Ava peamenüü

Poliitiline Politsei

Poliitiline Politsei (lühend PolPol) oli Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra kaitsel 1924–1940 tegutsenud amet.

Poliitiline Politsei
Asutatud 1924
Tegevuse lõpetanud 1940
Peakorter Tallinn
Asukoht Pagari tänav
Tegevuspiirkond Eesti Vabariik
Disambig gray.svg  See artikkel on Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra kaitsel 1924-1940 tegutsenud asutusest; riigikorda, riigi valitsemisviisi või riiklikku terviklikkust kaitsva institutsiooni kohta vaata artiklit Poliitiline politsei.

1920. aastal asutatud kaitsepolitsei nimetati pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset ümber poliitiliseks politseiks, mille ülesandeks oli Eesti riikluse vastu suunatud konspiratiivse tegevuse väljaselgitamine ja vastuluure.

Juhid ja struktuurRedigeeri

  1. 1924–1938, Johan Sooman Politsei Peavalitsuse Poliitilise Politsei ülem,
  2. 19381940, Konstantin Kirsimägi Poliitilise Politsei inspektor ja Politseitalituse abidirektor.

Eesti Vabariigi korrakaitse-, kriminaalkuritegevuse ja poliitiliste kuritegudega jälitamise ja avastamisega tegelevad politseiharud koosnesid 1924. aastast ühise Politsei Peavalitsuse juhtimise all olevast kolmest harust: välis-, kriminaal- ja poliitilisest politseist. Esimestel aastatel oli igaühel neist oma peavalitsus. Politsei Peavalitsuse hilisemad nimed olid Politseivalitsus (tegutses 19291938) ja Politseitalitus (19381940).

Politsei kõrgem juht oli politseidirektor, tema abi oli politsei abidirektor, Politsei Peavalitsuse osakonnajuhataja oli politseiinspektor. Poliitilise politsei jaoskondi juhtisid komissarid ning abikomissarid.

Aastatel 1925–1930 oli Poliitilise Politsei tegevus passiivne. 3. aprillil 1930 aga lasti Tallinnas maha Vabadussõja kangelane, 1924. aasta mässu mahasurumist juhtinud kindral Johan Unt, see traagiline juhtum aktiviseeris polpolile tööd Eesti riigikorra vastastega.

Piirkondlikud asutusedRedigeeri

Aastail 19181925 moodustasid maakonnad koos maakonnalinnaga politseiringkonna (politseivalitsus).

Alates 1925. aastast allusid kohalike prefektuuride komissarid kohtadel Politsei Peavalitsuse abidirektorile ning tema alluvuses olevale poliitilise politsei inspektori aparaadile. Poliitilise politsei organisatsioon koosnes 220 mehest, viiendik neist asus Tallinnas.

Alates 20. oktoobrist 1939 määrati poliitilise politsei komissaride tegevuspiirkonnad ja asukohad järgmiselt:

  • Poliitilise politsei komissar Tallinnas. Tegevuspiirkond: Tallinna, Keila ja Paldiski linn ning Harju maakond.
  • Poliitilise politsei komissar Tartus. Tegevuspiirkond: Tartu, Valga, Mustvee, Tõrva, Otepää, Elva, Kallaste ja Jõgeva linnad, Tartu ja Valga maakonnad ning Võru maakonnast Mõniste vald.
  • Poliitilise politsei komissar Narvas. Tegevuspiirkond: Narva linn ühes Narva-Jõesuu linnaosaga, Rakvere, Tapa, Paide, Türi, Jõhvi ja Kunda linnad ning Viru ja Järva maakonnad.
  • Poliitilise politsei komissar Petseris. Tegevuspiirkond: Võru, Petseri ja Antsla linnad ja Võru ning Petseri maakond, arvatud välja Mõniste vald Võru maakonnast.
  • Poliitilise politsei komissar Haapsalus. Tegevuspiirkond: Haapsalu ja Kärdla linnad ning Lääne maakond.
  • Poliitilise politsei komissar Kuressaares. Tegevuspiirkond: Kuressaare linn ja Saare maakond.
  • Poliitilise politsei komissar Pärnus. Tegevuspiirkond: Pärnu, Viljandi, Põltsamaa, Mõisaküla, Sindi, Kilingi-Nõmme, Suure-Jaani ja Mustla linnad ning Viljandi ja Pärnu maakond.

Poliitiline politsei ja 1940. aasta juunipööreRedigeeri

Kui pöördeoht Eestis juba päevselge oli, otsis kriminaalpolitsei 16. juunil 1940 Pärnust puhkuselt üles vastuluure ja tsensuuri eest vastutava vanemassistendi Villem Tamme ja toimetas ta politsei peavalitsusse. Algas polpoli dokumentide hävitamine. 21. juunil 16.30 ilmusid Oleviste kiriku ette kaks Nõukogude Punaarmee tanki ja veoautot.

Ainukest «reaalset vastupanu» punaarmeelastele ja 20 viinastunud «revolutsionäärile» osutas Boris Nykänen, kes polpoli aknast hüüdis: «Kaltsakate korraldustele me ei allu!» Nõukogude saatkonna «TASS-i korrespondendi» Pjotr Izmestjevi juhtimisel saabusid viis mundris NKVD ohvitseri. Meestelt võeti relvad. Järgmisel päeval arreteeriti ja jäid kadunuks Kaitsepolitsei asedirektor Konstantin Kirsimägi ja komissar Julius Edesalu. Siseministri asetäitja August Tuulse sooritas koos abikaasa Nelliga enesetapu.

23. juunil 1940 kutsuti politseidirektor Johan Sooman Nõukogude saatkonda Pikale tänavale jutuajamisele Andrei Ždanoviga. Polpoli 11 veel arreteerimata ametnikku olid peakorteris Punaarmee, NKVD ja RO meeste valve all. Polpoli uueks ülemaks määrati Hans Grabbe, ametnikele tuttav kui juudi kultuuriühingu Licht aktivist Hasa Hoff, andis korralduse ruumist lahkumata uurida sidepataljoni relvastatud vastuhakku.

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Mai Krikk. Eesti poliitiline politsei 1920–1940. Olion, Tallinn, 2002.

VälislingidRedigeeri