluviimine ei tohtinud mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.

  Pikemalt artiklites Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ja Orzeli juhtum

Baaside ajastuRedigeeri

 
Punaarmee siseneb Eestisse oktoobris 1939
 
J. Laidoner, K. Päts ja J. Uluots vabariigi aastapäeva paraadil 1940

11. oktoobril 1939 saabusid esimesed Balti laevastiku sõjalaevad Tallinna ja 18. oktoobril alustasid Punaarmee üksused Eestisse liikumist üle maismaapiiri.

18. oktoobril algas baltisakslaste massiline kiirkorras ümberasumine (Umsiedlung) Saksamaale. Teade eelseisvast oli jõudnud baltisakslasteni alles 8. oktoobril (seejuures Hitler vihjas oma kõnes vajadusele eri riikidesse laiali pillutud saksa rahvusgrupid kokku koondada, 6. oktoobril 1939). Ehkki paljud eestlased tunnustasid ammuste orjastajate lahkumist, äratas aktsioon ka kahtlusi, et Saksamaa teab Nõukogude Liidu halbadest kavatsustest. Regulaarsed laevareisid ümberasujatega kestsid 14. detsembrini.

30. novembril algas Nõukogude Liidu kallaletungiga Soomele Talvesõda, mis kestis 13. märtsini 1940. aastal. Soome jäi siiski iseseisvaks. Sõja käigus kasutas Punaarmee korduvalt Soome ründamiseks oma Eestis asuvaid baase. 10. detsembril 1939 uputas Nõukogude (toona "tundmatu") allveelaev Štš-323 kahuritulega Hiiumaast põhjapool Eesti laeva Kassari. Samal päeval kaaperdas aga Saksa miiniveeskaja Tannenberg Tallinnast Stockholmi teel olnud reisilaeva Estonia ja suunas Saksamaale. Laev jõudis Eestisse tagasi alles 6. veebruaril.

Veebruaris 1940 esitas NSV Liit maavägede paigutamiseks vajaminevate kapitaalsete püsiehitiste programmi projekti ja veebruaris-märtsis nõuti täiendavaid baasialasid Osmussaarele, Saare- ja Hiiumaale.Veebruaris-märtsis 1940 nõustus Eesti Valitsus 10 000 ehitustöölise toomisega baasidesse, kellele lisaks palgati Eestist veel 10 000 töölist.

9. aprillil hõivas Saksa armee ootamatult ja vastupanuta Taani ning ründas Norrat. Kuigi ka Norrat tabas Saksa invasioon ootamatult, osutasid norrakad sakslastele tõsist vastupanu. Siiski õnnestus sakslastel küllalt kiiresti enamik Norrast enda kätte saada.

2. mail toimus Tallinnas Vabadusristi Vendade XXI aastapäeva puhul Eesti toona viimaseks osutunud sõjaväeparaad, kus näidati üsna palju sõjatehnikat ja suuri rivistuskarpe. Võrdlusena oli eelnenud vabariigi aastapäeva paraadi üritus olnud 24. veebruaril ebatavaliselt tagasihoidlik - vaid jalgriviga ja ürituse kestusega alla poole tunni.

10. mail 1940 ründas Läänerindel pikalt paigal "istunud" Saksa armee Belgiat ja Hollandit. Seejärel ületasid sakslased tugevate soomusjõududega aga Ardennid ja juuni alguseks oli Prantsusmaa langemine aja küsimus.

Eesti ja Nõukogude Liidu suhted püsisid üsna stabiilsetena kuni 1940. aasta kevadeni. Kui aga Saksamaa oli juuni algul alistamas Prantsusmaad ja kogu maailma tähelepanu sinna koondunud, otsustas Stalin Balti riikide iseseisvuse lõplikult likvideerida.

Nõukogude Liidu sõjaline operatsioon Eesti allutamiseksRedigeeri

Mere- ja õhublokaadRedigeeri

 
Nõukogude Balti laevastiku operatiivplaan Eesti blokeerimiseks 1940. aastal.

9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar, marssal Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem, 1. järgu komandarm Boriss Šapošnikov välja NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi direktiivi nr. 02622, millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse, alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse. Balti laevastiku juhatajal Vladimir Tributsil kästi oma laevastik viia 10. juunil kell 5.00 Leningradi Sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis lahinguülesannete täitmiseks.

14. juunil 1940 kandis Nõukogude Liidu täievoliline esindaja Kuzma Nikitin telegrammiga ette väidetavast vene-vaenulikust olukorrast ja provokatsioonidest Eestis. Samal päeval, 14. juunil alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. Keri saare juures tulistati alla Tallinnast Helsingisse liinilendu teinud Soome reisilennuk Kaleva. Ööl vastu 16. juunit kaaperdas Punalaevastik Tallinnast Orule sõitnud (presidendi) mootorpaadi.

Punaarmee sissetung ja Narva diktaatRedigeeri

Nõukogude Liidu noot EestileRedigeeri

16. juunil 1940 väitis Nõukogude Liit, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ning nõudis täiendavate väekontingentide maalelubamist ja nõukogudemeelse valitsuse ametisse seadmist. Eestile esitatud noodis öeldi:

NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:

1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude – Eesti pakti ausalt ellu viia.

2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.

Noodis ei nõutud Eesti riigikorra muutmist, Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ega Tartu rahulepingu tühistamist.

Uute nõudmiste kohaselt esitas Vabariigi Valitsus kohe lahkumispalve, mille Vabariigi President Konstantin Päts vastu võttis, astudes ühtlasi viivitamata samme uue valitsuse kujundamiseks.

Punaarmee sissetung EestisseRedigeeri

16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem, armeekomandör K. Meretskov Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu okupeerida Eesti. Meretskov nõudis, et Laidoner tuleks otsekohe Narva temaga kohtuma. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas 17. juunil kell 8.00. Eesti delegatsiooni koosseisu kuulusid peale Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoneri veel kindralmajor A. Kasekamp, Sõjavägede staabi opreatiivosakonna ülem kolonelleitnant A. Luts, sama osakonna ohvitser, kapten A. Hint ja Laidoneri adjudant kapten E. Õunapuu. Delegatsiooni erirong väljus Balti jaamast keskööl.

 
Ristleja Kirov ja torpeedokaater 1940

17. juuni hommikul kell 5 algas Punaarmee arvukate lisavägede sissetung Eestisse. Jõudnud rongiga Jõhvi, nägid Eesti delegatsiooni liikmed seal juba öösel üle Eesti piiri tulnud soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes nägid nad mõlemal pool raudteed veel Punaarmee üksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsade lääne suunas, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi. Punaarmee 10. armee üksuste sissemarss Eestisse oli alanud seega juba 3 tundi enne J. Laidoneri Narva saabumist ja läbirääkijate kohtumist.

Punavägi käitus nagu oleks Eesti lahingukorras vallutanud. 17. juuni hommikul kell 6 hommikul vallutas Punaarmee Suurupi patarei territooriumi. Kell 6.30 hõivas punaüksuste dessant Aegna saare ja kell 7 hommikul vallutati Naissaar. Hommikul saabusid Tallinna Palivere-Klooga lähistel baasides paiknenud Punaarmee üksused, kes hõivasid kõik Eesti sõjaväe kasutuses olnud kasarmud, sundides eestlased sealt lahkuma. Samal päeval maismaapiiri ületanud punaväeosad paigutati Tallinna ümbrusse ning Narva, Rakvere, Võru ja Valga piirkonda ning mitmele poole Eesti idapiirile. Läbi Eesti liikusid lisaks Riia suunas Punaarmee 3. tankikorpuse üksused. Eesti lennuväljadele saabusid Nõukogude lennuväerügemendid.

 
Armeekindral Kirill Meretskov 1940

Eriprotokolli tagantjärele allkirjastamine NarvasRedigeeri

Kuna Punaarmee oli tunginud Eesti territooriumile oli J. Laidoner kohtumisel Meretskoviga sunnitud aktsepteerima esitatud nõudmisi Punaarmee sisselaskmise kohta Eestisse. Eriprotokoll ehk diktaat Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt 17. juuni päeval kell 15 tagantjärele. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna. Sõlmitud diktaat-kokkuleppe alusel kohustus Eesti pool:

  • võtma Kaitseliidult ära relvad ja laskemoona;
  • hoidma Eesti sõjaväeosad oma alalises asukohas;
  • mitte lubama sõjaväeosade liikumist ja ümberpaigutusi;
  • sulgema ja võtma tugevdatud valve alla kõik relva- ja laskemoonalaod.

JuunipööreRedigeeri

EttevalmistusedRedigeeri

 
Andrei Ždanov

19. juunil 1940 saabus Tallinna ÜK(b)P Keskkomitee sekretär ja ÜK(b)P Leningradi linna ja oblastikomitee 1. sekretär Andrei Ždanov, kes külastas president Konstantin Pätsi ja kohtus Tallinnas viibivate Punaarmee juhtidega. Samuti kohtus ta 19. ja 20. juunil Tallinna välja kutsutud Maksim Undiga, kellele tehti ettepanek hakata uues valitsuses siseministriks ja anti käsk organiseerida üle Eesti rahvakogunemised nõudega valitsus välja vahetada. Kohapealsetest NSV Liidu esindajatest võttis riigipöörde juhtimisest ja selles osalejate instrueerimisest osa NSV Liidu täievolilise esinduse kaubandusnõunik ja hilisem täievoliline esindaja Eestis Vladimir Botškarjov.

20. juunil organiseeriti mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus kutsuti töölisi üles valitsust kukutama. Tänavail kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama. Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelasi, kes moodustasid hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul osalejate põhimassi. Neile lisaks oli toodud Paldiski, Klooga ja teistest punaväe baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk 1940. aasta märtsilepingute kohaselt sõjaväebaaside ja lennuväljade ehituseks lubatud 10 000 töölisest[viide?].

20. juunil 1940 kogunes Tallinna töölisvõimla saali Pärnu maantee 41 umbes 800 - 1000 töölist. Kõnedega esinesid Riigivolikogu liikmed Neeme Ruus, Aleksander Jõeäär ja Voldemar Jaanus ning Oskar Sepre, kes 149 protsessil olid eluaegsele sunnitööle määratud, kuid vabanenud amnestia läbi 1938. aastal ja teised Ametiühisuste Kesknõukogu tegelased. Töölised nõudsid "kõigi N. Liidu vaenuliste elementide otsustavat väljajuurimist, eriti aga kaitseliidu laialisaatmist, kuna seal on eriti õhutatud N. Liidu vaenulist meeleolu, riigiaparaadi puhastamist sõjaprovokaatorite käsikuist ja kõigist N. Liidu ja Eesti vahel sõlmitud abistamise pakti vaenulistest ollustest". Edasi võeti vastu tervitus Punaarmeele ja Lõpuks otsustati saata tervitustelegramm Stalinile. Koosolek lõppes kell 10:15 õhtul.

Punaväe toel korraldatud valitsusvastased väljaastumised 21. juunilRedigeeri

Meeleavaldus Vabaduse väljakulRedigeeri

Kell 7 alanud Vabariigi Valitsuse koosolekul taotles Vabariigi President Konstantin Päts Riigikogu kokkukutsumist, mille Ants Piip ja August Jürima maha laitsid.

21. juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama.

10 hommikul algas meeleavaldajate kogunemine Vabaduse väljakule. Kanti punalippe ja valitsuse vastaseid loosungeid. Vabaduse väljakule oli kogunenud veidi üle kahe tuhande inimese. Suure osa kohalolijaist moodustasid uudishimulikud möödaminejad. Väljak ise oli Nõukogude soomusautodest ümber piiratud. Tankid seisid väljakule suubuvatel tänavatel. Linna kohal tiirutasid Nõukogude Liidu lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes rood punaväelasi.

Jaani kiriku juures, kino "Gloria" vastas, seisis veoauto, mille kast oli mõeldud kihutuskõnelejatele. Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Esimesena asus veoauto kasti ametiühingu esindaja Oskar Pärn, kes andis ülevaate tööliste nõudmistest ning avaldas tunnustust Nõukogude Liidu valitsusele, sõjaväele ja nende juhtidele Stalinile, Molotovile, Vorošilovile ja teistele. Kõnet katkestasid korduvad kiiduavaldused ja elagu-hüüded. Seejärel sai tervituseks sõna Punaarmee esindaja, kes tõi Punaarmeelt tervitusi Eesti rahvale. Kõnet katkestasid sagedased kiiduavaldused.

Pärast sõnavõttude lõppu lauldi Internatsionaali ja siirduti rongkäigule marsruudil: Pikk jalg, Pikk tänav, NSV Liidu saatkonna hoone, Mere puiestee ja sealt Kadrioru lossi ette. Hüüti eesti- ja venekeelseid loosungeid, mis kiitsid Stalinit. Toona rongkäigust tehtud fotodel olid Kadriorgu siirduva inimeste kolonni kõrval näha ka nõukogude soomusautod, mis hiljem aga ametlikelt nõukogude ajastu fotodelt kustutati.

Meeleavaldus Kadrioru lossi juuresRedigeeri

Kadrioru lossi väravast siseneti lauldes ja hurraa! hüüdes Stalinile ja teistele. Rongkäigu lipud ja loosungid paigutati otse lossirõdu vastu, ja peale ühe sinise erandi olid kõik punased. Lossi ees oli koos 6000–7000 meeleavaldajat. Lossi rõdule ilmusid rongkäigulistega rääkima Vabariigi President Konstantin Päts, Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner ja käsundusohvitser kolonel Herbert Grabbi. Pärast korduvaid vahelehüüdeid ja mahakarjumist pöördus Vabariigi President ühes oma kahe saatjaga rõdult tagasi lossi sisemusse, et meeleavaldajate esindajatega nelja silma all läbi rääkida. Vahepeal algasid kõned lossiesisel platsil. Nõuti uue valitsuse loomist, kes ausalt täidaks vastastikuse abistamise pakti. Punaarmeele saadeti tervitusi ja avaldati tänu. Nõuti poliitiliste vangide kohest vabastamist ja hüüti elagu! ning hurraa! Stalinile ning teistele nõukogude juhtidele. Presidendi juurde saadetud delegatsioon tuli tagasi teatega, et vangid on lubatud vabastada harilikus seaduslikus korras, kui nad esitavad vastavad palved, mis tulevad läbivaatamisele ja otsustamisele. Meeleavaldajaid jäid kohese vabastamise nõudmise juurde ja suundusid Keskvangla juurde.

Poliitvangide vabastamine ja meeleavaldus ToompealRedigeeri

Poliitvangide vabastamine toimus kella kolme paiku päeval, kui rongkäigust osavõtjad kogunesid vangla esisele ja vangla direktori juurde saadeti delegatsioon koos Nõukogude Liidu ohvitseriga, kes nõudsid poliitiliste vangide väljaandmist. Vangid toodi kambritest välja vangivalvurite poolt ja kui formaalsused olid täidetud, lahkus delegatsioon koos vangidega. Väljas võeti vange vastu rõõmuhüüetega, peeti kõnesid ja hüüti vabastatutele elagu! Pärast poliitvangide vabastamist saadeti Keskvanglasse kümmekond uut vahistatut, peamiselt politseinikke.

Toompeale saabus rongkäik kella 5 paiku, vanglast vabastatud poliitiliste vangidega eesotsas. Juhtide nõudel vabastas vahtkond tee lossi. Lossi rõdule kogunesid rongkäigu juhid ja vabastatud vangid lilledega. Rõdult peetud kõnedes selgitati poliitilist olukorda ja hüüti elagu! Nõukogude Liidu juhtidele. Kõnelesid ka vabastatud vangid. Täpselt kell 18:45 heisati Pika Hermanni torni punane lipp. Hiljem mängis lossi rõdul orkester. Demonstrandid ootasid uue "rahvavalitsuse" väljakuulutamist, mis toimus kella 22:15 paiku ja mille järel mindi laiali. Õhtul anti ringhäälingu kaudu veel teada, et Töölisühingute Keskliit kutsub Tallinna töörahvast kogunema hommikul kell 10 Vabaduse väljakule, et tervitada uut J. Varsese valitsust ja talle poolehoidu avaldada. Lossi hoovis jätkus püsside väljajagamine töölistest moodustatud korrakaitseüksustele.

Rahutused linnasRedigeeri

Poliitiliste vangide vabastamisele järgnes ülevõtmisi, mida toimetasid rongkäigust eraldunud väiksemad tööliste salgad. Üle võeti politseiasutusi, sõjaväeüksuseid ning teisi asutusi ja ettevõtteid. Kõikjale paigutati vahipostid värskelt relvastatud töölistega. Ülevõtmine ei läinud libedalt Raua tänava koolimajas asunud Sidepataljonis, kus sõdurid taasrelvastusid pärast esimeste relvade loovutamist mobilisatsioonivaruks olnud relvadega ja keeldusid punaste töölisomakaitsjate sisse lubamisest. Puhkes Raua tänava lahing, mis kestis hilisõhtuni. Ööl vastu 22. juunit oli Tallinnas kosta veel laskmist. Isehakanud Rahva Omakaitse liikmed alustasid vahistamisi ja vastuhakkude käigus hukkus ka relvastatud töölisi, kuid ajalehtede sõnul oli 22. juunil linnas rahulik ning näha oli inimesi, kes ära kolisid või jaanipäevaks ettevalmistusi tegid. Pika Hermanni tipus lehvis taas sinimustvalge lipp.

  Pikemalt artiklites Juunipööre, Johannes Varese valitsus ja Raua tänava lahing

Riigi- ja ühiskonnakorralduse lammutamine ja sovjetiseerimise algusRedigeeri

Riigiasutuste ümberkorraldamine ja esimesed repressioonidRedigeeri

17. juunil 1940 saadeti (vastavalt Narva diktaadile) Kaitseliidu malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda.

22. juunil 1940 vabastas K. Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist ja 19. juulil 1940 küüditati Laidoner koos abikaasaga Moskvasse ning sealt peagi edasi Penzasse.

27. juunil andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse. Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

5. juulil 1940 moodustati korra tagamiseks kommunismimeelsetest vabatahtlikest Rahva Omakaitse. Praktiliselt oli rakendatud relvastatud tööliste-kommunistide salku uue võimu huvides juba alates juunipöördest.

5. juulil andis Johannes Varese valitsus välja ka seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti sõjaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo.

16. juulil 1940 vahistati siseministri abi (sisekaitseülema ülesannetes) Harald Habermani otsuse alusel hulk Eesti Vabariigi politseinikke. Eesti politsei likvideerimine algas tegelikult juba 1940. aasta juunis kokkutöötanud kollektiivide lõhkumistega ja võimalike vastupanujuhtide (politseiasutuste juhtide) üleviimistega uutele töökohtadele.

18. juulil toimus Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus Kadrioru staadionil. Sellele järgnes spontaanne isamaaline meeleavaldus, mille aga punaväelased peagi laiali ajasid.

19. juulil määras nukuvalitsus Eesti Panga "presidendiks" Juhan Vaabeli, andes korralduse müüa Rootsis ja Inglismaal asuv Eesti kuld NSV Liidu Riigipangale ning kanda valuutareserv Eesti Panga arvele NSV Liidu Riigipangas. Vaid Rootsi loovutas kulla kohe.[3]

21. juulil esitas president K. Päts lahkumiskäskkirja. 23. juulil vabastati ta Riigivolikogu otsusega volitustest ja ülesannetesse määrati Peaminister J. Vares. 30 juulil küüditati ta perega Nõukogude Liitu.

Riigivolikogu võltsvalimisedRedigeeri

 
Ainsana valimistele lubatud erakonna lendleht

5. juulil 1940 tegi Vabariigi President Konstantin Päts otsuse määrata Riigivolikogu uued valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujundamise ja tegi valitsusele korralduse võtta tarvidusele kõik abinõud Riigivolikogu valimiste võimalikult kiireks läbiviimiseks. Otsusele tuginedes tegi Varese valitsus 5. juulil korralduse viia Riigivolikogu valimised läbi 14. ja 15. juulil 1940. Et valimised kohe läbi viia, muudeti Riigikogu valimiste seadust.

14. ja 15. juulil valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud). Valimised viidi läbi 80 valimisringkonnas. Hääletamiseks moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osales väidetavalt 81,6% valijate üldarvust[viide?].

Valimised seinesid tegelikult vaid Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletamises. Nii osutusidki väidetavalt 92,9% poolthäältega valituks 80 Eesti Töötava Rahva Liidu valimisbloki kandidaati. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud 80 kandidaadist 17 loobusid "vabatahtlikult", 1 vahistati ja 58 kuulutati valimiskomisjonide poolt "kõlbmatuks". Peamisteks süüdistusteks oli, et esitatud programm oli kopeeritud Eesti Töötava Rahva Liidu programmist või oli provokatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati ka kriminaalses, rahvavaenulikus või Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus.

  Pikemalt artiklites 1940. aasta Riigivolikogu valimised ja II Riigivolikogu

Eesti poliitiline liitmine Nõukogude LiidugaRedigeeri

 
Miiting Vabaduse väljakul 17. juulil 1940, millel nõuti Eesti astumist Nõukogude Liitu
 
J. Vares, J. Lauristin ja teised Tallinna Raudteejaamas 24. juulil. 1940

17. juulil 1940 nõudis A. Ždanov Eesti võimalikult kiiret ühendamist NSVL-ga[4]. Samal päeval korraldati kommunistide eestvedamisel Vabaduse väljakul töölisorganisatsioonide miiting, millel nõuti Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liitu.

21. juulil kogunes nädala eest "valitud" üheparteiline II Riigivolikogu Toompeal. Punarmeelaste juuresolekul võeti ühehäälselt vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.

22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu.

Augusti alguses suundus Moskvasse II Riigivolikogu 21-liikmeline delegatsioon: Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Moonika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelma, Johannes Lauristin, Ruut Liiv, Aleksander Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõštšikov, Georg Taalmann, Juliana Telman, Nadežda Tihanova, Jüri Uustalu, Leonardo Valts, Johannes Vares, Jaan Änilane. Delegatsiooni liikmed käisid Kremlis, kus esitasid NSV Liidu Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSV Liiduga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin.

5. augustil viidi Eesti üle Moskva kellaajale.

6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul kuulutada Eesti NSV vastuvõetuks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu. Sellega oli Nõukogude Liidu poolt aegsasti plaanitud, kuid 17. juunil sõjalise sissetungiga otseselt alanud Eesti okupeerimise protsess järgnenud poliitilise mänguga näiliselt (nö "rahva enese tahtena") kinnitatud.

Okupeerimise esimesi tagajärgi ja järgnenud sündmusiRedigeeri

  • Juba juulis 1940 algasid vargsi uue võimu esimesed repressioonid alates olulisemate riigiasutuste ja institutsioonide juhtide ametist vabastamisest ja asumisele saatmisest ning juba suvel hakati koostama plaane ettevõtete natsionaliseerimiseks. Tegevus jätkus hoogsamalt pärast okupeerimise protsessi lõpetamist.
  • 17. augustil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar direktiivi Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede reorganiseerimiseks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. 29. augustil 1940 võttiski Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu omapoolse vastava otsuse ja Eesti sõjavägi kujundati paari nädalaga Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks. Ühtlasi vallandati teenistusest sadu sõjaväelasi.
  • 25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni. Riigivolikogu nimetati ümber Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning hiljem 7. aprillist 1941 Eesti NSV Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimuorganiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.
  • 1940. aasta sügisest 1941. aasta suveni teostati petlik (nukuvalitsus oli algul lubanud, et kelleltki maad ära ei võeta) "sotsialistlik maareform". Maaomanikelt võõrandati kompensatsioonita kogu maa, mis ületas 20-30 hektarit. Maareformiga sai Eestis kahju 20% talunikest. Võõrandatud maad jagati maata sulastele ja popsidele. Eestis oli uusmaasaajaid koos juurdelõikeid saanud väikemajapidamistega üle 40 000. Laiali jagatud põllutükid (u 12 hektarit) olid pere ülalpidamiseks ebapiisavad. Maareform oli poliitiline manööver, nõrgestamaks suurtalunikke ilma uusi mõistlikult majandatavaid talusid loomata ning valmistumaks hilisemaks kollektiviseerimiseks.
  • 14. juunil 1941 toimus Eestis Juuniküüditamine, mille käigus viidi ära umbes 10 000 inimest, kellest üle 3000 arreteeriti, ning ülejäänud saadeti asumisele. Kuigi paljud ettenägelikumad hakkasid nõukogude repressioonide kartuses end varjama juba varsti pärast Eesti okupeerimist, muutus küüditamise järel varjumine ja kogunemine metsades massiliseks, kujundades spontaanselt metsavendade liikumise.
  • 22. juunil 1941 algas Nõukogude-Saksa sõda.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri