Peterburi–Varssavi raudtee

endine raudtee Venemaal, Lätis, Leedus, Valgevenes ja Poolas

Peterburi–Varssavi raudtee (vene Петербурго-Варшавская железная дорога) oli arvult neljas Venemaa keisririigis rajatud raudtee. See raudtee ühendas Peterburi Varssaviga ja avati rongiliikluseks 1862. aastal.

Raudteetaristu Venemaa keisririigi Euroopa osas, 1880

Laiarööpmeline Peterburi–Varssavi raudtee rajati aastatel 1852–1862. Raudtee pikkus oli koos haruliinidega 1280 km. Raudtee trass kulges läbi Gattšina, Luga, Pihkva, Ostrovi, Põtalovo, Režitsa, Dünaburgi, Vilno, Landvarovo, Grodno ja Białystoki. Peatrassilt ehitati kaks haru: üks neist kulges Landvarovost läbi Kovno Veržbolovosse, teine läks Põtalovost Sitasse.

1894. aastal ostis riik raudtee erakätest välja. 1906. aastal sai raudtee kaheteeliseks kogu Peterburi–Varssavi raudtee ulatuses (lõpetati teise rööpapaari paigaldus).

1907. aastal lülitati Peterburi–Varssavi raudtee koos Balti raudtee ja Pihkva–Riia raudteega Looderaudteede koosseisu.

Rajamise ajal asus Peterburi–Varssavi raudtee täies ulatuses Venemaa keisririigi territooriumil. Tänapäeval kuuluvad endise Peterburi–Varssavi raudtee osad viiele riigile: Venemaa territooriumile jäänud raudteed haldab Oktoobriraudtee, ülejäänud raudteelõigud kuuluvad Läti, Leedu, Valgevene ja Poola raudteedele.

Euroopa ja Venemaa keisririigi raudteed, 1891

Raudtee rajamine

muuda
 
Peterburis asunud Varssavi vaksal (arhitekt Pjotr Salmonovitš (valminud 1860; postkaart 1920. aastatest)
 
Luga raudteejaama hoone
 
Dünaburgi vaksal (valminud 1857; postkaart 1900. aastatest)
 
Vilno vaksal (postkaart 1915)

1851. aasta novembris kirjutas keiser Nikolai I alla ukaasile raudtee ehitamise kohta.

Raudtee ehitamisel valiti rööpmelaiuseks sama mis Peterburi–Moskva raudteel: 1524 mm. Rööpad tarnisid suuremas osas Uurali tehased. Kuni Krimmi sõja alguseni (oktoober 1853) osteti rööpaid sisse ka Inglismaa firmadelt.[1]

Peterburi–Varssavi raudtee muldkeha ja inseneriehitised ehitati välja kaheteelise raudtee jaoks, kuid rahapuuduse tõttu paigaldati esialgu rööpad vaid üheteelise raudtee jaoks.

Peterburi–Varssavi raudtee ehituse ülemaks määrati kindralmajor Eduard Gerstfeldt (hilisem teedeministri asetäitja), kes varem oli juhtinud Varssavi–Viini raudtee ehitust. Tema asetäitjaks inseneriehitiste alal sai Peterburi teedeinseneride korpuse instituudi professor kindralmajor Stanisław Kierbedź.[1]

1853. aasta novembris avati rongiliiklus Peterburi–Gattšina lõigul. Aastatel 1853–1857 olid ehitustööd praktiliselt seiskunud seoses rahaliste vahendite nappusega riigikassas ja 1853. aasta oktoobris alanud Krimmi sõjaga[1].

1856. aasta oktoobris võttis Ministrite Komitee vastu otsuse kaasata raudtee ehitusse välismaine kapital. 1857. aasta jaanuaris asutati Venemaa raudteede peaühing, mille põhikapital saadi Prantsuse investoritelt. Ühingu peakorter asus Pariisis[1]. Sellele ühingule üle antud pooleliolevat raudtee-ehitust hakati ehitama ehitusjärkude kaupa. Ehitusmaht jaotati 8 lõiguks, osa neist ehitati samaaegselt.

1857. aasta detsembris avati rongiliikluseks Gattšina–Luga lõik, 1859. aasta veebruaris Luga–Pihkva lõik, 1860. aasta jaanuaris Pihkva–Ostrovi lõik, 1860. aasta novembris Ostrovi–Dünaburgi lõik, 1861. aasta aprillis lõik Kovnost Preisimaa piirini. 1862. aasta märtsis avati Dünaburgi–Landvarovo lõik, sama aasta mais Landvarovo-Kovno lõik ja viimase lõiguna valmis 1862. aasta detsembris Landvarovo–Varssavi lõik.[1]

Peterburi–Varssavi raudtee avati liikluseks 27. detsembril (vkj 15. detsembril) 1862. See läbis 9 Venemaa keisririigi kubermangu: Peterburi, Pihkva, Kuramaa, Kovno, Vilno, Grodno, Lomža, Sedlitsi ja Varssavi kubermangu.

Peterburi–Varssavi raudtee koosseisu kuulus 63 raudteejaama. Raudteed teenindas 101 vedurit. Kaubarongid arendasid kiirust 40–45 km tunnis, reisirongid – kuni 80 km tunnis.[1]

Raudteejaamad raudteel

muuda
 
 
Grodno raudteesild üle Nemunase jõe (postkaart 1915)
 
Panerių raudteetunnel Vilno lähedal (valminud 1861; foto 1873)

Sillad ja tunnelid

muuda

Peterburi–Varssavi raudteel rajati suuremad sillad erinevalt varasematest raudteedest (sealhulgas Peterburi–Moskva raudtee) metallsõrestikust fermidega. Esimeseks metallist võrefermidega raudteesillaks Euroopas oli sild üle Luga jõe.[1]

Mitmed sillad raudteel projekteeris prantsuse insener Piarron de Mondésir.[1]

Ainuüksi Ostrovi–Dünaburgi lõigul rajati 50 kivivõlvsilda ja 36 metallsilda.[1]

Peterburi–Varssavi raudtee kõrvalharul, mis viis Preisimaa piirini, ehitati kaks esimest raudteetunnelit Venemaal: Panerių tunnel Vilno lähedal pikkusega 427 m ja Kovno tunnel pikkusega 1278 m. Mõlema tunneli ehitust juhtis prantsuse insener G. F. Perrot.[1]

Viited

muuda