Nõmme

endine linn Harjumaal
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ajaloolisest halduslikust omavalitsusest; haldusliku linnaosa kohta vaata artiklit Nõmme linnaosa; Tallinna asumi kohta vaata artiklit Nõmme asum; teiste Nõmme-nimeliste kohtade kohta vaata lehekülge Nõmme (täpsustus).

Nõmme oli Tallinnast edelapoolne linn Harjumaal.

Nõmme

[ 1926–1940 ]

Elanikke: 20 343 (1938)[1]

Koordinaadid: 59° 23′ N, 24° 41′ E

19. sajandi lõpu poole sai Nõmmest tallinlaste suvituskoht. 1872. aastal valmis Balti raudtee äärde n-ö peatus seitsmendal verstal, mis soodustas Nõmme arengut ja kasvu. Enne seda olid Tallinna ja Paldiski vahel vaid Keila ja Klooga jaam. 1880. aastal anti Nõmme Jälgimäe mõisa haldusalast üle Saue vallale. 1917. aastal sai Nõmme alevi ja 1926. aastal linna õigused. 29. juulil 1940. aastal liideti Nõmme Tallinnaga. Tänapäeval kuulub Nõmme linnaosa Tallinna linna koosseisu.[2]

Nõmme keskuseks sai raudteejaama ja turuplatsi vaheline ala, kuhu lisandusid linnavalitsus, postkontor, politseijaoskond ja polikliinik.

Nõmmega külgnevad asulad saab liigitada kaheks. Esiteks piirkonnad, mis on ajalooliselt tänapäevasest keskusest vanemad ehk Pääsküla, Liiva-Risti ja Männiku, mis on laienenud keskuse poole. Teiseks nooremad asumid Rahumäe, Hiiu, Kivimäe ja Laagri, mis on laienenud keskusest väljapoole[3][4].

President Lennart Meri sõnul on Nõmme "Eestis ja kogu Põhja-Euroopas üks esimesi plaanipäraselt kavandatud (1924) ja ka väljaehitatud linnu /---/, professor Edgar Velbri loomingu parimaid /---/ saavutusi"[5].

AjaluguRedigeeri

EelajaluguRedigeeri

 
Nõmme kõrts (Nöme) Mellini Liivimaa Atlase kaardil 1798. a

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli Nõmme peaaegu asustamata. Hõreda männimetsaga kaetud ala läbisid Viljandi- ja Pärnu-suunalised teed ning metsatee Saku mõisani. Taani hindamisraamatus mainitakse suurima asustusena 13. sajandil rajatud Pääsküla küla.[6]

1371. aastal mainitakse praeguse Nõmme territooriumil asuvat Hohenhaupti (Kõrgepea) vaid Tallinna sarase ühe punktina. Vanadelt kaartidelt on täheldatud veel ehitisi, nagu Mägedevahe (Meggedewahe Krog, 1689) ja Nõmme kõrts (Nöme, 1798).[7]

1821.–1919. aastal kuulusid Nõmme alad Jälgimäe mõisale (saksa keeles Jelgimeggi), mille omanik oli Glehnide perekond. 1886. aastal ehitas Nikolai von Glehn endale Mustamäe nõlvale uue kodu, Hohenhaupti lossi (Glehni loss), jättes Jälgimäe mõisa kõrvalmõisaks.[8]

Areng 1872.–1917. aastalRedigeeri

 
Nikolai von Glehn

1870. aastatel valminud Paldiski–Tallinna–Gattšina raudteeliin ahvatles paljusid suvitajaid otsima uusi väljasõidukohti. Nii jõuti Mustamäe nõlvadele, mida hüüti sinisteks mägedeks. Uus suvituskoht osutus tallinlaste seas populaarseks. 1872. aasta kevadel planeeriti rajada raudteepeatus Nõmme kõrtsi lähedale. 1874. aastast kandis raudteepeatus nime Nõmme (saksa keeles Nömme, vene keeles Неммe).[9][10]

Tänu regulaarsele raudteeühendusele hakkas Nikolai von Glehn välja rentima raudteepeatuse ümbruses olevaid maid,[11] soodustades suvilate ehitamist. Esimeseks rentnikuks on dateeritud 6. oktoobril 1873. aastal Tallinna kooliõpetaja Johan Pihelmann. Jutu järgi oli von Glehn pärast tehingut lausunud "Seie saagu lenn".[12]

1880. aastal eraldus Nõmme administratiivselt Jälgimäe mõisast ning liideti Saue vallaga. Uus olukord võimaldas Nikolai von Glehnil rentimisele lisaks müüa enda valdusi. Otsust tingis asjaolu, et Balti eraseadus keelas rüütlimõisa maade tükeldamise ja ehituskruntideks müümise. Seaduse muutust kinnitas keiser Aleksander II isiklikult. Otsuses mängis suurt osa Nikolai von Glehni visadus rajada linn enda maa-alale.[13]

Toetades Nõmme piirkonna kasvu, pakkus Nikolai von Glehn krundi ostjatele tihti väiksema sisemaksu võimalust. Ostuleping sõlmiti tavaliselt maksetähtajaga kuni 99 aastat.[14]

1893. aastal oli Nõmmel 50 maja. Sajandivahetuseks oli arv kasvanud 300 majani. Tollal polnud Nõmmel tänavaid, majad kandsid terve Nõmme ulatuses ühist numeratsiooni. Püsielanikkonna tekkimisega kujunesid Nõmmel välja eri piirkonnad, mis arvestasid nii rahvuslikke kui ka seisuslikke vahesid. Raudteest põhja pool, nn Vana-Nõmmel (Pärnu maantee, Idakaare ja Glehni tänava ümbruses) elasid peamiselt rikkad eestlased ja "kadakad sakslased". Lõuna pool raudteed ehk Uus-Nõmmel (Valdeku, Rohelise, Õie ja Mai tänava piirkond) elasid peamiselt sakslased. Sinna kavandas Glehn ka tulevikulinna raekoda. Põhjakaare ja Harku tänava ümbruses elas lihtrahvas. Seda piirkonda kutsuti Kanakülaks.[15][16]

1900. aastal avati 2-klassiline algkool. 9. veebruaril 1908. aastal asutati Nõmme Heakorra Selts, mille eestvõttel hakati tänavavõrku planeerima ja tänavaid nimetama. Samal aastal sai Nõmme turupidamise õigused. 1910. aastal avati apteek, hakkas ilmuma ajaleht ning asutati Nõmme Vabatahtlik Tuletõrje Selts. 1912. aastal avati postkontor ja politseijaoskond. 18. märtsil 1914 sai Nõmme suvituskoha õigused.[2]

Nõmme alev aastatel 1917–1926Redigeeri

 
Nõmme ja Tallinna alad 20. sajandi alguse kaardil (1914)
  Pikemalt artiklis Nõmme alevivolikogu

Esimene maailmasõja ja sellele järgnevad segased ajad tegid piirkonnale palju kahju. Erksamate elanike visa tegutsemise tulemusena sai Nõmme 12. septembril 1917 aleviõigused (esialgu kavatseti taotleda vallaõigusi).[2] Esimeseks alevivanemaks sai 17. detsembril 1917 Heinrich Badendick.

Murdelised sündmused hakkasid esile kerkima 1905. aasta revolutsiooniga, mil Tallinna töölised pidasid Nõmmel oma revolutsioonilisi istungeid. 1912. aastal alanud Peeter Suure Merekindluse ehitustööd suurendasid piirkonna militaarsust. Nõmmele rajati kindlusraudtee, kaevikuid, mitu suurtükipositsiooni ja muid kaitseehitisi. Tööjõuna kasutati sõdureid, sõjavange ning Venemaalt palgatuid. Tööd jagus ka kohalikele.

Hüppeline rahvaarvu tõus tekitas elamispinna puudust. Lisaks häirisid elu sagenevad rüüstamised ja röövimised[17].

1917. aasta sündmustega kasvas Nõmmel vasakpoolsete vaadetega inimeste arv. Suur osa kohalikest aga keeldus koostööst VSDTP bolševikega. Nõmme elu juhtimises ja korraldamises hakkasid olulist rolli mängima rahvuslikult meelestatud tuletõrjeselts ja selle liider Jaan Vaga. Seltsi liikmed soovisid tagada turvalisust, luues Nõmme Omakaitse. Lisaks proovisid nad varustada elanikke esmatähtsate kaupadega[18].

6. jaanuaril 1918 haaras võimu Nõmme Töörahva Nõukogu. Uus võim natsionaliseeris Glehnide varad ja vangistas Nikolai von Glehni. 23. veebruaril võtsid võimu üle eestimeelsed jõud, kes said tegutseda 25. veebruarini, mil Nõmmele saabusid Saksa väeosad. Järgnenud okupatsiooni ajal läksid Glehnid Saksamaale. 13. novembril taastati Nõmme omavalitsuse töö.[2]

Pärast Vabadussõda algas Nõmme piirkonna kiire kasv. 1920. aastate keskel oli alevi elanike arv 10 000 kandis. Elumaju oli juba 1300.[19] 1919. aastal hakati alevil elektrit kasutusele võtma, selleks ehitati raudteejaama juurde väike jõujaam. Tarbimise kasvamisel sõlmiti leping Ellamaa elektrijaamaga. 1923. aastal laienes Nõmme alev Pääsküla (Peetri aedlinna) ja Valdeku (Männiku) arvelt[20].

1924. aastal valmis 11,2 kilomeetri pikkune elektrifitseeritud Tallinna–Pääsküla raudteelõik. Elektrirongide esile kerkimine elavdas liiklust. Kui seni oli liikunud liinil 13 aururongi, siis nüüd sõitis seal 27 elektrirongi. See soodustas omakorda uute raudteepeatuste – Kivimäe (1924), Rahumäe (1926) ja Hiiu (1926)[21] – rajamist.

Nõmme linn aastatel 1926–1940Redigeeri

 
Nõmme turu ehitustööd (2009)

Nõmme oli alates 12. novembrist 1926 iseseisev linn koos linnaõigustega, mille omavalitsus oli allutatud Harju maavalitsusele. Nõmme linnaga liideti ka kaugemaid asumeid; Pääsküla, Liiva ja Männikust Sakusse viiva raudtee äärest. Paldiskisse viiva raudtee äärest liideti Rahumäe, Hiiu ja Kivimäe. Viimasest Nõmme alevivanemast Alfred Lukinist sai Nõmme esimene linnapea. Talle järgnesid ametis Johannes Lindemann, Ludvig Ojaveski ning Saksa okupatsiooni ajal Voldemar Sõjamägi. Nõmme linnavalitsus tegutses aadressil Pärnu maantee 90/92 hoones.

Nõmme malevkond allus Kaitseliidu Tallinna malevale, politseikomissar aga Tallinn-Harju prefektile.

 
Kinomaja Nõmme keskuses Pärnu mnt 326
 
Pärnu mnt 328

Linnaõiguse saamine 1926. aastal andis arengule hoogu. Esimesena hakkasid Nõmme keskuses kinnisvara arendama vennad Jakob ja Karl Kahrod, kellel oli Sangastes oma tellisetehas. Kahrod panid Nõmme keskuses 1930-ndatel püsti kaks maja, mis seisavad siiani. Esimesena valmis Pärnu maantee 326 hoone. Maja alumisele korrusele ehitati kaheksa kauplusruumi, teisele korrusele bürooruumid ja kinosaal 300–350 inimesele. Kolmas korrus jäi elukorteriteks. Vennad ehitasid ka praeguse Pärnu maantee 328 hoone ning lisaks ehitas tööstur Karl Dulder praeguse aadressiga Jaama tänav 11 hoone. Neljanda suurhoonena ehitati Nõmme südamesse Jaama tänav 1 aadressil asuva maja.

Nõmme linna arhitekt (1930–1934) ja Nõmme linnavalitsuse ehitusosakonna juhataja (1934–1938) ja linnanõunik Friedrich Wendachi kavandas mitmeid Nõmme ühiskondlike hoonete projekte: Nõmme gümnaasium (1934–1935), Kivimäe algkool (1931–1932), Rahumäe algkool (1933–1934; hävinud), Nõmme gümnaasiumi uus maja (1935–1939; koos Edgar Velbriga), Nõmme Rahu koguduse surnuaia vahimaja Suurtüki 1 (1934–1935), tuberkuloosidispanser Pääskülas Vabaduse pst. 181 (1935–1936), Silikaadi saun Pärnu mnt. 240 (1937–1938).[22]

1940. aastal liitus nüüd ligi 20 000 elanikuga Nõmme Tallinna koosseisuga. Sellega sai Nõmme üheks Tallinna linnaosaks.

OmavalitsusRedigeeri

SeltsieluRedigeeri

1928–1940 vahemikus tegutses Nõmmel Nõmme Haridus- ja Rahvamajaselts.

KoolidRedigeeri

Aastad 1900–1917Redigeeri

Esimese kooli, 2-klassilise algkooli, asutas Nikolai von Glehn 1900. aastal[2] Hallikivi raba äärde. 1906. aastal toodi kool üle Männi ja Raudtee tänava nurgale (Raudtee 64), kust see kolis edasi Pärnu maanteele. Kool suleti 1908. aasta kevadel koolmeistri ja Glehni vastuolude tõttu.

Sama aasta sügisel avati Pärnu maantee ja Raudtee tänava nurgal Sakkeuse majas 3-järgu kroonukool, mis peagi reorganiseeriti kõrgemaks kroonualgkooliks. 1912. aastal kolis kool Glehni endisse vorstivabrikusse (Pärnu mnt 320), millest kujunes enamiku Nõmme koolide alguspunkt. Praegu tegutseb seal Nõmme Muusikakool. Kooli juhatas alates 1913. aastast Jaan Vaga. 1917 kujundati kroonualgkool ümber avalikuks algkooliks.[23]

Aastad 1917–1939Redigeeri

Nõmme rahvastiku kiire kasvu ning algkoolide 6-klassilisteks muutmise tõttu 1920. aastatel hakati asutama uusi õppeasutusi. 1927. aastal rajati uus algkool ja abialgkool, viimane laiendati juba 1929. aastal samuti algkooliks. Koolide eristamiseks pandi neile numbrid: I, II ja III. 1929. aasta septembris kolisid Nõmme Linna I ja II Algkool aasta varem valminud Hiiu koolimajja aadressil Raudtee 55. 1931. aastal ühendati I ja II Algkool Hiiu Algkooliks ning III Algkool nimetati Nõmme Algkooliks.

Friedrich Wendachi projektide järgi ehitati 1932. aastal Kivimäe (Leegi 14) ja 1935. aastal Rahumäe Algkooli (Vabaduse pst 50) hoone. Kivimäe kool sai omale osa Hiiu Algkooli õpilastest. Rahumäe Algkooli läks aga Nõmme Algkool täies koosseisus. 1935. aastal jäi Pärnu mnt 320 hoone tühjaks ja sellesse asutati Nõmme Muuseum.

Pikka aega puudus Nõmmel keskhariduse võimalus. 11. augustil 1929 avati Nõmme Linna Üldhariduslik Täienduskool, mis järgmisel aastal muudeti 5-klassiliseks Nõmme Linna Ühisgümnaasiumiks. 1934. aasta koolireformi järel muutus kooliharidus kolmeastmeliseks: 4-aastane algkool, 5-aastane progümnaasium ja 3-aastane gümnaasium. Seetõttu asendus Nõmme Linna Ühisgümnaasium järk-järgult Nõmme Progümnaasiumiga. 1937. aastal avati progümnaasiumi lõpetajatele Nõmme Gümnaasium. Veel tegutsevate 6-klassiliste algkoolide lõpetajate jaoks loodi 1938. aastal kolmeaastane Nõmme Linna Erareaalkool. Kõik need koolid (k.a Hiiu algkool ja Nõmme Tööstuslik Täienduskool) töötasid praeguse nime järgi Nõmme Gümnaasiumi Hiiu majas (Raudtee 55). 1939. aastal valmis uus gümnaasiumihoone Raudtee ja Pargi tänava nurgal, aadressiga Raudtee 73, ning gümnaasium kolis uude koolimajja.

Läbi aegade on Nõmmel antud haridust nii vene kui ka saksa keeles. 1917. aastani oli kogu kooliharidus peamiselt venekeelne. Pärast riigikorra muutust avati venekeelset haridust pakkuv 6-klassiline Nõmme Vene Eraalgkool 1921. aastal. Kool, mis tegutses Konstantin Levašovi juhtimisel, asus eramajas aadressil Pärnu mnt 332 (hoone hävis 1944. aastal). Seal õppis 1930. aastate algul umbes 90 last. Kooli sulgemise järel 1936. aastal asusid lapsed õppima Rahumäe koolis.[24]

Esimesest saksakeelsest koolist on andmed 1918. aastast, kui saksa okupatsiooni ajal tegutses Trummeri 4-klassiline erakool. 1922. aastal alustas Nõmme kooliühisuse eestvedamisel tööd 3-klassiline Dagmar Dreyeri Eraalgkool, Raudtee 68 krundil asunud villas. 1927. aasta koolireformi järel muutus kool 4-klassiliseks ja sai nimeks Nõmme Saksa Avalik Algkool. Robert Natuse projekti järgi valmis 1932. aastal uus koolihoone. 1939. aasta sügisel lahkus enamik õpilasest baltisakslaste ümberasumise tõttu ja kooli peatas tegevuse.

Aastad 1940–1991Redigeeri

1940. aasta augustis Nõmme linna likvideerimise ja Tallinna osaks nimetamise järel muutis Nõukogude võim ümber kõikide koolide nimed ning nummerdas need Tallinna koolidega ühtsesse süsteemi. Uued nimed:

Lisandus Tallinna Linna 30. Algkool, mis asutati Tallinna 10. Keskkooli juurde, sest nõukogude haridussüsteem ei tunnistanud iseseisvat keskkooli. Uus kord tõi kaasa koolijuhtide ja õpetajate vallandamised.[25] Tühjaks jäänud Saksa algkooli ruumidesse paigutati Hiiu Algkooli mõned klassid.

1941. aastal alanud Saksa okupatsioon taastas koolide endised nimed, erandiks Tallinna 10. Gümnaasium. Tööle ennistati vanad koolijuhid, kuid olud läksid aina keerulisemaks. 1941. ja 1942. aasta jooksul võttis Saksa sõjavägi enamik koolidest enda käsutusse. Esimesena sai sõjaväehaiglaks Nõmme gümnaasiumi hoone, mille õpilased koliti esialgu Saksa Algkooli ja sealt edasi Rahumäe Algkooli hoonesse. Gümnaasiumi juurde asutatud 30. algkooli lapsed mahutati eramajja Kärje 15.

Järgmisena võeti üle Kivimäe Algkooli hoone ning lapsed paigutati Hiiu Algkooli, ent peagi võeti ka see hoone haiglana kasutusele. Nii jõuti olukorrani, kus 1943/44. õppeaastal tegutsesid kõik Nõmme koolid Rahumäe Algkooli hoones.[26] Töö toimus kolmes vahetuses. Kasutuses olid ka Nõmme tenniseklubi hooned. [1] Kuigi 1944. aasta märtsipommitamises said Hiiu ja Rahumäe koolimajad kannatada[27], võisid koolid sama aasta sügisel oma hoonetesse tagasi kolida.

PuhkemajandusRedigeeri

MajandusRedigeeri

GaleriiRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 2. osa: Rahvas ja riik. Eesti: Eesti entsüklopeedia andmeil / toimetanud ja redigeerinud Karl Inno, Felix Oinas. Geislingen/St. : ERS : EÜkS, 1949, lk 31
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Leho Lõhmus. Nõmme läbi aegade. Nõmme Linnaosa Valitsus. 2001. Lk 239–241
  3. Leho Lõhmus. Nõmme ajalugu. Koolibri, 2006. Lk 124
  4. Nõmme keskus. Nõmme linnaosa veebileht
  5. Lennart Meri "Aiaäärne mägedetagune", rmt: "Presidendikõned" Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 164–165
  6. Nõmme ajalugu. Lk 16
  7. Nõmme ajalugu. Lk 239
  8. Jälgimäe mõis (Jelgimeggi in Kirchspiel Kegel, Harrien) Portaal "Eesti mõisad" – Sinu teejuht mõisamaailma
  9. Nõmme ajalugu, lk 19
  10. Географические наименования Эстляндии-Эстонии (подробно) Geraldika
  11. Glehni loss. TTÜ kultuurikeskus
  12. Nõmme läbi aegade, lk 12
  13. Nõmme juht. Nõmme omavalitsuse väljaanne (1926). lk 7
  14. Nõmme ajalugu, lk 20
  15. Paul Rahno. Kuidas nõmmest sai Nõmme / Horisont 1978 nr 4. lk 30
  16. Nikolai von Glehn Nõmme planeerijana (1872–1908) Nõmme Heakorra Selts
  17. Nõmme ajalugu, lk 34
  18. Nõmme läbi aegade, lk 38
  19. Nõmme ajalugu, lk 52
  20. Nõmme ajalugu, lk 51
  21. Nõmme ajalugu, lk 53
  22. Triin Ojari, NÕMME LINNA OMA ARHITEKT, Kultuurileht nr. 7, 23 veebruar 1996,
  23. Nõmme ajalugu. Lk 40–42
  24. Nõmme ajalugu. Lk 80–83
  25. Nõmme ajalugu. Lk 148
  26. Nõmme ajalugu. Lk 158–159
  27. Nõmme ajalugu. Lk 163

KirjandusRedigeeri

  • Leho Lõhmus. Nõmme läbi aegade. Nõmme Linnaosa Valitsus. 2001
  • Leho Lõhmus. Nõmme ajalugu. Koolibri, 2006.

VälislingidRedigeeri

ArtiklidRedigeeri