Balti raudtee

Disambig gray.svg  See artikkel räägib laiarööpmelise raudteest; aastail 1963–1992 Balti liiduvabariike ja Kaliningradi oblastit teenindanud raudtee haldusüksuse kohta vaata artiklit Oktoobrirevolutsiooni ordeniga Balti raudtee

Balti raudtee (vene Балтийская железная дорога) oli laiarööpmeline raudtee, mis ühendas Balti kubermange ja Venemaa keisririigi pealinna ning Venemaa sisekubermange.

Balti raudtee
Балтийская железная дорога
Иллюстрация к статье «Балтийская линия». Военная энциклопедия Сытина (Санкт-Петербург, 1911-1915).jpg
Laiarööpmeline Balti raudtee ja kitsarööpmelised raudteed Eestis 20. sajandi alguses
Asutatud 1870
Tegevuse lõpetanud 1907
Peakorter Peterburi
Tegevuspiirkond Eestimaa ja Peterburi kubermang

Algselt Balti Raudtee Seltsile kuulunud laiarööpmeline raudtee ühendas Paldiskit Peterburi-lähedase Tosnoga Peterburi kubermangus Nikolai raudteel[1]. Veidi enne 45. versta lõppes peatee Tallinnas Balti jaamas, jätkudes Peterburi suunal juba uue teena.[2]

AjaluguRedigeeri

Tee avati ametlikult 5. novembril (vkj 24. oktoober) 1870 Narvas.[3]

Raudtee kaubavedude maht jäi kavandatust väiksemaks, sest raudteel puudus otseühendus Peterburiga. Ümberlaadimine Gattšinas muutis raudtee kaupade veoks liiga aeglaseks. Aastal 1872 ostis Balti Raudtee Selts probleemi lahendamiseks ära Peterburi–Peterhofi–Oranienbaumi raudtee. Seltsi osaks sai ka läbi Ligovo ja Krasnoje Selo kulgenud haruraudtee, mis võimaldas Balti raudteele paremat ühendust Peterburiga. Samal ajal kolis Balti raudtee peakorter ümber Balti jaamast Peterhofi raudteejaama, mis nimetati ümber Balti vaksaliks.[4] Raudtee inseneride peakorteriks jäi siiski Tallinn.[5]

1876. aastal valmis Tapa–Tartu laiarööpmeline raudteeharu, kuigi regulaarseks rongiliikluseks avati see alles järgmisel aastal.[6] Seltsil oli kavas seda haru edasi Riiani pikendada, ent kui 1889. aastal valmis Pihkva–Riia raudtee, hülgas selts selle plaani.[7]

Aastail 18701893 oli 1868. aastal asutatud Balti Raudtee Seltsi raudtee erakapitalil põhinev raudtee. 1893. aastal Eestimaa kubermangu Balti raudtee ja Liivimaa kubermangu Pihkva–Riia raudtee aga riigistati Balti ja Pihkva–Riia raudteeks (Балтийская и Псково-Рижская железная дорога) peakorteriga Peterburis, millele kuulusid järgmised raudteeliinid:

1907. aastal moodustati Balti ja Pihkva–Riia raudtee ja Peterburi–Varssavi raudtee ühendamisel Looderaudtee (vene Северо-Западные железные дороги)[8][9].

 
Raudteetaristu Venemaa keisririigi Euroopa osas, 1880. aastal
 
Euroopa ja Venemaa keisririigi raudteed, 1891. aastal
 
Raudteed Baltikumis 1902. aastal

Raudteejaamad ja peatused raudteeliinilRedigeeri

Vastavalt Venemaa keisririigi raudtee-ehituse normatiividele jaotati raudteejaamad tähtsuse ja raudteeliikluse tiheduse järgi viide klassi. Eri tähtsusega raudteejaamade hierarhia maastikul lahendati põhimõttel, et kõrgema järgu vaksalite vahele jääva teelõigu keskel asuks III klassi raudteejaam ja nende vahelõikudel omakorda 1–2 IV klassi raudteejaama. Vajadusel lisati täienduseks V klassi vahejaamu ja raudteepeatusi. Venemaa keisririigis oli tavaks rajada II klassi vaksal raudtee iga 70–100 versta tagant, madalama klassi täisjaamade vahekaugus jäi 20–30 versta piiresse.

Balti raudtee algsel Paldiski–Tallinn–Gatšina liinil I klassi raudteejaama nõuetele üksnes Tallinna Balti vaksal. II klassi kuulusid samal liinil esialgu kolm jaama (Gatšina, Narva, Rakvere), III klassi viis, IV klassi kümme ja V klassi kaks vaksalit. Raudteejaamad kavandati õhiste nõuete alusel ja jaamaehitiste kavandamisel oli eeskujuks Lipetski ja Tomski kandis 1869. aastal avatud Grjazi–Borissoglebski raudtee rajatised. II klassi raudteejaamad olid varieeruva suurusega, ent ühtlase kujundusega puidust, kuid kivist keskosaga tüüphooned. Vaksalitele oli klasside kaupa kehtestatud nõuded ruumiprogrammi ja sisustuse kohta. Raudteejaama tüüphoone põhikorrusel olid oote- ja ametiruumid (sh telegraafiruum ja jaamaülema kabinet), teisel korrusel jaamatöötajate eluruumid. Kahte ootesaali lahutas hoone keskteljel asetsev avar vestibüül, kus sai osta pileteid ja vormistada pagasidokumente[10].

PõhitrassRedigeeri

Tiesenhauseni raudteepeatus

Tapa-TartuRedigeeri

Peterburi–Peterhofi–Oranienbaumi raudteeRedigeeri

Gattšina-Ligovo haruteeRedigeeri

Jaamad ja peatused on seisuga 1891.

Paldiski–Tosno raudtee ehitusRedigeeri

Balti raudtee rajati aastatel 18691870 Eestimaa rüütelkonna peamehe ja Balti Raudtee Seltsi esimehe Alexander von der Pahleni (1819–1895) eestvedamisel. Ehitustööde koordineerimiseks oli kogu tee Paldiskist Peterburi-lähedase Tosnoni jaotatud 5 jaoskonnaks ja 40 ehituspunktiks.

I jaoskondRedigeeri

Sinna kuulus teelõik Paldiskist Aegviiduni (umbes 100 versta). Jaoskonna keskus oli Tallinn[14]. Aprillist novembrini kestnud töödest võttis osa 6018 inimest, kellest 4711 oli Venemaalt värvatud tööjõud.[15]

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: PaldiskiKeila (Kegel) – Tallinna Balti vaksalRaasiku (Rasik) – aastast 1876 Kehra (Kedder) – Aegviidu (Charlottenhof).

II jaoskondRedigeeri

Jaoskond hõlmas ehitustöid Aegviidust Jõhvini (umbes 103 versta). Jaoskonna keskus oli Rakvere[14].

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Aegviidu (Charlottenhof) – Tapa (Taps) – Kadrina (Catharinen) – Rakvere (Wesenberg) – Kabala (Kappel) – aastast 1890 SondaPüssi (Isenhof) – KohtelJõhvi (Jewe). [16]

III jaoskondRedigeeri

Ehitustööd toimusid Jõhvist kuni Volossovo lähisteni (umbes 97 versta). Jaoskonna keskus oli Narva[14].

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Jõhvi (Jewe) – Vaivara (Waivara) – Narva (Narva raudteesild) – (Sala pooljaam) – JamburgWeimarnMoloskovitsõ (Moloskowitzi) – Volossovo (Wolosowo).

IV jaoskondRedigeeri

Jaoskond hõlmas ehitustöid Volossovost Gattšinani (umbes 45 versta)[14].

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Volossovo – JelizavetinoVoiskovtsõ – Gattšina.

V jaoskondRedigeeri

Ehitustööd toimusid Gattšinast Tosnoni (umbes 43 versta)[14].

Balti Raudtee PeatehasedRedigeeri

1870. aastatel ehitati Balti raudtee taristu teenindusettevõte Balti Raudtee Peatehased, asukohaga Tallinnas Kopli ja Telliskivi tänava nurgal. Raudteede peatehases asus depoo 12 vedurile, paest seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest avasillustega, lihtsate kolmnurk- või astmikfrontoonidega ja viilkatustega laod ja töökojad. Suurem osa ehitistest on lammutatud. Aastatel 1873–1874 rajati juurde töökoda ja kuuekohaline veduridepoo, kus tänapäeval asub vaguniremonditsehh.

  Pikemalt artiklis Balti Raudtee Peatehased

Tallinnas raudteetehaste töölised elasid peamiselt Kalamajas ja Uue-Maailmas. Raudteejaamade teenindamisega olid seotud Kitseküla ja Tallinn-Väikse asumite elanikud.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Laiarööpmelise raudtee sünd. Hüvasti, viimane rong! Virtsu
  2. Sada aastat Eesti raudteed (koostajad Veera Grigorjevna Gussarova, Otto Karma, Georgi Fedulovitš Lukin). Tallinn : Eesti Raamat, 1970. Lk. 30–31
  3. Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 32
  4. Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 13-16.
  5. Vene raudteede teejuht aastal 1877
  6. Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 16.
  7. Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 18.
  8. ENE : Eesti nõukogude entsüklopeedia. 1. [köide], A-dyn. Tallinn, 1968. Lk. 288
  9. ENE : Eesti nõukogude entsüklopeedia. 1. köide, A-cent. Tallinn, 1985. Lk. 455–456
  10. Leele Välja, 20. sajandi Eesti raudteejaamad, register.muinas.ee, Tallinn 2012
  11. Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Царская охота (Мариенбург)
  12. Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Тайцы
  13. Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Дудергоф
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 28
  15. Tallinnast. / Eesti Postimees, 18. märts 1870. Lk 42
  16. Baltische Eisenbahn. Fahrplan., Эстляндские губернские ведомости = Estländische Gouvernements-Zeitung = Eestimaa Kubermangu Teataja, nr. 106, 3. oktoober 1872 lk. 292

VälislingidRedigeeri