Harjumägi

Harjumägi on Ingeri bastionile kujundatud haljasala (park), mis asub Tallinna kesklinnas Vanalinna asumis Toompea tänava, Komandandi tee, Kaarli puiestee ja Vabaduse väljaku vahel, Toompeast kagus. Toompea nõlva all asub ka Hirvepark.

Vaade Harjumäele (endisele Ingeri bastionile) Vabaduse väljakult
Talvine vaade Harjumäelt Vabadussõja võidusambale ja Jaani kirikule

Harjumäe parkRedigeeri

Harjumäe park koosneb kahest osast. Harjumäe pargi põhiosa piir kulgeb Toompea tänava ja Komandandi tee ristumiskohast mööda Komandandi teed läänekagu suunas kuni Mayeri trepini ja mööda seda itta kuni Harju tänavani. Seejärel jookseb piir mööda Harju tänava pargipoolset teemaad lõuna suunas kuni Komandandi trepini ja mööda treppi läände kuni bastioni müürini. Müüri mööda kulgeb piir kuni ristumiseni Toompea tänavaga ja edasi mööda Toompea tänava pargipoolset teemaad põhja suunas kuni ristumiseni Komandandi teega.[1]

Harjumäe pargi Kaarli puiestee lahustüki piir kulgeb Kaarli puiestee ja Toompea tänava ristumiskohast mööda Kaarli puiestee pargipoolset teemaad kirdesse kuni Vabaduse väljakuni, mööda Vabaduse väljaku pargipoolset teemaad kuni ristumiseni Kaarli puiesteega, mööda Kaarli puiestee pargipoolset teemaad edelasse kuni ristumiseni Toompea tänavaga ning mööda Toompea tänava pargipoolset teemaad kuni ristumiseni Kaarli puiesteega.[1]

Harjumäel asub Harjumäe kõlakoda, mis pärast renoveerimist avati 2010. aastal kohviku ja kontserdipaigana ning 20. Augusti väljak.[2][3]

Harjumäelt avaneb vaade 23. juunil 2009 avatud Vabadussõja võidusambale ja Vabaduse väljaku vastasservas olevale Jaani kirikule.

AjaluguRedigeeri

Ingeri bastionRedigeeri

17. sajandi lõpul alustati Rootsi Läänemereprovintsides Moskva tsaaririigist lähtuva sõjaohu kartuses uute ning senisest hoopiski võimsamate muldkindlustiste planeerimist. 1686. aastal kinnitati Rootsi riigi kõigi kindlustuste ülema Erik Dahlbergi ja Tallinna komandandi Paul von Esseni projekt, mis nägi ette 11 võimsa bastioni (mis pidid olema ristitud Rootsi riigi provintside või linnade nimedega) ja 6 raveliini ehitamist, millega oleks muldkindlustusvööndiga ümbritsetud kogu tollane linn.

 
Revali muldkindlustused enne 1710. aastat. Kollasega Dahlbergi ja Esseni projektis ette nähtud kindlustused
 
Harju värav ja Ingeri bastion 1835. aastal
 
Harju värav ja Ingeri bastion 19. sajandi I poolel
 
Väljavõte Tallinna 1889. aasta kaardist, millel näidatud ka Ingermanland Bastion
 
Mayeri trepp ehk Harjumäe trepistik

Erik Dahlbergi jooniste järgi ehitati Tallinna muldkindlustusvööndi bastione Tallinnas ja ka Narvas, Tartus, Pärnus, Kuressaares jm. Kavandatud bastionidest jõuti Tallinnas valmis ehitada: Ingeri, Rootsi ja Skoone bastion. Enne Tallinna kapituleerumist Põhjasõjas Vene vägedele 1710. aastal jõuti ehitada valmis Tallinna bastionide Ingeri ja Rootsi bastion linna edelaküljel (kõrgusega kuni 22 m) ja uus Wismari raveliin nende ees.

Harjumäe parkRedigeeri

1857. aastal kustutati Tallinna kindlus maakindluste nimestikust ja maapoolsed muldkindlustused anti 11. jaanuaril 1858. aastal üle Eestimaa tsiviilkuberneri alluvusse. Tallinna bürgermeister Carl August Mayeri juhitud „Komisjon linna promenaadide täisistutamiseks ja kaunistamiseks“ tellis plaani Ingeri kantsi (Bastion Ingermanland, Ингерманландский бастион) pargiks muutmiseks.

Endist Ingeri bastioni hakati haljasalaks korraldama 1861. aasta sügisel suurkaupmehe ja bürgermeistri Carl August Mayeri algatusel. Mäele pääsuks ehitati Harju värava juurest lai trepp, mis kandis Mayeri trepi nime. Kultuurimälestis nr 2217.[4].

Aastal 1862 lammutati Harju värava eesväravad ja 1875 peavärav, sest Harju tänav oli kujunenud linna oluliseks äritänavaks ning värav oli kasvavale liiklusele takistuseks.

Haljasala valmis 1862. aastal ja sinna istutati nn. Mayeri pärn, mis 1887. aastal ümbritseti raudaiaga ja varustati mälestustahvliga. 1887. aastal valmis ka uus tee Vabaduse väljakult Toompeale.

Harju mägi kandis kuni 24. maini 1939 Harjuvärava mäe nime (Schmiedepforten Anlage, Горка у Новых ворот)[5].

Park võeti kaitse alla Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 218 5. juunist 1959. aastal.[1]

ViitedRedigeeri