Ava peamenüü

Tallinna muldkindlustusvöönd on keskaegse Tallinna kaitserajatiste osa, kuhu kuulusid looduslikud ning kaitse-eesmärgil rajatud rajatised: linnamüür, kaitsetornid ning kaitstavad väravad ning erinevad pinnasemoodustised.

Kindlustusvööndi loomineRedigeeri

 
Revali muldkindlustused enne 1710. aastat

Pärast tulirelvade kasutuselevõttu täiendati varasemaid Tallinna linnamüüri kaitserajatiste süsteemi nende ees olevate muldkindlustuste täiendamisega. Mingil määral võib muldkindlustuste eelkäijaiks pidada aga ka juba 14. sajandil ida- ja lõunapoolsete müüride ette rajatud vallikraavi.

Muldkindlustuste, kui omaette kaitserajatiste, rajamine algas Tallinnas 16. sajandi keskel, kui seni kehtinud vertikaalkaitse põhimõtetelt mindi üle horisontaalkaitse põhimõtetele. Esimese suurema tööna rajati Tallinnas 16. sajandi alguses linna edelaküljele, Kiek in de Köki ette 15–18 meetri kõrgune Kõrge Rondeel, mis ümbritseti vallikraaviga. 1538. aastal jätkati valli pikendamist ida suunas, millega seoses rajati Karja vallivärav koos selle juurde kuulunud Lurenburgi suurtükitorniga (valmis 1554, lammutati 1767). Harju värav suleti, Viru värava ette püstitati Uus Rondeel ning Viru värava ja Väikese Rannavärava vahele rajati uus muldvall. Muldvall (nn Nunnavall) rajati ka läänepoolse müüri ette, täiendades seda kahe vana-itaalia süsteemis[1] bastioniga.

Tõsisemad muldkindlustustööd võeti Tallinnas ette pärast Liivi sõda, kui 17. sajandi alguses rajati Nunnavärava ning Suures Rannavärava valliväravad ning sellega koos ka vahimajad. 1630ndatel alustati Toompea lõunaküljel Wismari raveliini ehitamist. 1640ndatel rajati Paksu Margareeta kirdeküljele Hornbastion, millega seoses rekonstrueeriti eesvall Viru värava rondeeli ning bastioni vahel. Sellele eesvallile rajati kaks hollandi süsteemis bastioni, nn Himseli bastionid (neist põhjapoolne on 1980ndatel rekonstrueeritud Restaureerimisvalitsuse töökojana). Valli ja linnamüüri vahele jäi sellega seoses vaba ala, mis kasutati ära uuteks ehituskruntideks. Sinna tekkis 1652. aastal Uus tänav.

Toompead ja vanalinna ümbritsevad bastionid, reduudid ja eelkindlustisedRedigeeri

 
Erik Dahlberg (1625–1703) David Klöcker Ehrenstrahli maalil
 
Väikese-Rannavärava bastion

17. sajandi lõpul alustati Venemaalt lähtuva sõjaohu kartuses uute ning senisest hoopiski võimsamate muldkindlustiste planeerimist. 1686. aastal kinnitati Rootsi riigi kõigi kindlustuste ülema Erik Dahlbergi ja Tallinna komandandi Paul von Esseni projekt, mis nägi ette 11 võimsa bastioni (mis pidid olema ristitud Rootsi riigi provintside või linnade nimedega) ja 6 raveliini ehitamist, millega oleks muldkindlustusvööndiga ümbritsetud kogu tollane linn. Erik Dahlbergi jooniste järgi ehitati bastione Tallinnas, Narvas, Tartus, Pärnus, Kuressaares jm.

Enne Tallinna kapituleerumist Vene vägedele 1710. aastal ehitada valmis Ingeri ja Rootsi bastion linna edelaküljel (kõrgusega kuni 22 m) ja uus Wismari raveliin nende ees. Nende kahe bastioni vahele rajati barokne Toompea vallivärav (lammutati 19. sajandil), mis sarnanes Pärnus säilinud Tallinna väravaga.

Linna loodeküljele rajati ka eeltoodud kahe bastioniga sarnane Skoone bastion, bastionide muldkehade sisse ja alla rajati mitmesuguseid kaitseotstarbelisi maa-aluseid ruume ja käike. Ülejäänud bastionide asendamiseks rajati rida väiksemaid kindlustisi. Ehitati ka Toompea uus vallikraav koos kahe pika puusillaga, mis kulgesid üle Wismari raveliini. Uued sillad rajati ka Karjavärava, Uue Viru värava, Väikese ja Suure Rannavärava ette, kusjuures üks lülidest oli neil tõstetav.

Kavandatud kaitserajatiste loeteluRedigeeri

Kavandatud bastionidest jõuti valmis ehitada: Ingeri, Rootsi ja Skoone bastion.

  Pikemalt artiklis Suure Rannavärava bastion
  Pikemalt artiklis Väikese Rannavärava bastion

Bastionid

Reduudid

Raveliinid

Avatud kaitsepositsioonidRedigeeri

Tänapäeva Suur-Patarei tänava majade 17 ja 19 vahel asunud Wachteni[5] ja Köismäe Ükssarvepatarei.

 
Ingeri bastioni kaitsekäik

Muldkindlustusvööndi kaitserajatised pärast 1710. aastatRedigeeri

 
Tallinna muldkindlustused 1780. aastal

Pärast linna alistumist Vene vägedele 1710 täiendati bastione ning uuendati vallikraave veel ligi sajandi jooksul. 1777 rajati uus Väikese Rannavärava vallivärav ning 1781 Viru värava vallivärav. 1760–1770 kaevati uus veega täidetav vallikraav Toompea lääneküljele, mis oli seni püsinud igasuguste muldkindlustusteta. See vallikraavi osa on tänaseni säilinud, kandes Schnelli tiigi nime.

Krimmi sõja ajal rajati 1853. aastal Tallinna sõjasadama kaitseks Baranovi patarei, mis asetses sadamamuuli ja Stuarti reduudi vahel. Patarei ehitati kivivooderdisega muldvallist, millel paiknesid 8 suurtükki ning selle taga asetses püssirohuhoidla. Patarei lammutati 1854. aastal.

 
Skoone bastion, ca. 1890–1897

Oma lõplikul kujul, enne Tallinna kindluslinnade nimekirjast väljaarvamist 1857. aastal, hõlmasid vallkindlustused 77.8 ha. Tänini on sellest säilinud Ingeri, Rootsi ja Skoone bastionid (praegu tuntud kui Harjumägi, Lindamägi ja Rannavärava mägi) koos pooltasandatud vallikraaviga, samuti Toompea läänekülje vallikraav ehk Schnelli tiik koos Gootide ja Patkuli reduudiga.

1930ndatel eraldati Skoone bastion seoses Rannamäe tee ehitamisega linnamüürist, rikkudes sellega bastioni algset konfiguratsiooni ning lammutades ka osa bastionist. Osaliselt on säilinud ka Viru värava ning Suure Rannavärava bastionid ning teisi väiksemaid ehitisi, ülejäänud muldkindlustused on 19. sajandi lõpul tasandatud. Ingeri (Harjumägi) ja Rootsi (Lindamägi) bastionide all on kokku neid omavahel ühendavad maa-alused käigud, mille üldpikkus on ligi 2 kilomeetrit.

Enamikul endisest bastionidevööndist paikneb tänapäeval park, see eraldab vanalinna uusasumitest. Ainult vanalinna kaguküljel asunud muldkindlustuste asemele tekkis 20. sajandi esimesel poolel hoonestus ning sealt on vanalinn uute asumitega ka kokku kasvanud.

Tallinna muldkindlustuste maa-alused ühenduskäigudRedigeeri

Tallinna muldkindlustuste arvukad maa-alused ühenduskäigud ehitati koos Tallinna muldkindlustuste bastionidega 17. –18. saj. jooksul. Kõige varasemad ühenduskäigud rajati alates 1630. aastaist seoses Tõnismäe küljele püstitatud muldkindlustuste, esmajärjekorras vana Wismari raveliini ehitamisega. Teine etapp ühenduskäikude rajamisel oli alates 1672. aastast, kui rajati Rootsi bastion ja Ingeri poolbastion, mis valmisid 1710. aastaks koos Wismari raveliini ja raveliini ees oleva De la Gardie reduudiga.

Maa-aluste ühenduskäikude eesmärgiks oli muuta sõdurite, laskemoona ja muu varustuse ümberpaigutamised vaenlase eest peidetuks ning tema tule eest kaitstuks. Varjatud käikudel oli ka luureülesanne – neid kasutati vaenlase maa-aluse mineerimistöö jälgimiseks.

Maa-alused käigutunnelid on kujundatud paekivist, reeglina 1,5 m laiad ning 2,5–3 m kõrged, kaetud silindervõlvidega, seinte paksus ulatub u nelja meetrini. Piki eskarbimüüri kulgevates käikudes on kuni 2,5 m laiad kambrid – kasematid. Käikude lagedes on ventilatsiooniavad, erinevaid tasandeid ühendavad trepid, tunnelite kogupikkus ulatub sadade meetriteni. Maa-alused käigud ühendavad linna kaitserajatisteks olnud Ingeri ja Rootsi bastione ja Wismari raveliini ning järgivad maapõues nende kunagisi piirjooni.

Eesti Vabariigi lõpuaastatel, alates 1936. aastast, kohandati bastionide maa-alused käigud õhukaitse varjenditeks. Eesti NSV ajal said need iseseisva elektri- ja ventilatsioonisüsteemi, ehitati välja veevarustus ja telefonside. Tegemist oli maa-aluse linnakesega koos magamis- ja tualettruumidega. Pärast Eesti NSV Tsiviilkaitseorganisatsiooni likvideerimist objekti rohkem ei kasutatud ning 2005. aastal rüüstati käigud[6].

25. veebruaril 2007 avati tutvumiseks käigud Rootsi ja Ingeri bastionide all ning Kiek in de Köki Tallinna Linnamuuseumi külastajatel on võimalus osaleda sealsetes ekskursioonides, eksponaadiks olevate käikude pikkus on 380 m[7].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri