Ava peamenüü

Linnaõigus on keskajast pärinev õigusnormide kogum linnakogukonna jaoks[1].

Lääne-Euroopas tekkisid linnaõigused alates 11. sajandist, kui linnad vabanesid feodaalide võimu alt.[1]

Linnaõiguste väljatöötamisel tugineti nt kohalikul tavaõigusel, privileegidel (nt turuõigus) ja raemäärustel[1].

Eesti linnade linnaõigusedRedigeeri

Eesti keskaegsete linnade linnaõigused pärinesid Saksamaa linnade õigustest. Nt Tallinnas kehtestas Taani kuningas Erik IV 1248 Lübecki õiguse. See õigus kehtestati ka 1302 Rakveres ja 1345 Narvas.[2].

Riia sai 13. sajandi II poolel Hamburgi linnaõiguse ning selle põhjal tekkis Riia linnaõigus, mis levis Tartusse, Haapsallu, Paidesse, Uus-Pärnusse ja Viljandisse.[2]

Eesti linnades kehtisid linnaõigused 1877. aasta linnareformini[1].

Linnaõigused SaksamaalRedigeeri

Vanim linnaõigus Saksamaal on Soesti linnaõigus, mis põhines Lombardia linnasid valitsevatel seadustel. Selle alusel koostati paljud varasemad linnaõigused (Magdeburgi, Nürnbergi, Kölni ja [[[Lübecki linnaõigus|Lübecki]] linnaõigused), XIII sajandil aga Lippe linnaõigus. Kölni kaudu jõudis linnaõigus unifitseeritud ja kirjapandud kujul ka tagasi Lombardiasse. Magdeburgi linnaõigus oli aluseks Poola ja Saksa ordu alade Kulmi linnaõigusele.

Ka Bremeni linnaõigus ja Salzwedeli linnaõigus olid kasutusel mitmes teises linnas.

Aastaks 1803 oli Saksamaale alles jäänud 53 vabalinna, mille elukorraldust juhtisid sealsed linnaõigused. Toona viidi läbi reformid, millega jäid vabalinnadeks üksnes Bremen, Hamburg, Frankfurt ja Lübeck. Edaspidi jätkus riigi seaduste ühtlustamine ja viimased linnaõigused kaotati 1. jaanuaril [[1900], mil võeti kasutusele Bürgerliches Gesetzbuch.[3]


ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti entsüklopeedia. 5. köide: KONJ–LÕUNA. Tallinn: Valgus, 1990, lk 583.
  2. 2,0 2,1 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 297.
  3. Deutsches Reichsgesetzblatt Band 1896, Nr. 21, Seite 604 - 650