Tallinna vanalinn

Tallinna vanalinn on Tallinna linna vanim osa ja kuulub 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Tallinna vanalinn
UNESCO maailmapärandi logo UNESCO maailmapärand
Asukoht  Eesti
Tüüp kultuurimälestis
Kriteeriumid II, IV
Viited 822
Piirkond* Euroopa
Koordinaadid 59° 26′ 15″ N, 24° 44′ 40″ E
Nimekirja arvatud 1997 (21. istung)
* Regioon on UNESCO määratletud
Vaade Tallinna vanalinnale Patkuli vaateplatvormilt
Tallinna vanalinn päikesetõusu ajal

Vanalinna erilisus seisneb eelkõige tänini püsinud keskaegses miljöös ja struktuuris, mis on teistest Põhja-Euroopa pealinnadest kadunud. Tallinna vanalinnas on säilinud peaaegu tervenisti 11.–15. sajandil välja kujunenud tänavavõrk ja kruntide piirid. Rohkesti on esialgseis mõõtmeis alles hooneid, mis püstitati 14. ja 15. sajandil – ajal, mil Tallinn oli Hansa Liidu liige ning kõige põhjapoolsema hansalinnana oluline Euroopa idakaubandust juhtiv sadamalinn. Keskaegsel põhikujul on säilinud kõik Tallinna olulisemad kirikud ja teised esindushooned, sealhulgas Toompea kõrgendikul paiknev endine ordulinnus ja linna raekoda koos raekoja platsiga ning paljud kunagiste linnakodanike ja kaupmeeste elumajad koos aitade ja ladudega.[1]

Praegune Vanalinna asum hõlmab endas ühte Euroopa paremini tervikuna säilinud keskaegset linna, millest on saanud üks Eesti arhitektuuri kõige väärtuslikum osa.[1]

Kujunemislugu

muuda

Tänapäeva Tallinna kesklinna piirkonda tekkis esimene teadaolev asula 10. sajandi teises pooles, kui Toompea künkale rajati linnus ja selle juures asuvat mereranda hakati kasutama sadamakohana. 13. sajandi alguses on seda eestlaste linnust mainitud Henriku Liivimaa kroonikas nimega Lyndanise ja ka hilisemates vanavene leetopisside ümberkirjutustes esineb sama linnus nimega Kolõvan.

Linnuse ja sadama vahele tekkis turg ja suurem asula, mis paiknes praeguse Raekoja platsi lähikonnas. Asulasse rajati arvatavasti ka kabel, mille oletatav asukoht oli praeguse Pühavaimu kiriku alal. Kuna enne 13. sajandit ei tuntud Eesti aladel veel lubjapõletamist, olid need ehitised kõik puidust ega ole enamasti säilinud.

11.–12. sajandil tekkisid linnatuumikust põhja poole sadama lähedusse Skandinaavia ja Kiievi-Vene kaupmeeste asulad. Skandinaavia kaupmeeste asula paiknes eeldatavasti praeguse Oleviste kiriku kandis, idaslaavi kaupmeeste asula jäi sellest arvatavasti ida poole. Läänemere veetase oli tollal Tallinna kohal umbes 3 meetrit praegusest kõrgem, ulatudes vanalinna kirdeosas peaaegu praeguse linnamüüri kohani. Seetõttu tuli idaslaavi kaupmeestel rajada oma väike eeslinn sisuliselt merekaldale.

Lyndanise linnuse ja asula juures kasutusel olnud sadamakoht paiknes praegusel Aia tänaval asuva Kalevi ujula kohal, keskaegse Väikese Rannavärava ees.

Selle muistse kindlus-asula vallutasid 1219. aastal taani ristisõdalased, kes rajasid Toompeale eestlaste linnuse asemele oma linnuse. Ristiusu ja võõrvallutajatega samal ajajärgul saabus lääne poolt ka lubjapõletamise oskus, mille abil hakati Tallinna vanalinna püstitama järjest rohkem kiviehitisi.

Tallinna vanalinn koosneb neljast osast, mis on täitnud eri otstarvet ja seetõttu ka eri arhitektuuriga. Need osad on:

  • Toompea, mis asub ümbrusest 20–30 m kõrgemal paesel kõvikul ja mille pindala on 6 ha. Toompea kuulus alates 13. sajandist Mõõgavendade ordule, see oli all-linnast halduslikult lahus ja eraldatud müüriga;
  • Tallinna all-linn, mis paikneb Toompea ja sadama vahel ja mille pindala on 29,3 ha. All-linn oli (on) ümbritsetud ringmüüriga ja seal kehtis Lübecki õigus. Ringmüüriga piiratud ala koos Toompeaga oli 35,3 ha. Tallinn oli selle järgi Põhja-Euroopa suurim linn;
  • Tallinna linnamüür, mille ehitamist alustati 1310. aastatel; hiljem kindlustusi järjest täiendati, tugevdati ja uuendati. Linnamüür valmis 1355. aastal. 1561. aastal, orduaja lõpul, oli all-linna ümber 2,5 km pikkune ringmüür, milles oli 27 müüri- ja 8 väravatorni ning 9 eesvärava- ja 12 eeskaitsetorni. Müürist väljapoole jäi valdavalt veega täidetud vallikraav;
  • Tallinna muldkindlustusvöönd, mis ümbritseb all-linna ja Toompead ning kus paiknesid (paiknevad) 14. sajandil kaevatud vallikraav ja 16.–19. sajandil rajatud muldkindlustused. Muldkindlustusvöönd hõlmab 79 ha ja see kujutab endast tänapäeval suures osas parki, eraldades vanalinna nii uutest linnaosadest.

Linn Taani kuningriigis

muuda

Aastail 12381346 oli kogu Eesti põhjaosa, sh Tallinn (Reval) osa Taani kuningriigist ja 1248. aastal andis Taani kuningas Erik IV Tallinnale Lübecki linnaõigused. Vanalinn oli tollel ajal jagatud sisuliselt kaheks eraldi haldusüksuses: Toompeaks (mis kuulus maaisandale) ja all-linnaks (kus kehtis Lübecki linnaõigus ja valitses raad).

Ojamaalt Tallinna ümber asunud 200 saksa kaupmeest said krundid nähtavasti Vene, Viru, Vanaturu, Kuninga ja Rataskaevu tänava ümbrusse. Nad rajasid sakslaste kaubahoovi koos Niguliste kirikuga ja nn Alumise turu (hilisem Vana turg). Tekkisid Oleviste kirikukihelkond ja Niguliste kirikukihelkonda hõlmav kindlustatud tuumik. Neist väljapoole jäid skandinaavlaste ja venelaste kaubahoovid kirikutega, Ventseli kabel ning Püha Johannese hospidal.

Niguliste kirikukihelkonda kuulusid asukoha järgi järgmise kinnisvara omanikud: Vanaturu kaelRaekoja platsi idakülg – Apteegi tänava paarisnumbritega hooned – Vene tänav – Viru tänav – Suur-Karja tänavSauna tänavVäike-Karja tänavVana-Posti tänavHarju tänavRüütli tänavLühike jalgNiguliste tänavRataskaevu tänavVoorimehe tänav – Raekoja platsi läänekülg – Dunkri tänavKraampoodnike tänav.

Oleviste kirikukihelkonda kuulusid asukoha järgi järgmise kinnisvara omanikud: Apteegi tänava paaritud hooned – Raekoja platsi põhjakülg – Mündi tänavKinga tänavNunne tänavLai tänavTolli tänavSuure RannaväravaniPikk tänavSuurgildi hooneniOlevimägi – Vene tänav kuni Vene tänava dominiiklaste kloostrini.[2]

13. sajandil rajati linna ka kaks kloostrit: dominiiklaste Püha Katariina klooster ja naistsistertslaste Mihkli klooster. Linna ehitustegevus elavnes, linn laienes, järjest rohkem ehitati peale puidust ka kivist ehitisi, seda nii ühiskondlike hoonete kui ka elamute näol. Sel ajal kujunes välja püsiv kvartalite ja kinnistute struktuur, mis on peaaegu samal kujul valitsev tänapäevalgi. Aastaiks 1310–1320 oli Tallinna all-linn kujunenud välja nüüdse vanalinna piires, ulatudes põhja pool nüüdse Tolli tänavani ja Harju värava ees asetsenud vallikraaviga lõunaküljes; loode-kagu pool piirnes linna hoonestus Tsistertslaste ordu ja Jutlustajate Vendade Ordu (dominiiklaste) kloostri kruntidega.[3]

Hansalinn Tallinn

muuda

1285. aastal sai Tallinnast mõjuvõimsa saksa kaubalinnade liidu, Hansa Liidu liige – kõige põhjapoolsem hansalinn – misjärel 14.–16. sajandil sai Tallinnast tänu strateegilisele asukohale üks Põhja-Euroopa olulisemaid idakaubandust juhtivaid sadamalinnu.

Pärast jüriöö ülestõusu 1346. aastal läks Eesti Saksa ordu ülemvõimu alla, kus ta püsis kuni Liivi sõjani 1561. Tallinn püsis sel perioodil juriidiliselt suhteliselt iseseisva hansalinnana.

Praegust vanalinna ümbritsevad piirid sai Tallinn 14. sajandi keskel, kui ühtse piirdega ühendati "raelinn" (sh Raekoja platsi ja Niguliste kiriku ümbrus) ning "gildilinn" (sh Oleviste kiriku ja Dominiiklaste kloostri ümbrus).

14. sajandi lõpul sillutati tänavad, ehitati vee- ja kanalisatsiooniseadmed ning keelati tulekahjude kartuses uute puitehitiste püstitamine. Tallinnast kujunes seejärel üpris heakorrastatud kivilinn.

Vanalinna kaitseehitised

muuda
  Pikemalt artiklis Tallinna linnamüür
  Pikemalt artiklis Tallinna muldkindlustusvöönd
  Pikemalt artiklis Tallinna bastionid
 
Sauna- ja Kuldjala torn Tallinna linnamüüris

Hansalinnana oli Tallinn üks mõjuvõimsamaid ja jõukamaid kaubalinnu Läänemere piirkonnas. Majandusliku eduga kaasnes ka linna kindlustamise vajadus, ent samal ajal avanesid ka head tingimused arhitektuuri- ja kunstiväärtuste loomiseks.

Tänu võimsatele kaitseehitistele (sh muldkindlustustele ja linnamüürile koos bastionide ja väravate süsteemiga) pole Tallinna kordagi sõjalise jõuga vallutatud ja vanalinnas ei olnud enne 20. sajandit olulisi sõjapurustusi. Kuna hooned ehitati valdavalt kivist, on vanalinna säästnud ka tulekahjud, samuti pole seal palju suuremaid uusehitisi, mis vanad varju jätaks.

Alles on üle poole keskaegsest linnamüürist (koos tornidega) ja 16.–19. sajandil rajatud muldkindlustustest. Pea neli viiendikku vanalinna hoonetest pärineb suuremal või vähemal määral keskajast. Säilinud on ligi 70% keskaegse linna hoonestusmüüridest. Palju hooneid on säilinud keskaegses ruumijaotuses ja väliskujus.

Tallinna kaitsevööndis asuvad kaitsetornid (loetledes Toompea põhjapoolselt nõlvalt alates): NunnatornSaunatornKuldjala tornNunnadetagune tornLoewenschede tornLippe tornKöismäe tornPlate tornEppingi tornGrusbeke-tagune tornRenteni tornWulfardi-tagune torn – Suur Rannavärav zwingeri ja suurtükitorniga – Stoltingi tornHattorpe-tagune torn – torn Vana vene kiriku juures – Bremeni tornMunkadetagune tornHellemani torn – Viru värav Suure zwingeriga – Hinke tornKuraditornAssauwe tornKitsetornKiek in de KökMegede tornTallitornSeegitagune tornSaunatagune tornTallinna ordulinnuse eesvärav Roosikrantsi torniga – ordulinnuse Stür den Kerli, Pika Hermanni, Pilstickeri ja Landskrone torniga – ordulinnuse värava (Kellatorn) ja ca 13 müüritorni – Sadamatorn.[4]

Vanalinna ja linnust ümbritsesid vallikraavid (tänapäeval nt Šnelli tiik ja Hirvepark) ning bastionid, sh Skoone bastionRannavärava bastionVäikese Rannavärava bastion – Viru värava bastion – Ingeri bastionRootsi bastion.

Purustused Teises maailmasõjas

muuda

Teise maailmasõja käigus põhjustas Tallinna vanalinnas suurimaid kahjustusi 1944. aasta märtsipommitamine, mille tagajärjel sai kannatada ligikaudu kümnendik kõigist vanalinna hoonetest. Märtsipommitamise tõttu hävisid täielikult Harju tänava Toompea-poolsed hooned, Raekoja platsil asunud Vaekoda ja mitmed teised ehitismälestised. Pommitabamuse tõttu hävisid Niguliste kiriku katused, tornikiiver, orel ja peaaegu kõik kirikusse jäänud esemed, samuti süttis ja hävis 1944 märtsipommitamises Tallinna raekoja tornikiiver (torn taastati 1952. aastal).

Vanalinn muinsuskaitsealana

muuda

Esmakordselt võeti Tallinna vanalinn ametlikult kaitse alla 2. augustil 1966, mil loodi Tallinna vanalinna kaitsetsoon.

Tallinna vanalinna I–II aastatuhande muinsuskaitseala[5] on tunnistatud kultuurimälestiseks nr 2589.[6]

15. jaanuaril 2002. aastal esitas Kultuuriministeerium Eesti Vabariigi Valitsusele seaduseelnõu "Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse, piiri ja kaitsevööndi alade kinnitamiseks". Seaduseelnõu kohaselt piiritleti Tallinna vanalinna kaitsevöönd, mis piirneb Tallinna lahega, Ranna teega (Tallinna piirist alates), Merivälja teega, Pirita teega, Narva maanteega kuni lõikumiseni Rävala puiestee pikendusega, Rävala puiestee ja selle pikendusega Suur-Ameerika tänavani, Suur-Ameerika tänavaga, Endla tänavaga lõikumiseni raudteega, raudteega kuni lõikumiseni Volta tänava pikendusega, Volta tänavaga koos pikendusega raudteest, Tööstuse tänavaga kuni Kalamaja kalmistu loodepiirini, Kalamaja kalmistu loodepiiriga ja selle pikendusega Tallinna laheni. Sektoritena liituvad kaitsevööndiga: sektor Laululava ülemiste väravate juurest kiirtega Paksule Margareetale ja Kaarli kirikule, sektor vaateplatvormilt Nõmmel Ehitajate tee ja suusasilla ristumisest lõunas kiirtega Kaarli kirikule ja Toompea klindi edelanõlvale, sektor Kopli lahe lääneranniku sopist Rocca-al-Mare juures kiirtega Kaarli kirikule ja Toompea klindi põhjanõlvale, sektor vaateplatoolt Tiskre klindil kiirtega Kaarli kirikule ja Toompea klindi põhjanõlvale. Koridoridena liituvad kaitsevööndiga: Tartu maantee siht raudteeviaduktist lõikumiseni C. R. Jakobsoni tänavaga kavandatud ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Gonsiori tänava siht Pronksi tänavast Viru väljakuni olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Pärnu maantee siht raudteeviaduktist Tõnismäe tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Nõmme tee siht Tüve tänavast Kotka tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Kolde puiestee siht Stroomi rannast Sõle tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani.[7]

Panoraamvaade Tornide väljaku tornidele
Panoraamvaade Tallinna vanalinnale Patkuli vaateplatvormilt

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Vanalinn
  2. Rasmus Kangropool, All-linna topograafiast 14. sajandil. Linnaehituslikust struktuurist Taani aja lõpul ja orduaja algus (1310–1365), Vana Tallinn XIV(XVIII), Estopol, Tallinn 2003, lk 15
  3. Rasmus Kangropool, All-linna topograafiast 14. sajandil. Linnaehituslikust struktuurist Taani aja lõpul ja orduaja algus (1310–1365), Vana Tallinn XIV(XVIII), Estopol, Tallinn 2003, lk 26
  4. Tallinna vanalinna kaitsevööndi topograafiline skeem, linnamuuseum.wiseman.ee
  5. 2589 Tallinna vanalinn, I – II a- tuh – muinsuskaitseala, Kultuurimälestiste riiklik register
  6. Kultuuriministri 30.08.1996 a. määrus nr 10, (RTL 1997, 5, 27) Kuupäev: 30.08.1996
  7. Kultuuriministeeriumi Seaduseelnõud, 1999-09-09: Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse, piiri ja kaitsevööndi alade kinnitamine

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Tallinna vanalinna makett