Rannamägi
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2010) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Rannamägi[1] on haljasala Tallinna kesklinnas Rannamäe tee ja Põhja puiestee vahel, aadressiga Rannamäe tee 11. Rannamäe järgi on nimetatud ka Tornide väljaku ja raudtee vaheline Rannamäe tee.
Rannamägi kujundati Tallinna muldkindlustusvööndi kaitseehitisest – Skoone bastionist.
Nime päritolu
muudaSkoone bastion (rootsipäraselt ka Skåne bastion) on nime saanud Skåne maakonna järgi Rootsis, mäe kohta kasutatakse ka nime Rannavärava mägi, Suure Rannavärava järgi, mille kaitseks bastion ehitati. Rannavärava mägi (Strandpforten Anlage, Горка у Морских ворот) nimetati 24. mail 1939 Rannamäeks.[2]
Ajalugu
muudaTallinna vanalinna põhjaküljel Suure Rannavärava kõrval asetseva Skoone bastioni ehitamise plaanidest on andmeid juba 1634. aastast. Ehitamine algas aastal 1683. Rootsi riigi kõigi kindlustuste ülema Erik Dahlbergi (1625–1703) ja Tallinna komandandi Paul von Esseni 1686. aastal koostatud ja kuningas Karl XI kinnistatud Tallinna muldkindlustuste uues generaalplaanis taheti Tallinna muuta vallutamatuks tohutu bastionaalvööndiga.
Vööndisse pidi kuuluma 11 võimast bastioni, ristitud Rootsi riigi provintside või linnade nimedega. Kuid Tallinn oli vaene, nappis raha, materjali ja tööjõudu, ning valmis suudeti ehitada ainult kolm. Vahendite vähesuse tõttu sai 1710. aastaks kavandatud üheteistkümnest bastionist valmis vaid kolm: peale Skoone ka Ingeri bastion (Harjumägi) ja Rootsi bastion (Lindamägi).
Bastioni ehitamine tekitas hulga konflikte, sest riigi alluvuses töötanud lihtrahvas ja talupojad kuhjasid valle linnakodanike aedade peale. Pärast Põhjasõja algust pidid Tallinna bastionid kiiremini valmis saama, sellest hoolimata lõppes ehitustegevus alles 1703–1704.
Pärast Krimmi sõda aastal 1857, Venemaa Keisririik kustutas Tallinna kindluste nimekirjast ning määras need alad parkide rajamiseks. 1867. aastal sai Tallinna linn bastioni enda alluvusse, mille järel ala ehitati ümber 1881. aastaks künklikuks pargimaastikuks. Mere poolt oli bastion hästi vaadeldav. 19. ja 20. sajandi vahetusel töötas endisel muldkindlustusel lühikest aega ka restoran.
1876. aasta koostatud endise Tallinna muldkindlustusvööndi haljastuskavas oli bastion näidatud haljasalana koos jalgradadega. Haljastusplaanide realiseerimisega tegeles Promenaadide komisjoni ning tulevase haljasala plaani valmistas Peterburi botaanikaaia direktor dr. Eduard August von Regel ning see esitati ja kinnitati Tallinna Linnavolikogu poolt 1880. aastal. 1885. aastal valmis kavandatud park, koos bastioniga kujundati ja ehitati välja haljasalaks ka selle esine Stuarti reduut.[3]
Promenaadide komisjoniga otsustas Skoone bastioni (Schonen-Bastion, ka Schau-Bastion) rendile anda. Rentijaks sai hotelliomanik Wicke, kes oli nõus ehitama restoranihoone, muusikapaviljoni ja hoidma korras teed ja puud. Ala hakati kutsuma Rannavärava mäeks (saksa keeles Strandpforten Anlage), mis 26. oktoobril 1939 sai nimeks Rannamägi. 1902. ja 1903. aastal renditi aga Rannamägi koos Harjumäega kodanik G. Türnbaumile.
1912–1913 ehitati sinna endise Skoone bastioniesise Stuarti reduudi kohale Tallinna Elektrijaam.
1929. aastal esitasid Tallinna spordiseltsid avalduse senise Skoone bastioni jalamil oleva vallikraavi kasutamiseks spordiväljakuna, milleks nad ka loa said ning senine juurviljakasvatuseks kasutatud piirkond korrastati Anton Soansi 1929. aasta planeeringu järgi ning rajati linna staadion aastatel 1938–1939 (praegune spordiväljak Põhja puiestee ja Rannavärava mäe vahel).
1932. aastal rajati bastioni lõunaosas läbi Rannamäe tee ning väike osa bastionist puudega jäi teisele poole teed ning veel Eesti Vabariigi esimesel perioodil kohandati maa-alused kasemattkäigud varjenditeks.
Eesti Vabariigis kavandati 1940. aastal suuri varjendiehitusi. Sõjaministeerium ja Sõjavägede Staap asus Pagari tänaval ning sealt kavandati Rannavärava mäes oleva varjendini maa-alune käik. Ehitustöid alustati 1940. aastal, kuid Nõukogude okupatsioonist alates pole nendest töödest rohkem midagi teada.
Nii mõlema Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis (1940–1941 ja 1944–1991) kui ka Saksa okupatsiooni aegu (1941–1944) oli bastioni ehitis allutatud sõjaväele.
Bastioni ehitised
muudaLõbustuspark ja Suveteater
muuda- Pikemalt artiklis Suveteater
Juulis 1946 avati ühel bastioni osal Nõukogude mereväele kuuluva Madruste klubi tantsulava ja kõlakoda ning Suveteatri hoone.[5] Nii töötajad kui ka külastajad olid peamiselt venekeelse elanikkonna hulgast.
Hiljem rajati ka lõbustuspark. Asutus oli populaarne 1972. aastani, kui Tallinna Lauluväljakule toodi Tšehhoslovakkia lõbustuspark. Bastioni sees asuvates varjendites asus Eesti NSV Tsiviilkaitse Staap (Rannamäe tee 11).
Stalinistlikus stiilis Suveteatri hoone, mida kasutati ka kinona, oli tollal suurim puitehitis Eestis. 10. juunil 1997. aastal põles Suveteater ilmselt süütamise tõttu maha.
Venemaa sõjaväe lahkumisel Eestist sõlmis omaaegse Kirovi-nimelise kalurikolhoosi haldusdirektor Lembit Reimal Venemaa sõjaväega rendilepingu, hiljem aga laiendas Reimal ühistu osanike arvu ja kutsus sinna ka vene ärimehe Vladimir Babuškini.[6] Detsembris 2001 lõi uus liige Reimali osaluse üle ja valiti juhatuse esimeheks.[7] Teiseks osanikuks oli Grigori Borissov ja ka Valentin Porfirjev, kunagise Balti Ühispanga juht.[8]
2009. aasta suvel tehti Skoone bastioni endise vallikraavi kohal asuval spordiväljakul ning Eesti Raudteele kuuluval maa-alal väljakaevamisi, mille käigus selgus, et bastionit ümbritsevad kontreskarpmüürid on suures osas hästi säilinud ning asuvad 30–50 sentimeetri sügavusel maapinnast[9], mistõttu viibib Skoone bastioni piirkonna taastamise plaanide realiseerimine, mille kohaselt kavandati sinna maa-aluse parkla rajamine, mis ulatunuks Suur-Rannavärava tänavast kuni Suurtüki tänavani.
Põhuteater
muuda- Pikemalt artiklis Põhuteater
30. aprillil 2011 lõi Teater NO99 Rannamäel Skoone bastionil Põhuteatri. Põhuteatri projekteeris arhitektuuribüroo Salto. Põhuteater loodi Euroopa kultuuripealinna üritusteks ning oli avatud 2011. aasta maist kuni sama aasta oktoobrini. 1. oktoobril 2011 Põhuteater demonteeriti[10].
Bastioni restaureerimine
muuda2019. aastal hakkas Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond tegema ettevalmistusi Skoone bastioni restaureerimiseks. Bastioni eskarpmüüride restaureerimist alustati 2021. aastal Suurtüki tänava poolsest küljest.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ TALLINNA LINNAVALITSUS MÄÄRUS Tallinn 12. detsember 2001 nr
- ↑ Aleksander Kivi. Mäed ja mäenimelised tänavad Tallinnas. Keel ja Kirjandus, 1964 nr 7
- ↑ Heldur Sander, Räämas mägi otse keset linna[alaline kõdulink], Kes-Kus 9/2006
- ↑ Teele Tammeorg , Väljakaevamised Skoone bastionil paljastasid 18. sajandist pärit müürid, Eesti Päevaleht, 7. juuli 2010
- ↑ "Tallinn sai suveteatri". Sirp ja Vasar nr 28, 13. juuli 1946. Lk 5
- ↑ Paavo Kangur, Kui rikkus ja õnn ei käi käsikäes[alaline kõdulink]; Kroonika, 09 september 2004
- ↑ Ene Läkk, Muistise minoorne saatus; Eesti Ekspress, 10.10.2002
- ↑ Raul Ranne, Tivoli hinnaga vaidlus Skoone bastioni pärast; Eesti Ekspress, 18.02.2004
- ↑ Urmas Tooming, Skoone bastioni maa-alune parkla võib unistuseks jäädagi, Tallinna Postimees, 17.11.2010
- ↑ Madis Filippov,Ojasoo: Põhuteater pani inimesed taas Skoone bastionit märkama, Tallinna Postimees, 1.10.2011 11:00