Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on Tallinna tänavast; tänavate kohta teistes asulates vaata Pagari tänav (täpsustus)

Kaart
Vaade Pagari tänava hoonetele Oleviste kiriku vaateplatvormilt
Pagari tänav

Pagari tänav on tänav Tallinna vanalinnas Pika tänava ja Laia tänava vahel. Lühike Pagari tänav on tuntud selle poolest, et läbi aegade on nendes hoonetes asunud riiklikud sisejulgeoleku ja riikliku julgeoleku tagamisega tegelevad ametkonnad, ehkki 1911. aastal ehitati hooned elamuks.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

1911. aastal ostis Suurbritannia kodanik William Tulip Pagari, Pika ja Laia tänava vahelises kvartalis kolm kinnistut. Kinnistud liideti, seal asunud varasem kesk- ja varauusaegne hoonestus lammutati. Varasemad hooned Pika ja Pagari tänava nurgal kuulusid Emilie von Essenile, August von Kotzebuele, Ida Josefi ja Virginia von Hueckile, kes said hooned pärandusena. Alles 1908. aastast kuulusid vanad nurgapealsed hooned Virginia von Hueckile.[1]

Uus suur äri- ja eluhoone valmis 1912. aastal arhitekt Hans Schmidti projekti järgi. Vaatamata oma mõõtmetele on tegemist siiski elegantse ehitisega, mis ei mõju vanalinnas pealetükkivalt ebamastaapsena. See meenutab nii mastaabilt kui ka arhitektuurilaadilt pigem Riia või Kesk-Euroopa suurlinnade arhitektuuri ning on Tallinnas sellisena sügavalt erandlik. Tallinnasse Peeter Suure merekindluse rajamisel otsiti lisaks uute hoonete ehitamisele ka juba olemasolevaid. Tulipi üürimaja leiti olevat sobilik merekindluse juhtkonna elamuks ning osteti 1917. aasta jaanuaris Vene riigile, kus asus Peeter Suure merekindluse ehitusvalitsus.

1918. aasta märtsi alguses toimusid maja ühes toas Eesti Ajutise Valitsuse koosolekud, seejärel läks hoone Saksa okupatsiooni ajal Saksa keisririigi 8. armee staabi tooraine- ja kaubandusosakonnale (RoHa). 1918. aasta novembri keskel paiknes majas Harjumaa Maakonna Valitsus.

 
Vaade Pagari tänavale Laialt tänavalt
 
Lai 44 // Pagari 1
 
Pagari 1 // Lai 44

Pagari tänava hoonestus koosneb kolmest hoonest:

  • Toompea suunal asuv ja kolme tänavaga piirnev hoone aadressiga Lai 44 // Pagari 1 // Pikk 59
  • Tallinna lahe suunal asuv ja kolme tänavaga piirnev hoone aadressiga Pagari 4 // Lai 46 // Olavi 5
  • Lasnamäe suunal asuv ja kolme tänavaga piirnev hoone aadressiga Pikk 61 // Pagari 2 // Oleviste 1

Aastatel 1918–1940Redigeeri

24. novembril 1918 taotles sõjaminister kindralmajor Andres Larka siseministrilt Harju maakonna valitsuse kasutuses oleva hoone Pagari 1 sõjaväeliste asutuste jaoks üleandmist ja hoone Pagari 1 anti üle Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumile. Lisaks ministeeriumile olid hoones ka sõjaväe peastaap ning Vabadussõja Ajaloo Komitee ruumid – kontor, raamatukogu ja soklikorrusel arhiiv. 1936. aastal omandas Eesti Vabariik Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikult hooned Pikk 61, 62, 63.[2]

Aastatel 1940–1941Redigeeri

9. oktoober 1940 anti hoone Pagari tänav 1 üle Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadile ning seal hakkas tööle Nõukogude repressiivaparaat. 1941 rajati Pagari tänava majas nr 1 keldritesse kinnipeetute kongid.

Aastatel 1941–1944Redigeeri

1941. aasta augustis, kui Saksa väed vallutasid Tallinna, püüdis NKVD Pagari tänava hoone torni õhku lastes oma tegevuse jälgi hävitada, osa tornist häviski. Saksa okupatsiooni ajal asusid Pagari tänava majas Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium, Välispolitsei Peaosakond, Politsei ja Omakaitse Peaosakond ja Omakaitse staap ning teised Saksa sõjaväega seotud asutused. Saksa Julgeolekupolitsei ja SD asus Tõnismäel Antonisberg-Strasse 16 majas, julgeolekupolitsei Eesti osakond aga Toompuiestee 4.

Aastatel 1944–1991Redigeeri

Hoone Pagari 2 // Pikk 61 // 63 sai 1944. aastal Nõukogude lennuväe märtsipommitamise käigus suuri kahjustusi ja taastati 1950. aastail. Siseministeeriumi hoone ühendati Pagari 1 hoonega II korruse galerii kaudu.

Nõukogude võimu taaskehtestamisel endine tegevus jätkus, Pagari tänava majas asusid Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat. Enamik 1940.-1950. aastatel poliitilistel põhjustel kinnipeetutest toodi "Pagari maja" keldritesse Patarei tänava sisevanglasse ning saadeti sealt edasi Keskvanglasse.

1991. aastani tegutses majas Pagari 1 Eesti NSV Julgeolekukomitee ja Pagari 2 Eesti NSV Siseministeerium.

1990. aastal, pärast Eesti taasiseseisvumist, 1. augustil 1990. aastal Eesti NSV Siseministeerium väljumist NSV Liidu Siseministeeriumi alluvusest ja iseseisvumist ning Eesti politsei taasloomist 1. märtsil 1991. aastal jäi Pagari 1 hoone Eesti Politsei Politseiameti käsutusse[3], Pagari tänav 2 hoone aga Eesti Vabariigi Siseministeeriumile.

2010. aasta ja erastamineRedigeeri

2010. aastal erastati kolmikaadressil Lai 44 // Pagari 1 // Pikk 59 asuv kinnistu Pagari 1 OÜ-le,[4] mis kinnitas ajaloomälestiseks tunnistatud hoone rekonstrueerimise eskiisprojekti ning kavatses seni riigikaitselistel eesmärkidel kasutatud hoone rekonstrueerida äripindadega korterelamuks – ehitist soovitakse kasutada 90% ulatuses eluruumidena, 5% ulatuses äripindadena ja 5% ulatuses muuseumina.

ArhitektuurRedigeeri

Hoone Pagari 1Redigeeri

Hoone on üks silmapaistvamaid juugendlikus uusklassitsistlikus stiilis ehitatud korterelamu Tallinnas. Viiekorruselise, kõrge soklikorrusega hoone kandeseinad on ehitatud tellise-pae segaehitisena. Hoonel on kaks peatrepikoda ja kolm õuepoolset trepikoda. Sokkel on viimistletud klombitud paekivist, esimene korrus lihvitud paekivist. Hoone fassaadid on säilinud alates 1912. aastast muutumatuna. II-V korrus on krohvitud. Madala kaldega katus oli algselt kaetud betoonvaltskividega, praegu värvitud terasplekiga. Kahe pidulikult vormistatud sissepääsuga Pagari tänava poolsel peafassaadil on kaks poolümarat ja kaks kandilist kolme korrust läbivat ärklit.

Üle tee Pagari 2 asuva hoone, kus asus ENSV siseministeeriumi hoone ühendati 1950. aastatel Pagari 1 hoonega II korruse galerii kaudu, mis katab ühe kandilistest ärklitest. Analoogselt, kuid ilma paraadsissepääsudeta on lahendatud kitsamad Pika ja Laia tänava fassaadid. Tänavafassaade ilmestavad krohvmedaljonid ning akendealused ornamentidega tahvlid, metall- ja kivipiiretega rõdud. Ehitusjärgselt olid hoone II-V korrusel ruumikad elukorterid, I korruse suurtes korterites olid ka avaliku funktsiooniga büroo- või vastuvõturuumid. Soklikorrusel olid kaupluse- või töökojaruumid, ülemiste korterite panipaigad ja 2–4 korterit.

Algset plaanilahendust on hiljem muudetud, kohandades seda ametiasutusele sobivaks. Praegune hoone siseplaneering pärineb 1920. aastatest, mil hoone kohandati ümber korterelamust ametiasutuse hooneks: ühe korruse ruumid seoti omavahel pikkade koridoridega. I ja soklikorrusele on vastavalt hoone funktsioonile juurde tehtud arhiivi-, kinnipidamis-, söökla- jms. ruume. Eriti väärtuslikuks ja säilitamisväärseks tuleb lugeda hoone keldreid, kus on seni alles Eesti NSV SARK-i aegne vangla kongidesüsteem.

Interjöörides on säilinud mitmeid väärtuslikke detaile: tahveluksed, trepid koos piirete ja käsipuudega, pea- ja köögitrepikodade liftid, betoonplaatidest trepikoja- ja koridoripõrandad, eluruumide parkettpõrandad ja põrandates olevad tuulutusrestid, laerosetid jms.

2008. aastal kaalus valitsus hoone maha müümist, aga vabadusvõitlejad ja represseeritud oleksid soovinud seal hoopis kommunismikuritegude muuseumi näha.[5]

Ettevõte Tolaram Grupp muudab hoone luksuslikuks kortermajaks. Planeeritud on 42 korterit, mis valmivad 2013. aastal.[6]

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri