Insener

Insener (prantsuse keeles ingénieur, ladina keelest ingenium 'kujutlusvõime, leidlikkus') on kõrgharidusega tehnikaspetsialist, kes kavandab, arendab, konstrueerib või kontrollib ehitustarindeid või tehnilisi seadmeid ning süsteeme, projekteerib ja korraldab nende valmistamist.^[1]

Insenerid töötavad peamiselt tööstuses, kuid nende osatähtsus on suur ka teaduses, eriti inseneriteaduste alal, ja kõrghariduses, kus toimub põhiline inseneride koolitus.

Ajalugu

Esialgu nimetati insenerideks sõjamasinate ehitajaid. 16. sajandil hakati Itaalias eristama sõjaväe- ja ehitusinsenere. Hollandis, hiljem ka Inglismaal ja teistes Euroopa maades laiendati inseneri nimetust sildade ja teede ehitajaile. Esimesed tehnikaõppeasutused, mis hiljem kujunesid kõrgkoolideks, asutati 17. sajandil Kesk- ja Lääne-Euroopas.

Eesti

Eestis hakati insenere ette valmistama 17. septembril 1918, kui Eesti Tehnika Selts asutas ETS-i tehnilised erikursused, mis 1919. aasta sügisel nimetati ümber Tallinna Tehnikumiks. Õppida sai masinaehitust, elektrotehnikat, laevaehitust, hüdrotehnikat, ehitust ja arhitektuuri.^[2]

1921. aastal asutati Eesti Inseneride Ühing. Ühingu liikmete arv hakkas kiiresti kasvama, juba järgmisel aastal oli ühingus 100 liiget, kes jagunesid järgmiselt: insener-tehnolooge ja -mehaanikuid 32, teedeinsenere 20, ehitusinsenere 15, arhitekte 10, mäeinsenere 8, elektriinsenere 7, laevaehitajaid 3, keemikuid 2 ja muude erialade esindajaid 3.^[3] 1923. aasta välja antud kutseõiguste seadusega Tallinna Tehnikumi lõpetanud inseneride ja diplomeeritud inseneride õigused peaaegu võrdsustati ning aastast 1935 on kutsenimetus "insener"^[1].

Riigivanema seadusega 15. septembrist 1936 nimetati Tallinna Tehnikum Tallinna Tehnikainstituudiks. Sinna viidi Tartu ülikoolist üle sealne, vaid kaks aastat tegutsenud tehnikateaduskond. Seadus sätestas, et tegemist on tehnilise ülikooliga, kus avati kolm osakonda: ehituse, keemia ning mehaanika ja mehaanilise tehnoloogia osakond. Pooleteise aasta pärast, 1. jaanuarist 1938 jõustunud ülikooliseadusega nimetati Tehnikainstituut Tallinna Tehnikaülikooliks, kus oli kaks teaduskonda: ehitus- ja mehaanikateaduskond ning keemia- ja mäeteaduskond.^[2]

Tuntud insenere

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ENE, 3. köide, Kirjastus Valgus:Tallinn, 1988, lk 644
↑ ^2,0 ^2,1 TTÜ ajalugu Tallinna Tehnikaülikool
↑ Vahur Mägi Nägus ja kebja. Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus: Tallinn, 2001, lk 34-35

[ene-1] 1,0 ^1,1 ENE, 3. köide, Kirjastus Valgus:Tallinn, 1988, lk 644

[ttü-2] 2,0 ^2,1 TTÜ ajalugu Tallinna Tehnikaülikool

[3] Vahur Mägi Nägus ja kebja. Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus: Tallinn, 2001, lk 34-35

[1]

[2]

[3]