Ava peamenüü

Balti raudtee Raudteede peatehased oli 1870. aastatel ehitatud Balti raudtee taristu teenindusettevõte Tallinnas.

Balti Raudtee Peatehased asusid Kopli ja Telliskivi tänava nurgal, tänapäeva Pelgulinna asumis[1].

Sisukord

Raudteede peatehases asus depoo 12 vedurile, paest seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest avasillustega, lihtsate kolmnurk- või astmikfrontoonidega ja viilkatustega laod ja töökojad Telliskivi tänaval. Suurem osa ehitistest on lammutatud. Kopli tänava äärsetes hoonetes asub tänapäeval Balti Jaama turg. Aastatel 1873–1874 rajati juurde töökoda ja kuuekohaline veduridepoo, kus tänapäeval asub vaguniremonditsehh.

Balti raudtee ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad läbi Narva ja Gattšina Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Tallinnasse ehitati kogu raudtee veermikku teenindav Balti raudtee Raudteede peatehased. Tehases remonditi vedureid ning valmistati ja remonditi vaguneid. Aastatel 1902–1903 töötas tehases hilisem NSV Liidu riigipea Mihhail Kalinin.

ElektrimootorvagunidRedigeeri

Pärast Eesti iseseisvumist tehas koos raudteega riigistati, 1923. aastal eraldas Riigikogu riigiraudteele Tallinna–Pääsküla elektriraudteeliini elektrifitseerimiseks raha ja 1924. aastal hakati tehastes Saksamaalt ja Rootsist ettevõtetelt MAN, Siemens-Schuckert, ASEA tellitud seadmetega ehitama Eesti oma elektrimootorvaguneid M1, M2 ja M3, mis ehitati Venemaa keisririigi aegsete 3. klassi reisivagunite baasil[2]. Elektrivagunite alusvankrid ja elektriseadmestik ning neli Siemens-Schuckerti 70hobujõulist veoelektrimootorit oli Saksamaalt Siemens-Shuckerti tehasest.

1927. aastal valmis Raudtee Peatehastes neljas elektrimootorvagun M4[3], millest vaid veoelektrimootor oli Siemens-Shuckerti tehasest.

1930. aastate keskel moderniseeriti tehases ka mootorvagunite kered, mille käigus uuendati välisseinu, sisustust, mootoreid ja väliskuju.

1930. aastail ehitati Raudteede Peatehastes 1931. aastal ehitatud Rapla–Virtsu raudtee jaoks ligi 300 vagunit[4],[5].

1939. aastal alanud Eesti raudtee uuendamise kava raames alustati Raudtee Peatehastes 2 uue elektrimootorvaguni ehitust, uued automaatustega kered valmisid 1940. aasta sügisel, projekt jäi aga täielikult lõpetamata ning valmistoodang viidi nõukogude võimude korraldusel Moskva lähedale Mõtištšinski vagunitehasesse. Neli Eesti elektrimootorvagunit saadeti aga juunis 1941 Venemaale Siberisse Permi raudteele.

Sisepõlemismootoritega vagunidRedigeeri

Aastatel 1927–1930 ehitati Raudtee Peatehases viis laiarööpmelist bensiinimootorvagunit peamiselt Lõuna-Eesti liinide (Tartu lähistel Elva-Tartu-Jõgeva ja Tartu-Põlva-Petseri-Võru-Valga) tarbeks. Bensiinimootorvagunite kered ja veermikud tehti Tallinnas, mootorid telliti aga Saksamaalt.

1935. aastal valmis Raudtee Peatehastes üks elektrilise veoülekandega diiselmootorvagun DeM 31 laiarööpmelise raudtee Tallinna–Haapsalu liini tarbeks. Mootorvagun komplekteeriti diiselmootoriga Taanist, veoelektrimootoritega Rootsist, elektrigeneraatori valmistas Eesti Volta tehas. Vagunit tähisega "DeM 31" hakati Saksamaal Berliini ja Hamburgi vahel ühendust pidava Lendava Hamburglase eeskujul nimetatama Lendavaks Läänlaseks.[6]

Sarnast kitsarööpmelist diiselmootorvagunit DeM 1 võib veel näha Lavassaare muuseumraudteel. Kitsarööpmelise raudtee jaoks ehitasid diiselmootorvaguneid ka Tallinna Sadamatehased.

RööbasomnibussidRedigeeri

1937. aastal ehitati Raudteede Peatehastes ka kitsarööpmelise raudtee rööbasomnibussid Ro-11 ja Ro-12. Ro-12 kasutati 1930.aastatel Järvamaal, Türi–Paide–Tamsalu raudteel TüriTamsalu liinil[7].

ElektritrammivagunidRedigeeri

1928. aastal valmistati Raudteede Peatehastes Tallinna trammi jaoks Siemens-Schuckerti elektriseadmetega elektritrammivagunid nr 23–26, mis töötasid Tallinnas kuni aastateni 1965–1966[8].

Raudteetehased Eesti NSV-sRedigeeri

Pärast 1940. aastal Eesti okupeerimist ja annekteerimist natsionaliseeriti tehas ja tehas nimetati 1940. aasta 30. augustil M. Kalinini nimeliseks raudteetehaseks (veduri- ja vagunitehaseks).

1945. aastast nimetati tehas ümber Kalinini nimeliseks Tallinna Veduri- ja Vaguniremonditehaseks.

1958. aastal nimetati tehas ümber Kalinini elavhõbealaldite tehaseks ja pärast seda M. Kalinini nimeliseks Tallinna Elektrotehnika Tehaseks (TET), mis tootis jõumuundureid, pooljuhtventiile, jõutransformaatoreid ja kõrgepinge-elektriseadmeid.

1994. aastal moodustati ettevõttest RAS Estel.

ViitedRedigeeri

  1. Rudolf Nerman, Pelgulinn sai alguse raudteest, Eesti Päevaleht, 4. märts 2004
  2. Tõnu Tammearu, Kees Vanamölder, Elektrimootorvagunist rööbasbussini, Tehnikamaailm, November 2009
  3. Elektriraudtee ajalugu
  4. Margus Kruut, Virtsu sai kunagi ka rongiga sõita, Eesti Päevaleht, 15. mai 2008
  5. Margus Kruut, Kui rong veel Virtsu viis…, Tehnikamaailm, Mai 2008
  6. Tõnu Tammearu, Kees Vanamölder, Elektrimootorvagunist rööbasbussini, Tehnikamaailm, November 2009
  7. Türi-Paide-Tamsalu raudtee (62 km), www.histrodamus.ee [katkine viide]
  8. Mootorvagunid,Tallinna ühistranspordi ajalugu, 8. juuli 2009

VälislingidRedigeeri