Muinsuskaitse

Muinsuskaitse on kultuuri järjepidevuse, rahva ajaloomälu ning ajalooliselt kujunenud väärtushinnangute kohase inim- ja kultuurisõbraliku elukeskkonna kaitsmine[1].

Muinsuskaitse hõlmab nt ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitsmise ning kohanimede, murrete, käsitööoskuste säilitamise.

Eesti muinsuskaitseRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti muinsuskaitse

Vastavalt Muinsuskaitseseadusele on kultuurimälestiseks riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi, nende osa või asjade kogum, mis on seotud ajaloo oluliste protsesside, sündmuste või isikutega või millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik või muu kultuuriline väärtus.

Kultuurimälestiseks võivad olla järgmised asjad:

Kinnismälestised

1) muinas- ja keskaegsed asulakohad, linnused, pelgupaigad, kultusekohad, matusepaigad, muistsed põllud, teed, sillad, sadamakohad, veealused rajatised, tööndusega seotud kohad; 2) arhitektuuriajaloolise väärtusega tsiviil-, tööstus-, kaitse- ja kultuseehitised ning nende ansamblid ja kompleksid; 3) teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad ehitised; 4) monumentaalkunsti teosed; 5) ajaloolise väärtusega ehitised, mälestusmärgid, kalmistud, paigad (maa-alad), loodusobjektid.

Vallasmälestiseks:

1) kinnismälestisest eemaldatud osad; 2) arheoloogilised leiud, etnograafilised ja ajaloolised asjad ning nende kollektsioonid; 3) kunsti- ja kultuuriloolise väärtusega kujutava ja tarbekunsti teosed ning nende kollektsioonid; 4) teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad masinad ja seadmed.

Mälestised liigitatakse arheoloogia-, arhitektuuri-, kunsti-, tehnika- ja ajaloomälestisteks.

Eesti muinsuskaitsehuvilisi ühendab 1987. aastal loodud Eesti Muinsuskaitse Selts.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. EE 6. köide, 1995.

Kasutatud kirjandusRedigeeri

  • EE 6. köide, 1995.