Balti Raudtee Peatehased

Balti Raudtee Peatehased oli 1870. aastatel ehitatud Balti raudtee taristu teenindusettevõte Tallinnas.

Balti Raudtee Peatehased asusid Kopli ja Telliskivi tänava nurgal, tänapäeva Pelgulinna asumis[1].

Raudteede peatehases asus depoo 12 vedurile, paest seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest avasillustega, lihtsate kolmnurk- või astmikfrontoonidega ja viilkatustega laod ja töökojad Telliskivi tänaval. Suurem osa ehitistest on lammutatud. Kopli tänava äärsetes hoonetes asub tänapäeval Balti Jaama turg. Aastatel 1873–1874 rajati juurde töökoda ja kuuekohaline veduridepoo, kus tänapäeval asub vaguniremonditsehh.

Balti raudtee ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad läbi Narva ja Gattšina Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Tallinnasse ehitati kogu raudtee veermikku teenindav Balti raudtee Raudteede peatehased. Tehases remonditi vedureid ning valmistati ja remonditi vaguneid. Aastatel 1902–1903 töötas tehases hilisem NSV Liidu riigipea Mihhail Kalinin.

ElektrimootorvagunidRedigeeri

Pärast Eesti iseseisvumist tehas koos raudteega riigistati, 1923. aastal eraldas Riigikogu riigiraudteele Tallinna–Pääsküla elektriraudteeliini elektrifitseerimiseks raha ja 1924. aastal hakati tehastes Saksamaalt ja Rootsist ettevõtetelt MAN, Siemens-Schuckert, ASEA tellitud seadmetega ehitama Eesti oma elektrimootorvaguneid M1, M2 ja M3, mis ehitati Venemaa keisririigi aegsete 3. klassi reisivagunite baasil[2]. Elektrivagunite alusvankrid ja elektriseadmestik ning neli Siemens-Schuckerti 70 hobujõuga veoelektrimootorit oli Saksamaalt Siemens-Shuckerti tehasest.

1927. aastal valmis Raudtee Peatehastes neljas elektrimootorvagun M4[3], millest vaid veoelektrimootor oli Siemens-Shuckerti tehasest.

1930. aastate keskel moderniseeriti tehases ka mootorvagunite kered, mille käigus uuendati välisseinu, sisustust, mootoreid ja väliskuju.

1930. aastail ehitati Raudteede Peatehastes 1931. aastal ehitatud Rapla–Virtsu raudtee jaoks ligi 300 vagunit[4],[5].

1939. aastal alanud Eesti raudtee uuendamise kava raames alustati Raudtee Peatehastes 2 uue elektrimootorvaguni ehitust, uued automaatustega kered valmisid 1940. aasta sügisel, projekt jäi aga täielikult lõpetamata ning valmistoodang viidi nõukogude võimude korraldusel Moskva lähedale Mõtištšinski vagunitehasesse. Neli Eesti elektrimootorvagunit saadeti aga juunis 1941 Venemaale Siberisse Permi raudteele.

Sisepõlemismootoritega vagunidRedigeeri

Aastatel 1927–1930 ehitati Teedeministeeriumi Raudteevalitsuse Raudtee Peatehases viis laiarööpmelist bensiinimootorvagunit peamiselt Lõuna-Eesti liinide (Tartu lähistel Elva-Tartu-Jõgeva ja Tartu-Põlva-Petseri-Võru-Valga) tarbeks. Bensiinimootorvagunite kered ja veermikud tehti Tallinnas, mootorid telliti aga Saksamaalt.

1935. aastal valmis Raudtee Peatehastes üks elektrilise veoülekandega diiselmootorvagun DeM 31 laiarööpmelise raudtee Tallinna–Haapsalu liini tarbeks. Mootorvagun komplekteeriti diiselmootoriga Taanist, veoelektrimootoritega Rootsist, elektrigeneraatori valmistas Eesti Volta tehas. Vagunit tähisega "DeM 31" hakati Saksamaal Berliini ja Hamburgi vahel ühendust pidava Lendava Hamburglase eeskujul nimetama Lendavaks Läänlaseks.[2]

Sarnast kitsarööpmelist diiselmootorvagunit DeM 1 võib veel näha Lavassaare muuseumraudteel. Kitsarööpmelise raudtee jaoks ehitasid diiselmootorvaguneid ka Tallinna Sadamatehased.

RööbasomnibussidRedigeeri

1937. aastal ehitati Raudteede Peatehastes ka kitsarööpmelise raudtee rööbasomnibussid Ro-11 ja Ro-12. Ro-12 kasutati 1930. aastatel Järvamaal Türi–Paide–Tamsalu raudteel TüriTamsalu liinil[6].

ElektritrammivagunidRedigeeri

1928. aastal valmistati Raudteede Peatehastes Tallinna trammi jaoks Siemens-Schuckerti elektriseadmetega elektritrammivagunid nr 23–26, mis töötasid Tallinnas kuni aastateni 1965–1966[7].

Kalinini-nimeline tehasRedigeeri

Pärast 1940. aastal Eesti okupeerimist ja annekteerimist natsionaliseeriti tehas ja tehas nimetati 1940. aasta 30. augustil M.I. Kalinini nimeliseks raudteetehaseks (veduri- ja vagunitehaseks). 1941. aastal evakueeriti ettevõte Vologdasse, kus see tegeles soomusrongide ja muu veeremi remondiga ning 1945. aastal toodi tehas tagasi Tallinna.

1945. aastast nimetati tehas ümber M.I. Kalinini nimeliseks Tallinna Veduri- ja Vaguniremonditehaseks. Ettevõte jätkas veeremi tootmist ja remonti kuni 1958. aastani, siis aga liiguti elektritehnika valdkonda.

1958. aastal nimetati Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule allunud tehas ümber M. I. Kalinini nim. Elavhõbedaalaldite Tehaseks ja 1965. aastal, NSV Liidu Elektrotehnika Tööstuse Ministeeriumi alluvuses M. I. Kalinini nimeliseks Tallinna Elektrotehnika Tehaseks (TET), mis tootis jõumuundureid, pooljuhtventiile, jõutransformaatoreid ja kõrgepinge-elektriseadmeid. tehases loodi esimene ignitroon (elavhõbedast voolualaldi) – tänapäevaste pooljuhtseadmete prototüüp ja esimene alaldi, mida kasutati elektriveduritel. 1960.–1970. aastad olid tehase hiilgeaeg, siis tarniti tooteid Indiasse, Iraani ja teistesse riikidesse. Tehas osales esimese planeetidevahelise automaatjaama kuukulguri loomisel.

1994. aastal moodustati ettevõttest RAS Estel.

  Pikemalt artiklis Tallinna Elektrotehnika Tehas “Estel”[8]

ViitedRedigeeri

  1. Rudolf Nerman, Pelgulinn sai alguse raudteest, Eesti Päevaleht, 4. märts 2004
  2. 2,0 2,1 Tõnu Tammearu, Kees Vanamölder, Elektrimootorvagunist rööbasbussini, Tehnikamaailm, November 2009
  3. Elektriraudtee ajalugu
  4. Margus Kruut, Virtsu sai kunagi ka rongiga sõita, Eesti Päevaleht, 15. mai 2008
  5. Margus Kruut, Kui rong veel Virtsu viis…, Tehnikamaailm, Mai 2008
  6. Türi-Paide-Tamsalu raudtee (62 km), www.histrodamus.ee [katkine viide]
  7. Mootorvagunid,Tallinna ühistranspordi ajalugu, 8. juuli 2009
  8. Estel tehas saab 150-aastaseks, www.aripaev.ee, 26. november 2020

VälislingidRedigeeri