Paks Margareeta

Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud kaitsetorn Tallinna vanalinnas Pika tänava otsas. Seal asub Eesti Meremuuseum.

Paks Margareeta
Dicke Margarete
Paks Margareeta ja Stoltingi torn.jpg
Üldandmed
Asukoht Tallinna vanalinn
Liigitus Tallinna linnamüüri kaitseehitis
Ehituse algus 1518
Ehituse lõpp 1529
Aadress Pikk tänav 70, Tallinn
Koordinaadid 59° 26′ 33″ N, 24° 44′ 58,2″ E
Tehniline ülevaade
Ehitusmaterjal paekivi
Projekt ja ehitus
Ehitusinsener Gert Koningk Münsterist

AjaluguRedigeeri

 
Paks Margareeta 2011. aastal

Tallinna linnamüüri valmimise järel hakati müüris olevate väravatornide ette ehitama täiendavaid eesväravaid, et kindlustada linnamüüri kõige nõrgemaid osi.

Suure Rannavärava Suure Rannavärava eesvärava meenutas tänasenisäilinud kahe väikese torniga Viru eesväravat. Läänepoolne väiksem torn on säilinud, idapoolse kohal asub praegu Paks Margareeta.

"... et erakordselt hästi säilinud müür jäi 16. sajandi alguses Paksu Margareeta vundamendi alla ja kulges teisest, praeguseks hävinud tornist sadama suunas. Tõenäoliselt pöördus see ilmselt üsna pea piki looduslikku nõlva Väikese Rannavärava suunas".[1]

Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati Suure Rannavärava eesvärava kolmanda uuendamise käigus 15181529 endise Roosiaia kohale. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda kandis torn nime Rosencrantz.[2] Torni kavandas tõenäoliselt Clemens Pale, 1520. aastaist juhtis töid meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531. aastal, põhiliste tööde lõppu (1529) märgib dolomiidist leekestiilis vapitahvel eesvärava välisküljel.[2]

Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati kolmveerandringikujulisena läbimõõduga 25 m ja seinapaksusega 4,4–6,5 m, kusjuures paksus kahanes astmeliselt ülespoole. Torn oli algselt viiekorruseline, kolm alumist korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas oli mašikuliikorrus ning viies oli mašikuliil asetsev arvukate laskeavadega oli lahtine platvorm, mille ääres olev kaitsekäik oli katustatud.

Maapinna looduslikust langusest tingituna oli torni kõrgus lääneküljel 16 m ja idaküljel 22 m. Koos Paksu Margareetaga rajati ka 3 m paksune ja 6,8 m kõrgune külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini[2], millega linnamüüri ja uue torni vahele moodustus zwinger. Paksu Margareeta ehitamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu.

Aastatel 16401650 rajati Paksu Margareeta kirdenurga ette Hornbastion. 16. sajandi lõpul rekonstrueeriti see Suure Rannavärava bastioniks ning on säilinud tänaseni, mattes endasse Paksu Margareeta alaosa.[2]

16831704 rekonstrueeriti Paksu Margareeta suurtükitorni. Algne mašikuliikorrus ning sellel asetsenud korrus lammutati ning asendati tavalise suurtükikorrusega, torn ise kaeti kõrge kivikatusega.[2]

Pärast Põhjasõda paigutati siia elama sunnitöölised, keda rakendati Tallinna sadama ehitustöödel. 1830. aastatel kohandati torn vanglaks. Ka pärast Tallinna kindluse Venemaa maakindluste nimekirjast väljaarvamist 1857. aastal jäi torn Insenerikorpuse valdusse ning seda kasutati edasi vanglana.

1884. aastal ehitati vastu torni lõunakülge neljakorruseline paekivist vangla abihoone (see oli teine vanglaks ehitatud hoone Tallinnas). Vangla tarbeks Margareeta aeda ehk Suure Rannavärava bastioni lähedale rajatud kapsaaed ja prügila likvideeriti 1902. aastal ning selle asemele rajati vanakraami- ehk "täiturg".

Veebruarirevolutsiooni ajal 1917. aastal süüdati vangla ja vabastati sealasunud poliitvangid. Tules hävisid ka torni sisemised puitehitised, keskaegse eesvärava langevõre ning selle tõsteseadeldis. Oletatavaid maa-aluseid vangikonge otsides lõhati torni dünamiidiga.[3]

Aastatel 19181922 oli suurtükitorn Kaitseministeeriumi; 1922–1923 Haridusministeeriumi ja 1923–1932 Teedeministeeriumi valduses.

Tühja ja korrastamata torni taheti muuhulgas ehitada pöörleva põrandaga tantsusaal, kino ja linna puuladu. Peale jäi Tallinna Ajaloomuuseumi rajamise idee, eestvedajad olid Tallinna Ajaloo Selts ning toonane linnaarhivaar Hugo Peets. 19381940 rekonstrueeriti vangla abihoone ning eesväravahoone Tallinna Linnamuuseumi ruumideks.[2] Ekspositsioon avati augustis 1940.

Aastatel 19781980 rekonstrueeriti kogu säilinud kompleks Meremuuseumi tarbeks.[2] Paksus Margareetas paiknevad muuseumi näituseruumid; vangla abihoones, eesvärava peal ja läänetornis aga personaliruumid.

Ehitustööde käigus leiti 2018. aastal tornist lõuna pool zwingeris seniteadmatuid müürikatkeid ilmselt Suure Rannavärava varasemasse ehitusetappi kuuluvate müüridega, mis ehitati 15. sajandi keskpaigas ehk enam kui 50 aastat enne Paksu Margareeta suurtükitorni.

Vaata kaRedigeeri

PildidRedigeeri

Jaan Künnapi fotod 1974. aastastː

ViitedRedigeeri

  1. Stina Kordemets. "Paksu Margareeta torni alt leiti keskaegseid müüriosi". Eesti Päevaleht, 14. september 2018
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Paks Margareeta ja Suur rannavärav
  3. "Paksu Margareeta lahendamata saladus". Rahvaleht nr 214, 16. november 1938. Lk 4

VälislingidRedigeeri