Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib tänavast Tallinnas; teiste tänavate kohta vaata artiklit Pikk tänav (täpsustus).

Kaart
Pikk tänav Mustpeade hoonega ja Kanuti Gildi majaga, vaadatuna Olevimäe poolt 19. sajandi keskel
Pikk tänav, vaadatuna Suurgildi platsilt Toompea ja Pika jala väravatorni suunas 21. sajandi alguses

Pikk tänav on Tallinna vanalinnas, Kesklinna linnaosas asuv tänav.

ÜldiseloomustusRedigeeri

Tänava pikkus on 723 m. Tänavat strantstrate ja hooneid tänaval on esmakordselt nimetatud 1362. aastal, nimetatud ka longa strate ja longa platea, longa rega (1367). Tänaval asub 73 kinnistut.

Pikk tänav algab Tallinna all-linna ja Toompead eraldanud Pika jala väravatornist ning ulatub kuni Tallinna algse sadama juures asunud Tallinna linnamüüri välispiirde Suure Rannaväravani ja sellega ristuva Rannamäe teeni. Pikk tänav on üks keskaegse vanalinna põhitänavaist, suundudes paralleelselt Laia tänavaga Toompealt alla Tallinna lahe suunas.

Toompealt mere poole suundudes ristub tänav Pika jala väravatorni juures Rataskaevu ja Nunne tänavaga; Pikka tänavat Raekoja platsiga ühendava Kinga ja Mündi tänavaga ning Saia käiguga; Laia tänavaga ühendava unikaalse hoonetevahelise kinnise Börsi käiguga; Pühavaimu kiriku juures Pühavaimu tänavaga; mustpeade maja ja Rohelise turu juures Olevimäe tänavaga; uuesti Kopli lahe pool asuva ja paralleelse Laia tänavaga ühendava Hobusepea, Vaimu, Pagari, Oleviste ja Tolli tänavaga ning Suure Rannavärava ees lõplikult Pikka tänavasse suubuva Laia tänavaga.

HoonestusRedigeeri

Pikk 1Redigeeri

Kinnistu Pikk 1 // Lai 2 // Nunne 2 kuulus 1817. aastast Franz Wilhelm Brinckile ja 1877. aastal omandas kinnistu Tallinna linn. Aastatel 1934–1944 tegutses hoones Kohvik Toom ja Eesti NSV ajal Kohvik Pärl.

Pikk 2Redigeeri

 
Pikk 2 // Voorimehe 9 // Rataskaevu 1

Pikk 2 // Voorimehe tänav 9 on Rataskaevu tänava nurgal asuv neljakorruseline kivihoone, tiibadega Rataskaevu ja Voorimehe tänaval, on ehitatud arhitekt Artur Perna projekti järgi aastatel 1921–1923 Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse ajalehe Päevalehe toimetuseks ja ühisuse trükikojahooneks. 1936. aastal valmis hoonele kahekorruseline funktsionalistlik juurdeehitis aadressiga Voorimehe tänav 9, mille arhitekt oli Eugen Habermann.

Hoones asus varem Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee trükikoda Kommunist.

Hoone kuulub riigile ning seda rendivad tänapäeval Muinsuskaitseamet ja kirjastus Perioodika.

 
Vaade Pikale tänavale Kinga tänava nurgalt Pika jala väravatorni suunas, hooned 7, 5, 3 ja 1

Pikk 3Redigeeri

Kinnistu Pikk 3 kuulus 1866. aastast Friedrich Müllerile, 20. sajandi alguses Henriette Kochile, Richard Schmidtile, Max Wilhelm Fickile, Balthasar von Ungern-Sternbergile ja 1917. aastast Nikolai Kochile. 1919. aastast kuulus hoone Schwarzide perekonnale ja 1932. aastast Gustav-Adolf Reinthalile.

 
Pikk 4, Pika tänava ja Voorimehe tänava nurgahoone

Pikk 4, 6, 8Redigeeri

Hooned Pikk 4, 6, 8, mis projekteeriti 1920. aastal arhitekt Ernst Gustav Kühnerti poolt, moodustub kolmest hoonest kokkuehitatud kivimajast. Hoone allkorrusel asuvad suurte vitriinidega kaupluseruumid, ülakorrusel kontorid ja korterid. Kinnistu Pikk 4 // Voorimehe 6 kuulus 1869. aastast Friedrich Müllerile ja seejärel tema pärijatele, 1914. aastal omandas kinnistu Sigfried Eberhardt, 1920. aastal Eestimaa Kinnitus-aktsiaselts (1932. aastast sai Eestimaa Kinnitus aktsiaseltsist Eka).[1]. Pikk tänav 4, 6, 8 //Kinga tänav 7 asuv ehisseinaga 16. sajandist portaal ja aknakonstruktsioon on tunnistatud kultuurimälestiseks nr 8148.[2]

Pikk 5Redigeeri

Kinnistu Pikk 5 // Lai 4 kuulus 1848. aastast Lorenz Heinrich Petersonile, 1891. aastast Karl August Johansenile, 1906. aastast Winteri perekonnale.[3]

 
Elamu Pikk 7

Pikk 7Redigeeri

Pikk 7 kinnistu hõlmab kahte tänavaäärset hoonet ja hoovis nelja väikest abihoonet. Esmaste 14. ja 15. sajandi hoonete ümberehituse käigus 1820. aastal muudeti hoone fassaade, vanemast hoonest on säilinud kangialuse paekivist kaarportaal ja tekstivööga ümbritsetud sõõrpetik hoone peaukse kohal. Hoonetekompleks Pikk tn.7 asub Pika jala, Nunne, Laia, Hobusepea ja Pika tänavate vahelises kvartalis ning koosneb mitmest sisehoovi ümber asuvast ning omavahel ühendatud hoonest. Kinnistu kuulus 19. sajandi lõpust Vassermannide perekonnale, 1922. aastast perekond Ströhmidele.[4] Hoone interjöör taastati pärast 1976. aastal toimunud tulekahjut hoones. Peahoonega liitub lääneküljes väikene maja, mille I korrusel on äriruumid. Kultuurimälestis nr 3035.[5]

Pikk 10Redigeeri

 
Pikk tänav 10/Kinga tänav 10

Hoonetekompleks Pikk 10 // Kinga 10 koosneb kahest keskaegse põhiplaaniga ning 20. sajandi alguses tugevalt ümberehitatud endisest aidamajast, mis on ümberehituste käigus ühendatud üheks hooneks. Kinga tänava tänavafrondis asub keskaegse kolmnurkviiluga hoone fassaad, Pikal tänaval asub aastatel 1923–1928 ümberehitatud uusbarokne fassaad. Kultuurimälestis nr 3020.[6]

Algselt asusid kahel kinnistul nurgapealne väikeelamu ja Pikka tänavat pidi kulgenud kivist aidahoone. Kinga tänava poolne, keskaegsele Tallinnale iseloomulik kolmnurkne otsaviil on kaunistatud petikniššidega, mis sarnanevad kujunduslikult Pirita kloostri kolmnurkse otsaviiluga. 17.–18. sajandil olid hoonete allosas pudupoed ja üleval (pööningul) viljaaidad. 1900 aastal kinnistud ühendati, omanikuks sai Niguliste kiriku juures asunud Vaestehooldamise Selts. 1923. aastast kuulus hoone Vene tänava Nikolai kiriku kogudusele.

1923. aastal ehitati hooned põhjalikult ümber arhitekt Ernst Gustav Kühnerti projekti järgi. Kühnerti projekti järgi ehitati ümber Kinga tänava fassaad alumine osa ja täielikult ehitati ümber Pika tänava fassaad. Hoone fassaad on uusbarokse ilmega, hoone nurka lisati sirkliga väike haritorn. Katusekonstruktsioonide osa ehitati ümber 1928. aastal Eugen Habermanni projekti järgi.

Pikk 11Redigeeri

Kinnistu Pikk 11 // Lai 10, kuulus 19. sajandi lõpust Elfenbeinide perekonnale, 1901. aastast Balti Kaubandus-Tööstus Pangale ja 1931. aastast kindlustus-aktsiaselts Eesti Lloyd, AS.[7]

Pikk 12Redigeeri

 
Jegorovi maja, Pikk 12 // Kinga 6 // Mündi 3

Kinnistu Pikk 12 // Kinga 6 // Mündi 3 (Jegorovi maja) kuulus 1865. aastast Aleksander Leonhard Riesenkampffile, 1909. aastast Karl Eberhardt Riesenkampffile ja 1918. aastast Ivan Jegorovile.[8]

Pikk 13Redigeeri

 
Elamu Pikk 13

Pikk 14Redigeeri

 
Pikk 14 // Mündi 4, vasakul pool Saiakang ja Saiakangi kohvikuhoone

Kinnistu Pikk 14 // Mündi 4 // Saiakang 5 kuulus 1869. aastast Hickischite perekonnale, 20. sajandi algusest Hickischitele ja Freibuschidele ning seejärel nende pärijatele. 1919. aastal omandas kinnistu Oskar Raudsep ja 1935. aastal Jaan Kree.[9]

Pikk 15Redigeeri

 
Elamu Pikk 15

Hooneid kinnistul Pikk 15 on esmakordselt mainitud 15. sajandi algul: aidad Pika ja Laia tänava ääres, õlleköök (1636). 14. ja 15. sajandi rajatud kodanikumaja fassaadi arhitektuur ja diele-dornse tüüpi ruumijaotus kaotati hoones 18.–19. sajandil tehtud ümberehituste käigus, mille projekti tegi arhitekt Erwin Bernhard 1891. aastal.

Tänaseni säilinud hoone kujundus teostati 1898. aastal arhitekt Konstantin Wilckeni poolt, hoone esimese korruse äriaknad aga 1949. aastal arhitekt A. Enneti poolt. Kultuurimälestis nr 3036.[10].

Pikk 16 // Pühavaimu 1Redigeeri

Hoones Pikk 16 // Pühavaimu tänav 1 asub Maiasmoka kohvik, millel on pikk kondiitritööstuse ja Stude perekonnaga seotud ajalugu. 1876. aastal ostis Georg Johann Stude varasema kondriitriäri hoone (kus varem olid Cavietzell suhkrupagaritöökoda, Johann Seegröni ja Conrad Raeperi kondiitriärid) ja kahekorruselise naabermaja Pika ja Pühavaimu tänava nurgal ning lasi arhitekt Nikolai Thamm vanemal need ümber ehitada üheks suureks majaks Georg Stude kondiitriäriks, mida tuntakse praegu Maiasmoka kohviku nime all.

1912. aastal võttis oma isalt ärijuhtimise üle Georg Ferdinand Stude ehk Stude juunior. 1933. aastal suri Georg Stude veremürgitusse, kuid äri jäi endiselt suguvõsale, selle võttis üle Alexander Reinhold Stude, kellelt 1940. aastal kondiitriäri natsionaliseeriti. Kommivabrik Kalev, üks Stude firma järglasi, asutas majja Stude muuseumtoa, kus eksponeeritakse Stude toodete pakendeid ja fotosid ning valmistatakse kohapeal Stude vanade vormidega martsipankujukesi.[11]

Aastatel 1977–1984 kohandati hoone ruumid kohvik-kondiitripoeks Maiasmokk, arhitekt Tiina Linna, sisekujundus Aala Buldas. Kultuurimälestis nr 8518.[12].

Suurgildi platsRedigeeri

Pikk 17 // Lai 14/16, Suurgildi hooneRedigeeri

 
Pikk 17, Suurgildi hoone
  Pikemalt artiklis Suurgildi hoone

Pikk 17 // Lai 14/16 asuv hoone ehitati aastatel 1407–1417 Tallinna Suurgildi hoonena ning paikneb Pika ja Laia tänava vahel. Hoones asub tänapäeval Eesti Ajaloomuuseum. Kultuurimälestis nr 3037.[13] Pika tänava ja Pühavaimu tänava ristmiku alal Suurgildi hoone ees asub Suurgildi plats.[14]

Pikk 18 // Pühavaimu 3Redigeeri

 
Pikk 18 // Pühavaimu tänav 3

Pikk 18 // Pühavaimu tänav 3 asuv hoone valmis 1910. aastal arhitekt Jacques Rosenbaumi projekti järgi.

Hoone esimesel korrusel tegutseb Draakoni galerii, kõrgemad korrused on kasutusel korteritena. Kultuurimälestis nr 3038.[15]

Pikk 19Redigeeri

Hoonekompleksis Pikk 19 // 21 // 23 // 25 asub alates 1991. aastast Venemaa Föderatsiooni saatkond Eestis. Krundi sisemuses on väike valgusõu, hoonekompleksi hooned on ühendatud naaberhoonetega Pikk 19, Pikk 21 ja Lai 18 // Pühavaimu 3. Kinnismälestis nr 3039.[16]

Kolmekorruseline kivist elamu Pikk 19 ehitati 18. sajandi lõpus A. Fr. v. Dellingshauseni tellimusel seniste suure ja väikese keskaegse elamu asemele. Hoonekompleks Pikk 19 // 21 // Hobusepea 3 kuulus Nikolai von Dellingshausenile ja Eduard von Dellingshausenile. 1921. aastal omandas hoone Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik.[17] Hoone on kuubitaolise üldkujuga, põhiplaaniga kuus ruumi igal korrusel, välja arvatud peakorrus, kus kahest ruumist moodustub saal. Hoone fassaadi stiilset terviklikkust rikub suur vitriinaken, mis ehitati aastatel 19251930, kui hoones jätkas tegevust alates 1887. Lai 7 tegevust alustanud Hans Granbergi ja seejärel Jan (Juhan) Tschipani (Jan Czipan) juhitav juuksetööstus Granberg, salong Pikal tänaval likvideeriti 1944. aastal.

Eesti NSV ajal asusid hoonesse NSV Liidu julgeolekuasutused ja seejärel Eesti NSV Siseministeeriumi allüksused kuni 1991. aastani.

Pikk 20 // Pühavaimu 5, Kanuti gildi hooneRedigeeri

 
Tallinna Kanuti gildi hoone, Pikk 20
  Pikemalt artiklis Kanuti gildi hoone

Pikk 20 hoonet on esmakordselt mainitud 1326. aastal, mil kinnistu hõlmas kolmandiku praegusest maa-alast. Hoone oli põhiliselt saksa rahvusest meistreid ühendava Püha Kanuti gildi hooneks.

Kanuti gild omandas Pikal tänaval esimese majale lisaks 1406. aastal ka naabermaja, mille kohale ehitati 1470. aastatel gildisaal, mis jäi praeguse Pikk 20 asuva hoone keskosa kohale. 1800. aastal osteti maja naabruses kolmas maja ja 1802. tekkis Pikale tänavale kolme viiluga gildihoone, mis aastatel 18631864 ümber ehitati, mille käigus ühise fassaadiga hõlmati kõik hooned, arhitektid N. P. Jegorjev, Ferdinand Kordes. Hoone butafoorsele fassaadile paigutati Martin Lutheri ja Püha Kanuti (Knut Lavard 1090–1131) figuurid.

Aastatel 1919–1932 kasutas hoonet Tallinna Tehnikum.

Aastatel 1933–1940 kasutas hoonet Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Tegemist oli endise Kanuti gildi majaga, mis pärast seisuste kaotamise (kaotas ka gildid) seaduse ellurakendamist 1920. aastal riigistati. Kaubanduskoda, kui uus kaupmeeste ja töösturite esindusühing taotles juba 1925. aastal, et maja antaks üle Kojale. Aga alles 1932. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse, millega St. Kanuti-gildi kinnisvara anti Kaubandus-Tööstuskoja omanduseks. Üleandmisel koostatud akt konstateeris, et hoone oli nii seesmiselt kui ka väliselt täiesti tarvitamiskõlbmatu. Parima lahenduse pakkunud arhitekt Edgar Kuusiku kava järgi teostatud ümberehitus jättis vanast hoonest alles ainult välimised ja suure saali seinad. Maja ümberehitamine läks tolleaegses vääringus maksma ümmarguselt 87 000 krooni.

1940. aastal võttis nõukogude võim muude koja varade hulgas üle ka maja Pikk 20 // Pühavaimu tänav 5.[18] Kultuurimälestis nr 8519.[19] Eesti NSV ajal asusid hoones Tallinna Garnisoni Sõjaväeprokuratuur ja Tallinna Garnisoni Sõjaväetribunal.

Pikk 21Redigeeri

 
Pikk 23 // 25, Venemaa saatkonna hoone

Hoone Pikk 21 ehitati aastatel 19101911, insener Arthur von Hoyningen-Huene juhatusel.

Pikk 22Redigeeri

Hoones asub Eesti Käsitöö Maja.[20]

Pikk 23 // 25Redigeeri

  Pikemalt artiklis Reichmanni maja

Kolmekorruseline juugendstiilis hoonekompleks Pikk 23 // 24 // Hobusepea 1 ehitati aastail 19081909, arhitekt Jacques Rosenbaum, insener Ernst Boustedt. Hoone kuulus Reinhold Reichmannile ja seejärel Scheinide perekonnale.[21] Hoone fassaadi kaunistavad lopsakad uusrenessanssfrontoonid, mis lähtuvad Hollandi ja Põhja-Saksamaa eeskujudest; Pika ja Hobusepea tänavanurgal on hoone mahust sujuvalt väljakasvav sihvakas ümartorn.

Pikk 24, Olevi gildi hooneRedigeeri

  Pikemalt artiklis Olevi gildi hoone
 
Pikk 24, Olevi gildi hoone

Pikk 24 asus Olevi gildi hoone, gild ühendas Tallinna linnakodanikest lihtsamate alade käsitöölisi: köösnereid, lihunikke, püttseppi, müürseppi, puuseppi, mündrikke (paadimehi), kellamehi, hauakaevajaid, kelleks olid eeskätt eestlased ja teised linna mittesakslastest Tallinna linnakodanikud.

Gildil oli juba 14. sajandil oma maja antud krundil, tänapäevani säilinud hoone ehitati ümber aastatel 14191422 ja tänava äärde kerkisid kaks viilkatusega hoonet. Vasakpoolne väike hoone, mille viilu ülaosas asub gildi kaitsepühaku Püha Olevi kujutis, oli eeskoda, parempoolne suurem ehitis oli Olevi gildi gildisaal, kuhu pääses läbi eeskoja. Eeskoja ruumivorm ei ole säilinud, küll aga on säilinud gildisaal. Hoonetekompleksi kuulusid ka aidad Pühavaimu tänava joonel ja nende vahele jäänud siseõued ja teised ehitised. See on Tallinna ilusaim keskaegne profaanruum. Ruum on kahelööviline ja võlvitud kuue tähtvõlviga.

1679. aastal toimunud tulekahjus said hooned tugevasti kannatada ja pärast Olevi gildi liitmist 1698. aastal Kanuti gildiga läksid varemeis ja osalt katuseta jäänud ehitised 1704. aastal eravaldusse ning neid kasutati laoruumidena.

Gildihooned omandas aja jooksul Mustpeade vennaskond: 1783. aastal osaliselt Pühavaimu tänava äärse aidahoone ja lõplikult 1881. aastal; 1806. aastal ka endise eeskoja; viimasena aga kaupluse- ja laoruumidena kasutatud Gildisaali ostis Mustpeade vennaskond 1919. aastal ning ehitasid hooned ümber Mustpeade vennaskoja klubiruumideks.

 
Mustpeade vennaskonna maja, Pikk 26 ja Pikk 24, Olevi gildi hoone

Pikk 26, Mustpeade majaRedigeeri

 
Tallinna Mustpeade vennaskonna hoone, 14., 15. ja 16.–20. sajand

Mustpeade maja aadressil Pikk 26[22] kuulus Tallinna mustpeade vennaskonnale, mis oli vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendus.

1531. aastal aga ostsid mustpead maja raehärra Johann Vianti käest ära ja rajasid järgnenud ümberehituses aastatel 1531–1532 selle asemele tollal ülimoodsas renessanss-stiilis hoone, mis on jäänud Tallinna silmapaistvaimaks, mitmete detailide poolest ainsaks renessansi ehituskunsti näiteks. Hoones pikendati ja kõrgendati dornset, mille tulemusel saadi uus suur pidusaal kolmele kaheksatahulisele piilarile toetatud võlvidega. Mustpeade maja jäi vennaskonna (hiljem klubi) kooskäimiskohaks 1940. aasta suveni.

  Pikemalt artiklis Mustpeade maja
 
Pikk 28
 
Pikk 30

Pikk 28, Roseni paleeRedigeeri

  Pikemalt artiklis Roseni palee

Hoone aadressil Pikk 28 on üks linna hiilgavamaid aadlipaleesid, mis ehitati Tallinna vanalinna ajal, kui Tallinn oli Rootsi võimu all, 1670. aastatel. Hoone ehitaja ja esimene omanik Axel von Rosen, kes oli Ingerimaa kubermangu kuberner Bogislaus von Roseni poeg. Maatüki Pikk 28 sai Axel päranduseks oma isalt. Maatükil olid siis olnud lagunenud majad, mis lammutati ja 1670. aastate algul lõpul sai hoone valmis, kuid Axel von Rosen ei saanud oma kauni palee üle kaua rõõmu tunda, ta suri 1679. aastal ja maeti Tallinna Oleviste kirikusse. Maja pärandas ta nooremale pojale Bengt Gustav von Rosenile, kes omakorda pärandas selle oma tütrele. 18. sajandi lõpus müüdi krunt Venemaa keisririigi Balti laevastiku viitseadmiral Andrei Poljanskile ja maja kasutati Tallinnas asuva Läänemeres asuva Venemaa laevastiku admiraliteedihoonena.[23] Tänapäeval kasutatakse hoonet Rootsi Kuningriigi saatkonnahoonena.

Pikk 29, Nottbecki majaRedigeeri

Pikk 29 asub paekivist hilisgooti stiilis elamu, mida on ürikutes mainitud 15. sajandi alguses ja mis on ehitatud arvatavasti pärast 1433. aastat. Algne diele-dornse tüüpi elamu ehitati 18. sajandi teisel poolel kolmekorruseliseks elamuks. Elamu majandushooned õuel on ümber ehitatud kolmekorruseliseks elamuteks.

Pikk 29ARedigeeri

Pikk 29A kolmekorruselise kivimaja põhimüüristik ehitati arvatavasti 14. ja 15. sajandi vahetusel, põhilised ümberehitused kinnistul tehti 18.19. sajandil. Hoone fassaadi aknad muudeti 1881. aastal arhitekt Erwin Bernhardi kavandi kohaselt. Kultuurimälestis nr 3042.[24].

2012. aastal andis Tallinna Linnavalitsus hoone tasuta SA Tallinna Vene Muuseum kasutusse.[25] Alates 2016. aastast tegutseb hoones Tallinna Linnamuuseumi filiaal Tallinna Vene Muuseum.

Pikk 30 // Olevimägi 2Redigeeri

Pikk 30 // Olevimägi 2 hoonetekogum koosneb neljast väikese sisehoovi ümber paiknevast majast, mis tänaseks omavahel ühendatud. Hoonetel on üks keskne trepikoda peahoone ja tänavapoolse vahehoone vahel. Fassaadidel on eksponeeritud hulganisti väärtuslikke arhitektuurseid detaile. Peahoone fassaad on laotud keskajale erandlikult töödeldud paekivist, osaliselt säilinud on peaportaal. Hoonetel on paekivist akenderaamistusi, raidpiitadega kaubaluugi avad, müüriankrud ja palju keskaegsete hoonete detailide fragmente. Interjöörides on säilinud raidkividetaile, mantelkorstna osi, maalitud detaile, talalagesid, seinanišše ja müüritreppe. Peahoone klassitsistlik fassaad pärineb 1834.aasta ümberehitusest. Hoone esimesel korrusel on äripinnad, keldris restoran. Kultuurimälestis nr 8520.[26].

Pikk 33 //Lai tänav 30 //30aRedigeeri

 
Pikk tänav 33

Pikk tänav 33 //Lai tänav 30 // Lai 30a hoonete ansambel koosneb tänapäeval mitmest eraldi kinnistust, mis hõlmavad hooneid aadressiga Pikk 33, Lai 30 ja Lai 30a. Pikk tänav 33 hoone sai klassitsistliku välimuse 1826. aastal, hoone allosa on kujundatud krohvrustikaga, ukse kohale paigaldatud lõvipealine lukukivi. Hoone teise korruse akendel akantuskonsoolidele toetavad pealmikud, kolmikfrontoon kujundatud rikkaliku stukk-friisiga. Peahoone uks on klassitsistlik, hoovipoolsel fassaadil alles kinnimüüritud luugiavasid, vintsi poom, dekoratiivseid müüriankruid, sepishingi, renessanssdekooriga tekstiga raidkivi. Kultuurimälestis nr 3043.[27].

Pikk 34Redigeeri

 
Elamu Pikk 34

Pikk 34 // Olevimägi 3. Esimesed andmed Pikk tänav 34 kinnistu hoonestamisest pärinevad 14. sajandi lõpust, elamut mainitakse 1560. aastal. Hoone kujutas endast diele-dornse tüüpi elamut, mille eeskoda asus Pika tänava ääres, põhjapool sellest köetav dornse ja viimasega lõunas külgnev külm kõrvalkamber. Arhitekt Christoph August Gableri projekti järgi kohandati 1845. aastal hoone üürikorteriteks, turupoolsesse külge ehitati aknad. 1911. aastal ehitati arhitekt Otto Schotti projekti järgi ümber I korrus – üks üürikorteritest muudeti äriruumideks, sissepääs Pika tänava fassaadi sisse rajatud uue ukse kaudu. Kultuurimälestis nr 3044.[28]

Pikk 34ARedigeeri

 
Pikk 34A, Vene õigeusu kabel

Pikk 34A asuval Rohelise turu haljasala linnapoolsel nurgal asub 1909. aastal ehitatud Vene õigeusu kabel, mis ehitati Venemaa keisri Nikolai II 15. troonimisaastapäeva puhul. Kabel toimis kuni 1960. aastate alguseni sakraalhoonena, hiljem tehti katset kohandada kabel telefoniputkaks ja kioskiks ning seejärel tegutses kirikliku atribuutika ja postkaartide kioskina. 1990. aastate algul kiosk suleti ja sellest ajast seisis kabel tühjana. 2009. aastal anti hoone Tallinna linna volikogu otsusega Tallinna Aleksander Nevski Stavropigiaalsele Kogudusele tasuta üle.[29]

Pikk 36Redigeeri

Hoones Pikk 36 asus kirjastusühistu Ühiselu trükikoda.

Pikk 37Redigeeri

Vanimad teadaolevad kirjalikud andmed Pikk tn 37 kinnistu kohta pärinevad 1335. aastast. Erinevate omanike hulgas on ülekaalus jõukad kaupmehed, raehärrad, bürgermeistrid. Kõige kauem, ligi kaks sajandit (1523 – u 1710) oli kinnistu Dellingshausenite perekonna omanduses. Keskaegsele Tallinnale tüüpilise diele-dornse ruumijaotusega hiliskeskaegne kaupmeheelamu ehitati ümber 1875. aastal, Tallinna kaupmees Georg Voldemar Meyeri (1826–1896) tellimusel, arhitekt Nikolai Thamm vanema projekti järgi. Vanad põhikonstruktsioonid on säilinud hoone keldrikorrusel. Mayerile kuulus ka maja Pikk tn 10. Eesti NSV ajal asus hoones Ajakirja "Kehakultuur" toimetus.

Pikk 39Redigeeri

 
Pikk tänav 39
 
Pikk tänav 43, 41, 39

Hoone esimene korrus kasutusel toitlustusasutuse ruumidena (Hell Hunt pubi).

Pikk 40, 42Redigeeri

Hoones Pikk 40 asus Eesti NSV ajal hulgaliselt ajalehtede toimetusi: kõige kõrgemal, päris katusekorrusel asusid kuni 1985. aastani väljaannete Nõukogude Õpetaja, Nõukogude Kool ja Sirp ja Vasar toimetused, samas majas asusid ka ajalehe Sovetskaja Estonija ja teiste toimetused, mis aga uue Ajakirjandusmaja valmimisel koos teiste EKP Keskkomitee väljaannetega uude majja üle viidi. Hoonetes Pikk 40 ja 42 rentis ruume Ühiselu trükikoda.

Pikk 43 // Vaimu tänav 1Redigeeri

 
Elamu Pikk 43// Vaimu tänav 1 (14. sajandist)

14. sajandist Pikk 45 // Vaimu tänava 1, nurgal asuv kahekorruseline, kõrge viilkatusega ja väikese sisehooviga keskaegne elamu hoone. Kinnismälestis nr 3045.[30] Peahoone põhiplaanis säilinud algne diele-dornse ruumijaotus, keldrikorrusel keskaegsed ehituskonstruktsioonid ja detailid nagu kivikonsoolidele toetuvad talalaed, trepid, aknad, paeplaatsillusega keldri sissepääs. Hoonestust mainitakse esmakordselt 1380. aastal. 15. sajandil on Pika tänava ääres elamu, Laia tänava ääres väike maja, mis 1784. aastal lahuskinnistuna eraldati. Tänaseni säilinud peahoone on 15. sajandile tüüpiline kolmkaarsete petikniššidega kõrge fassaadiviiluga elamu väikese sisehoovi ja piki Vaimu tänavat kulgevate abihoonetega. Siseplaneeringut muudeti 18.-19. sajandi vahetusel.

Hoone esimene korrus ja sisehoov kasutusel toitlustusasutuse ruumidena (Texas Honky Tonk & Cantina).

Pikk 44Redigeeri

 
Elamu Pikk 44

Varasemad teated kinnistust Pikk 44 pärinevad 1401. aastast. Hoone on põhiplaanilt keskaegsele Tallinnale tüüpiline diele-dornse struktuuriga elamu. 17.-18.sajandil ehitati hoone tugevalt ümber. Dornse pealsed laoruumid kohandati eluruumideks. Enne 1829. aastat ehitati keskajale tüüpiline hoone fassaad kinnistul nr 31[31] täielikult ümber – hoone sai tagasihoidliku klassitsistliku kujundusega aknarütmi ning poolkelp katuse. 1840 – 1850-tel ehitati ümber I korrus. Kultuurimälestis nr 3046.[32]

Pikk 45 // Vaimu tänav 2Redigeeri

 
Pikk 45// Vaimu tänav 2


Hoone esimene korrus kasutusel toitlustusasutuse ruumidena (Restoran Le Bonaparte).

Pikk 46Redigeeri

 
Elamu Pikk 46

Pikk 46 kinnistul asub 15. sajandist pärit hilisgooti elamu, algselt kaheruumilise põhiplaaniga, II ja III korrusel laoruumid. Olevimäe pool asus hoov, keldrikorrusega samal tasandil. 18.-19. sajandil ehitati põhjalikult ümber: hoov ehitati osaliselt täis ja vahelagesid asendati, laokorrused muudeti eluruumideks, fassaad sai klassitsistliku ilme. Tänapäeval hoone kasutusel korterelamuna. Kultuurimälestis nr 3047.[33]

Pikk 47Redigeeri

 
Elamu Pikk 47

Pikk 47 on kolmekorruseline keldri ja väljaehitatud katusekorrusega linnaelamu, kus säilinud keskaegne kaheruumiline põhiplaan. I ja II korruse vahel on akantuslehekestega palmett-friis, ülemistel akendel ehisliistudega ja akantuskonsoolidega raamistus. Hoones on säilinud väärtuslikke keskaegseid konstruktsioone ja erinevate ajastu arhitektuurseid detaile: keldri puidust talalaed, kerishüpokaust, aknaid, uksi, müüritreppe, raidkivi detaile, maalitud talalagi. 18. -19. sajandist pärinevad Pika tänava poolsete ruumide stukiga dekoreeritud laed ning puitlambriid, samast ajast pärineb nikerdatud välisuks. Hoone kohta on kinnisturaamatutes esimene sissekanne krundi kohta 1415. aastast. Kultuurimälestis nr 3048.[34]

Pikk 51 // Lai 36Redigeeri

 
Elamu Pikk 51 // Lai 36

Pikk 51 // Lai 36 kinnistul asub kolm hoonet: peahoone fassaadiga Pikal tänaval, sellega liituv hoovihoone kinnistu paremal küljel ning väiksem hoovihoone õue vasakus servas. Pikk 51 peahoone on kolmekorruseline, tagasihoidliku kujundusega klassitsistliku fassaadiga, kelpkatusega, keldri ja katusekorrusega. Fassaadil on säilinud hiliskeskaegne kolmeastmelise palendiprofiiliga ja profileeritud talumivööga peaukse raidportaal, eksponeeritud vanema akna raidpiida fragmente. Säilinud on peahoone kaheruumiline plaanilahendus, olemas mantelkorsten koos hüpokausti ruumiga keldris ja eeskoja põrandal säilinud fragment kalorifeeriplaadist. Kinnistut on esmakordselt mainitud 1414. aastal. Peahoone on 15.-16. sajandist, hiljem kõrvalasunud väravahoonega kokkuehitatud kaupmehe elamuga. Hoone on ümberehitatud 18. ja 19. sajandi vahetusel. Kultuurimälestis nr 3049.[35]

Pikk 53 /55Redigeeri

 
Elamu Pikk 55

Pikk tn. 55 hoone algsel kohal asuv teravkaarne perspektiivportaal (15. sajand II pool.) on üks Tallinna vanalinna profaanhoonete kõige rikkalikumalt profileeritud portaale. Pikk 55 on kolmekordse kelpkatusega hoone ja arhitektuuriliselt on Pikk tn. 55 peahoone diele-dörnse tüüpi elamu. Pööningukorrust avardab puitkarkass-konstruktsioonis väljaehitis, mida tänavaseinas kroonib kolmnurkne frontoon. Tänavaseinas on algsel kohal ja terviklikult säilinud esinduslik raidportaal ja põhjapoolne ristraidraamiga aknaava. Kultuurimälestis nr 3050.[36]

Pikk 54, 56, 58Redigeeri

Hoones Pikk 54, 56, 58 asus kirjastusühisuse Vaba Maa trükikoda ja ajalehe Vaba Maa toimetus, Eesti NSV ajal asus Pikk 58, Õhtulehe toimetus ja trükikoda Punane Täht.

 
Pikk 45, 47, 49, 51 ja 53

Pikk 59 // Pagari 1Redigeeri

 
Pikk 61 // Pagari 2, Eesti Vabariigi Siseministeeriumi hoone
  Pikemalt artiklis Pagari tänav

1911. aastal ostis Suurbritannia kodanik William Tulip Pagari, Pika ja Laia tänava vahelises kvartalis kolm kinnistut. Kinnistud liideti, seal asunud varasem kesk- ja varauusaegne hoonestus lammutati. Uus suur äri- ja eluhoone valmis 1912. aastal arhitekt Hans Schmidti projekti järgi. Tallinna Peeter Suure Merekindluse rajamisel otsiti lisaks uute hoonete ehitamisele ka juba olemasolevaid. Tulipi üürimaja leiti olevat sobilik merekindluse juhtkonna elamuks ning osteti 1917. aasta jaanuaris Vene riigile, kus asus Keiser Peeter Suure merekindluse ehitusvalitsus.

1918. aasta märtsi alguses toimusid maja ühes toas Eesti Ajutise Valitsuse koosolekud, seejärel läks hoone Saksa okupatsiooni ajal Saksa keisririigi 8. armee staabi tooraine- ja kaubandusosakonnale (RoHa). 1918. aasta novembri keskel paiknes majas Harjumaa Maakonna Valitsus.

Pikk 60Redigeeri

 
Elamu Pikk 60

Pikk 60 on 3-korruseline kivihoone, mille korrused asuvad põhja- ja lõunaosas erinevatel kõrgustel. Kinnistu asukoht on Tallinna linnamüüri vahetus läheduses ja tihe hoonestus tingisid hoone laiendamisel selle liitmise kõrvalasuva tänavaäärse keskaegse aidaga, ehitiste kompleks koosneb mitmest hoonest, millest vanem tõenäoliselt lõunaosas tüüpiline diele-dornse põhiplaaniga nn. suurelamu. Kultuurimälestis nr 3051.[37]

Pikk 61 // Pagari 2Redigeeri

 
Pikk 61 // Pagari 2, Siseministeeriumi hoone

Hoone Pikk 61 // Pagari 2 sai 1944. aastal Nõukogude lennuväe märtsipommitamise käigus suuri kahjustusi ja taastati 1950. aastail.

Pikk 62Redigeeri

 
Hattorpe-tagune torn, Pikk 62 hoovipoolel, vaade Šoti klubi hoovist, Uus 33

Pikk 62 asub lisaks tänavaäärsele hoonele ka hooviosas vana Tallinna linnamüüri müüritorn Hattorpe-tagune torn. Torn ehitati 14. sajandi lõpul – 15. sajandi algul. 1410–1414 oli Tallinna linnaisade seas keegi Hattorpe, torn võis saada nime tema või ta mõne sugulase järgi.[38]

  Pikemalt artiklis Hattorpe-tagune torn

1878. aastal ehitas arhitekt Rudolf Bernhard, Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi esimene rektor endale torni krundile Pikk 62 uusgooti stiilis maja. R. Bernhard kujundas linnamüürist ja tornist oma hoone kagufassaadi. Hattorpe torni sisse tulid ümmargused toad, akendeks keskaegsed laskepilud," kirjutab selle kohta arhitekt Andri Ksenofontov. "Samas tõmmati torn seestpoolt tühjaks kui kokteilikõrs. 1896. aastal ehitas Rudolfi poeg Erwin, samuti kuulus arhitekt, tornile uue korruse peale uusgooti muinasjutustiilis.

Pikk 64Redigeeri

Pikk 64 kinnistu leiab esmakordselt märkimist aastal 1371. Algselt asus tänasel Pikk 64 kinnistul kaks kinnistut (kinnistu 11 ja 12). 1827. aastal omandas mõlemad kinnistud Johan Friedrich Tilcker, kes ühendas mõlemad kinnistud ja hooned ning ehitas kinnistutel asunud vanemad ehitised ühtseks kolmekorruseliseks elamuks. 1829. aastal omandas hoone Eestimaa kubermangu Vaimulik Valitsus. 1872. aastaks oli hoone Pikk 64 seisukord avariiline, vaimulikud koos peredega lahkusid hoonest ja hoone jäeti kasutusele laona.

Hoone remonti alustati alles 1881. aastal, mille käigus enamus vana hoone Pikk 64 konstruktsioonidest lammutati, kuna suurem osa sisemisi kapitaalseinu ei omanud õiget vundamenti. Uus hoone Pikk 64 sai valmis 1884. aasta sügiseks. Ümberehitatud hoone I korrusele projekteeriti algselt kolm suurt ja üks väike korter. II korrusel oli üks suur korter, kus asusid Kiriku Valitsuse ametiruumid. III korrusel algselt oli kaks korterit.

1928. aastal sai hoone omanikuks Eesti Vabariik, 1932. aastal Eesti Apostlik Õigeusu Kirik ja 1940. aastal natsionaliseeriti maja nõukogude võimu poolt.[39]

Pikk 65, Oleviste kirikRedigeeri

Kaksikaadressiga Oleviste kirik, Pikk 65 // Lai 50.

  Pikemalt artiklis Oleviste kirik

Kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. Esmakordselt on kirikut mainitud 1267. aastal, mil Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor annetas naistsistertslaste Tallinna Püha Miikaeli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle koguduse üle. Olgugi et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole, on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.

Pikk 66Redigeeri

  Pikemalt artiklis Gotthard Residents
 
Elamu Pikk 66

Kinnistu Pikk 66 kuulus 1851. aastast Ernst Carl Friedrich Baetgele ning seejärel Kochide ja Baetge perekonnale.[40] 14. sajandi lõpul ehitatud keskaegne elamu koos aida ja kangialusega on 19. sajandi keskpaigas kardinaalselt ümber ehitatud klassitsistlikuks elamuks. Kultuurimälestis nr 3052.[41]

Pikk 68Redigeeri

Kinnistut nr 6[42] on teadaolevalt esmakordselt mainitud 1419. aastal. 17. saj. algul kuulus kinnistu bürgermeister Johan Holthusenile, sajandi keskel aga raehärra Johan Dellinghausenile. Kinnistu Pikk 68 kuulus 1848. aastast Andreas Christian Kochile ja seejärel Kochide perekonnale. 1878. eostati hoones arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi teostatud ümberehitused. 1920. aastal omandas kinnistu Puuvillasaaduste Manufaktuuri Kreenholmi Ühing.[43] Kultuurimälestis nr 24239.[44]. Pikk 68 kinnistu 4 hoone[45] on ajalooliselt Suure Rannavärava vahimaja. Esimesed teated vahimajast on aastast 1600, mil ehitusmeister A.Passer rajas hoone. Suure Rannavärava vahimaja rajati 1683–1704 uuele kohale.

Pikk 69Redigeeri

 
Pikk 69 // Tolli tänav 1

Pikk 69//Tolli tänav 1 ühendab endas oma tänapäevastes piirides kahte endist ajaloolist majavaldust. Mõlemad kinnistud esindavad Tallinna hilisgootikast tuntud majavaldusi, mis koosnevad peafassaadiga tänavale pööratud elamust ja selle taha, krundi sügavusse püstitatud mitmesugustest majandus- ja kõrvalhoonetest. Kinnistu Pikk 69 // Tolli 1 kuulus Hetlingite perekonnale, 1889. aastast kuulus aga Tallinna Katariina II kõrgemale linnakoolile.[46] Aastatel 1935–1944 tegutses hoones Tallinna Linna Vene gümnaasium ja progümnaasium, Tallinna Linna 6. Gümnaasium ja 6. progümnaasium, Tallinna 6. gümnaasium. Kultuurimälestis nr 3053.[47]

Pikk 70, Suure Rannavärava eesväravRedigeeri

 
Pikk 70

Suure Rannavärava parempoolses suurtükiväetornis Paks Margareeta ja selle juurdeehitises aadressil Pikk 70 asub Eesti Meremuuseum.

  Pikemalt artiklis Eesti Meremuuseum, Suure Rannavärava eesvärav, Paks Margareeta

Pikk 71, Kolm ÕdeRedigeeri

 
Pikk 71 (Kolm Õde)
  Pikemalt artiklis Kolm Õde (hooned) Kultuurimälestis nr 3054.[48]

Pikk 73, Kochi villaRedigeeri

 
Pikk 73 hoone, Kochi villa

Kinnistut Pikk 73 on esmakordselt mainitud Tallinna linna kinnistusraamatus ehk nn numbriraamatus, mis seati sisse 1786. aastal, kui Tallinna linna kinnistud esmakordselt nummerdati, kinnistu nr 3. 1795. aastal oli maja antud kahe Tallinna Insenerikomando kindrali von Bohli ja von Streitenfeldi majutamiseks. 1880. aastatel nimetati kinnistul asunud hoonet vanaks politseimajaks ja varem politsei- või ka kardavoikasarmuks. Majas tegutses algul ka linna politseivalitsuse kantselei, mis hiljem viidi üle majja Vene 23 // 25. 1843. aastal elas majas näiteks ka linna politseiülem titulaarnõunik Georg von Malch. Maja oli kohandatud ka linna 40–50 nn politseisoldati kasarmuks. Politsei käsutuses oli maja ilmselt 1805. aastal, mil taasloodi pärast asehaldusaega riiklik Tallinna politseivalitsus, mis oli Tallinna rae järelevalve all. Umbes 1830. aastal võeti teisel pool teed asuv Paks Margareeta torn (Pikk t 70) kasutusele vanglana.

1842. aastal omandas Andreas Koch, Kochidele kuulusid ka Admiraliteedi basseini ääres Uus-Hollandi piirkonnas, Uus-Hollandi tänaval asuvad laohooned (Kochi Aidad). 1900. aastal sai Kochide suguvõsa esindaja linnavalitsuselt loa kahekorruselise elamu ehitamiseks, milleks kasutati ära samal kohal asunud vana hoone ehituskehandit. Uusgooti stiilis hoone projekteeris baltisaksa arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer, kes oli Eestimaa kubermanguarhitekt ja ajuti täitis ka Tallinna linnaarhitekti ülesandeid. Hoone ehitati aastatel 19001902 suurärimees Nikolai Kochi poolt. 1933. aasta suvel müüdi maja Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuurile. 1937. aasta sügisel omandas maja Martha Salmann[49] ja 1938 ehitati hoone sisemus arhitekt Eugen Habermanni projekti kohaselt ümber.

1959. aastal anti hoone valdus Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusega üle Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kirjastuste ja Polügraafiatööstusele. Hoones tegutsesid ajakirjade Nõukogude Naine, Pioneer, Kehakultuur, Pilt ja Sõna ning Noorus toimetused ning Eesti Ajakirjanike Liit. 1978. aastast anti hoone Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tallinna osakonna kasutusse. 1995. aastast sai hoone valdajaks Eesti Kunstimuuseum ja seda hakati kasutama maalifondi hoidlana. 2004. aastal anti hoone Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusele ja seal tegutseb tänaseni Eesti Lastekirjanduse Keskus.[50]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Kinnistu Tallinn Kinga 8(ENSV Teataja), Tallinn Pikk 4(Nats. toimikust), Tallinn Pikk 6, Tallinn Voorimehe 6(ENSV Teataja), Tallinn Voorimehe 7 detailandmed, Rahvusarhiiv
  2. 8148 Ehisseinaga portaal ja aknakonstruktsioon Kinga t. 7/ Pikk t. 4, 6, 8, 16. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  3. Kinnistu Lai 4 // Pikk 5 detailandmed, Rahvusarhiiv
  4. Kinnistu Tallinn Pikk 7 detailandmed, Rahvusarhiiv
  5. 3035 Elamu Pikk t.7 hooviansambliga, 15.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  6. 3020 Elamu Kinga t.10 fassaad, 15.saj., 1923.a. kultuurimälestiste riiklikus registris
  7. Kinnistu Tallinn Lai 10, Tallinn Pikk 11 detailandmed, Rahvusrhiiv
  8. Kinnistu Kinga 6, Mündi 3, Pikk 12, Teenri 1 detailandmed, Rahvusarhiiv
  9. Kinnistu Mündi 4, Pikk 14, Saiakang 5 detailandmed, Rahvusarhiiv
  10. Elamu Pikk t.15 hooviansambliga, 15.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  11. Pekka Erelt, Martsipani Georgi maiuseäri, Eesti Ekspress 28.10.2004
  12. 8518 Elamu fassaad ja historitsistlikud interjöörid Pikk t. 16/ Pühavaimu t. 1, 1876. a. kultuurimälestiste riiklikus registris
  13. 3037 Tallinna Suurgildi hoone ja Börsi käik, 15.-19.saj kultuurimälestiste riiklikus registris
  14. TALLINNA LINNAVALITSUS MÄÄRUS Tallinn 12. detsember 2001 nr
  15. 3038 Elamu Pikk t.18 ja Pühavaimu t.3 fassaadid, 1909.a. kultuurimälestiste riiklikus registris
  16. 3039 Elamu Pikk t.19, 18.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  17. Kinnistu Tallinn Hobuse 3, Tallinn Pikk 19/21 detailandmed, Rahvusarhiiv
  18. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
  19. 8519 Tallinna Kanuti gildi hoone, 1863. a. kultuurimälestiste riiklikus registris
  20. Eesti Käsitöö Maja
  21. Kinnistu Hobuse 1, Tallinn Pikk 23, Tallinn Pikk 23/25 detailandmed, Rahvusarhiiv
  22. Mustpeade maja
  23. Hans Lepp, Rootsi mälestised Eestis
  24. 3042 Elamu hooviansambliga Pikk t.29a, 15.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  25. Linn annab Pikk 29a äriruumid Vene Muuseumi kasutusse, Tallinn.ee, 8. veebruar 2012
  26. 8520 Elamu Pikk 30, 15.-19. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  27. 3043 Elamu Pikk t.33 ja Lai t.30 hooviansambliga, 15.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  28. 3044 Elamu Pikk t.34, 15.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  29. Rohelise turu kabel anti õigeusukirikule, www.DELFI.ee, 23. oktoober 2009
  30. 3045 Elamu Pikk t 43, 14. saj, 15.-20. saj kultuurimälestiste riiklikus registris
  31. Tallinn-Haapsalu KA: Tallinn Linn I, Tallinn Pikk 44
  32. 3046 Elamu Pikk t.44, 15.-19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  33. 3047 Elamu Pikk t.46, 15.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  34. 3048 Elamu Pikk t.47 hooviansambliga, 15.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  35. 3049 Elamu Pikk t.51 hooviansambliga, 15.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  36. 3050 Elamu Pikk 55, 15.-20.saj kultuurimälestiste riiklikus registris
  37. 3051 Elamu Pikk t.60, 15.-19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  38. Simon Hamilton A Rambling Dictionary of Tallinn Street Names" (vaadatud 9. augustil 2011)
  39. Pikk 64 ajalugu
  40. Kinnistu Tallinn Pikk 66 detailandmed, Rahvusarhiiv
  41. 3052 Elamu Pikk t.66, 14.-19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  42. Kinnistute register, http://www.ra.ee
  43. Kinnistu (Pikk 68) detailandmed, Rahvusarhiiv
  44. 24239 Elamu Pikk tn. 68 kultuurimälestiste riiklikus registris
  45. Kinnistu nr. 4, Tallinn Pikk 68
  46. Kinnistu Tallinn Pikk 69 / Tolli 1 detailandmed, Rahvusarhiiv
  47. 3053 Elamu Pikk t.69, 15.-20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  48. 3054 Elamud "Kolm õde", 15.-19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  49. Kinnistu Tallinn Pikk 73 detailandmed, Rahvusarhiiv
  50. Pikk 73 maja ajalugu. KOCHI VILLAST LASTEKIRJANDUSE KESKUSEKS

VälislingidRedigeeri