Nikolai von Glehn

Nikolai von Glehn
	Nikolai von Glehn
Sünninimi	Alexander Nikolai von Glehn
Sündinud	16. juuli 1841; Jälgimäe mõis
Surnud	7. september 1923 (82-aastaselt); Brasiilia

Alexander Nikolai von Glehn [nikol'ai fon gleen] (16. juuli 1841 Jälgimäe mõis^[1] – 7. september 1923 Brasiilia) oli Jälgimäe mõisa omanik, Nõmme rajaja, Glehnide suguvõsast.

NoorusRedigeeri

Alexander Nicolai von Glehni lapsepõlv polnud kerge. Kaheaastaselt kaotas ta isa. Von Glehn õppis Tartu ülikoolis majandusteadust ja Saksamaal arstiteadust, filosoofiat ja arhitektuuri.

Glehn ja NõmmeRedigeeri

Enne suurema asustuse tekkimist olid Nõmme aladel vaid Nõmme kõrts, mis asus Pärnu maantee ääres, ja metsavahi majake. 1689. aasta Holmbergi kaardil oli see kõrts kirjas nimega Mägedevahe kõrts (meggedewahe Krog), Nõmme kõrtsi nime kasutati esimest korda 1784. aasta Schrammi kaardil (kujul Nömme). 1872. aastal loodi Nõmmele raudteepeatus, mille praegune jaamahoone valmis 1930. aastal. ^[2]

Suur osa Nõmme maadest kuulusid Jälgimäe mõisale. Nende maade omaniku Nikolai von Glehn soov rajada linn aitas Nõmme asumi arengule kaasa. 1873. aastal andis ta raudteepeatuse lähedal välja esimese suvilakrundi. Legendi järgi öelnud ta seejuures: "Seie saagu lenn". 1880. aastal sai Glehn ka loa hakata müüma mõisast eraldatud väiksemaid krunte eraomandiks, mis muidu oli Balti eriseaduse alusel keelatud.^[2]

Nikolai von Glehn pidas kruntide väljaandmisel mõningal määral silmas ka rahvuslikke ja seisuslikke vahesid. Sakslased koondusid elama põhiliselt Uus-Nõmme piirkonda, rikkamad eestlased ja "kadakad" elasid Vana-Nõmmel. Töörahvas sai krunte peamiselt Harku ja Põhjakaare tänava ümbrusse. Kuna selles piirkonnas peeti palju koduloomi ja -linde, hakati seda ümbruskonda veidi pilkavalt kutsuma Kanakülaks (saksa k Hühnerseite).^[2]

Loss ja parkRedigeeri

Praegusesse Glehni parki laskis Nikolai von Glehn oma kavandite järgi ehitada niinimetatud Glehni lossi. See valmis aastal 1886. Loss on varustatud keldrite, müürisiseste keerdtreppide, ärklite, tornikeste, sakilise rinnatisega jmt, mis pidid looma kujutluse keskaegsest rüütlilossist. Osa ruumide seinu katsid risti-rästi mitme värviga kirjutatud salmid, mõtteterad ja õpetussõnad. Teiste hulgas leidus ka eestikeelne salm, mis manitses: "See on üks harimata mees, kes sülitab veel maja sees!"

1902. aastal tekkis tal mõte püstitada parki purustatud raudkividest Kalevipoja kuju. Ta modelleeris ja ehitas kuju ise. See võttis aastaid aega ja valmis alles 1908. aastal. Kui kuju oli pooleldi valmis, kukkus see oma raskuse tõttu jalge pealt maha. Glehn andis kangelasele kätte tugeva malaka, mis teda edaspidi püsti hoidis. Kohalikele meenutas kuju aga rohkem kuradit.Eksitus tuli sellest, et vana Glehn ei tundnud küllalt hästi Eesti minevikku, selle-eest aga väga hästi Saksa minevikku: vanad germaanlased tõmbasid jahile minnes metsloomade petmiseks selga härjanaha, millel olid veel sarved küljes. Glehn, tahtes anda ka Kalevipojale jahimehe välimust, sest seegi käis jahil, pani Kalevipojale samuti härjanaha koos sarvedega selga ja eestlased, kes ei tundnud seda saksa joont, hakkasid Kalevipoega kuradiks pidama.^[3]

Teise künka otsa laskis von Glehn püstitada samasugustest kividest lohe kuju, mida hakati rahvasuus kohe krokodilliks kutsuma. Skulptuur ehitati umbes samal ajal kui Kalevipoeg ühe vene inseneri poolt Glehni plaanide, jooniste ja õpetuste järgi. Vanahärra ise oli ametis Kalevipojaga. Ka krokodilliga juhtus ehitamise ajal umbes sama õnnetus, mis Kalevipojaga. Kas tehti krokodillile hirmus nõrk kael või hirmus raske pea, kuid peaaegu kohe pärast valmimist oli krokodillil pea otsast kukkunud. Von Glehn võtnud vana pea ja pistnud selle kaelapidi maa sisse ja nii jäänud mulje, nagu poeks teine krokodill maa seest välja.^[3]

1910. aastal alustati pargis vaatetorni ehitamist. Lossi kõrvale ehitati kahe väikese basseiniga palmimaja.

EmigreerumineRedigeeri

Esimene maailmasõda ja sellega kaasnenud saksavaenulikkus viis selleni, et von Glehni kahtlustati spioneerimises. Teda süüdistati signaalide edastamises Saksa allveelaevadele oma kõrgetelt objektidelt (sel ajal oli ümbritsev mets tunduvalt madalam). 1915. aastal müüriti vaatetorni ukseavad kinni ja õhiti Kalevipoja kuju.^[4]

1918. aastal lahkus Glehn Eestist algul Saksamaale, hiljem aga poja Manfred Nikolai von Glehni kehva tervise tõttu soojema kliimaga Brasiiliasse, kus Nikolai von Glehn Ouro Fino haiglas Minas Geraisi osariigis 7. septembril 1923 suri.

IsiklikkuRedigeeri

Nikolai von Glehni vanem vend oli baltisaksa botaanik Peter von Glehn.

Nikolai von Glehn oli abielus Johann Heinrich Bergi (1812–1853) ja Sophie Riola tütre Karoline Henriette Mariega (1847–1896), Nende järeltulijad:

Manfred Nikolai von Glehn (1867–1924 Brasiilia), vaimulik, tõlk, Jälgimäe mõisnik, Jälgimäe baptistikoguduse juht, tõlkis rootsi keelest saksa keelde Carl Bobergi (1859–1940) hümni "Suur Jumal Sa", abiellus 1897. aastal Tallinna pastori Nikolai von Stackelbergi (1832–1902) tütre Elisabeth Charlotte Auguste von Stackelbergiga (sünd 1874)
- Anna-Maria (sündinud von Glehn)
  - Rinaldo von Glehn
    - Adriana von Glehn
      - Mercedes von Glehn^[5], Lavrasi esindajana Minas Geraisi osariigi miss 1960, Miss Brasiilia 1960 4. koht, Reina Continental del Café (Continental Queen of Coffee) võitja 1961^[6], abikaasa Alvaro Santos ja vennatütar Christina von Glehn, kes elavad Brasiilias.