Maksim Unt

Maksim (Maxim) Unt (vene keeles Максим Иоганович Унт) (22. jaanuar 1898 Pärnu31. juuli 1941 Kommunarka, Moskva oblast, Vene NFSV) oli eesti töölisliikumise tegelane ja poliitik ning Nõukogude riigitegelane.

Alates 21. juunist 1940 oli ta siseminister Johannes Varese valitsuses.

ElukäikRedigeeri

Unt õppis Pärnu algkoolis ja gümnaasiumis. Oli rea aastaid Pärnu maavalitsuse liige ja kümmekond aastat Pärnu linnavolikogu liige. Oli ka I Riigivolikogu liige.[1]

Vene kodusõja ajal oli Unt Ukrainas, töötas 1919. aastal Saraatovi oblastis maakonna täitevkomitee riigikontrolli osakonna juhatajana, pani seal toime suurriisumise ja põgenes valgekaartlaste juurde Denikini väkke, mille eest mõisteti ta tagaselja surma. Denikini armee lagunedes põgenes Unt Balkanile.

Aastal 1920 naasis ta Eestisse ning astus Eesti Sotsialistlikusse Tööparteisse (ESTP), oli partei vasakpoolse tiiva üks juhte. 1934. aastal mõistis Viljandi Ringkonnakohus talle 6-kuulise vanglakaristuse, kuid Riigikogu liikmena ei olnud teda võimalik vanglasse paigutada. Ka pärast V Riigikogu volituste lõppu ei olnud teda võimalik arreteerida, kuna ta esitas arstitunnistuse südamehaiguse kohta.[2] Oli alates 1938. aastast I Riigivolikogu koosseisus.

1940. aasta juunis nimetati ta Johannes Varese valitsusse siseministriks. 27. juulist15. augustini 1940 oli presidendi kohusetäitja Johannes Vares Moskvas ning Maksim Unt siseministrina täitis presidendi ülesandeid. Hiljem sai temast töö rahvakomissar.

Unt arreteeriti 28. mail 1941 seoses tema Vene kodusõja-aegse tegevuse ilmsikstulekuga. Unt olevat mõistetud 8 aastaks sunnitööle, kuid juulis 1941 lasi NKVD ta maha.[3]

KurioosumidRedigeeri

2001. aastal avastas president Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts, et presidendi ja tema perekonna küüditamist 30. juulil 1940 juhtinud Maksim Unti nimi oli kantud seletamatutel asjaoludel Eesti Vabariigi represseeritud Riigikogu liikmetega ühisele mälestustahvlile, mis oli kinnitatud Riigikogu hoone seinale.[4]

Maksim Undi arreteerimise lugu Elmar Tambeki meenutustes:

"Undi arreteerimise põhjuste ja edaspidise saatuse kohta liikus Eestis kahesuguseid kuuldusi.

Ühe versiooni järgi Unt olevat 3 aastaks kinni mõistetud oma luksuslike ning buržuilike eluviiside pärast. Teise versiooni järgi Unt olevat surma mõistetud seepärast, et vaielnud parteis eestlaste küüditamise vastu. /---/

Undi kadumise põhjus oli palju proosalisem või, kui tahate, palju romantilisem kui ülaltoodud põhjused.

1918. a. Unt mobiliseeriti Venemaal punakaarti. Ta jooksis Denikini väkke üle ja tõusis seal ohvitseriks. Denikini armee lagunemise järele Unt põgenes Balkanile, kust tuli Eestisse. Eesti ajal Unt oli olnud Pärnus Kaitseliidus.

Kõik need andmed olid kantud Undi teenistuslehte ja teenistuskirjadesse.

Saanud Varese siseministriks, Unt nõudis kõik kättesaadavad teenistuskirjad oma kätte, hävitas need ära ja laskis koostada uue teenistuskirjelduse, kus puudusid mainitud kompromiteerivad andmed.

Üks endine teenistusleht, nimelt Sõjaministeeriumi 4. osakonnas, jäi Undil hävitamata. Ta kas unustas selle või ta ei saanud seda sealt kätte või lootis ta, et ega sealt hakka seda keegi otsima.

Ent saatus tahtis teisiti.

1941. a. algul Moskvas peetud Undi raadiokõnet ja Undi nime kuulis Ukrainas keegi naine, kes seni oli pidanud oma poja isa surnuks. See naine oli Undi seaduspärane abikaasa, kellega Unt oli abiellunud Denikini väes teenides.

Õnnelik oma mehe leidmise üle, naine sõitis Moskvasse, et Unt üles otsida. Kui naine jõudis Moskvasse, oli Unt juba Eestis tagasi.

Kui naine hakkas taotlema Eestisse sõidu luba, tuli kogu Undi kodusõjaaegne avantüür ilmsiks.

Unt olevat mõistetud 8 a. sunnitööle."

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Rkl. M. Unt süüpingil. Kaja nr 104, 4. mai 1935. Lk 11
    • Rkl. M. Unt 6 kuuks vangimajja. Kaja nr 105, 6. mai 1935. Lk 5
    • Elmar Tambek. Tõus ja mõõn II. Orto. Toronto 1964. Lk 37-39