Inseneriteadused

Inseneriteadused ehk tehnikateadused (inglise engineering (inseneeria)) on distsipliinid, mis käsitlevad mingi tehnikavaldkonna teoreetilisi aluseid, uurimis-, arvutus- ja projekteerimismeetodeid ning materjalide, toodete, tehnikaseadmete ja tootmisprotsesside väljatöötamist ja uuendamist.

Inseneriteadused on iseseisvad teadusdistsipliinid, nii nagu on seda ka sotsiaal-, loodus- ja matemaatikateadused. Kuid seejuures erinevad inseneriteadused neist oluliselt, arvestades nende eripärast suhet tehnikasse. Inseneriteaduste spetsiifika seisneb selles, et neis asendab insener-tehniline tegevus reeglina eksperimenti. Just insener-tehnilises tegevuses kontrollitakse tehnilise teooria teoreetiliste järelduste paikapidavust ja ühtlasi ammutatakse uut empiirilist materjali järgmisteks inseneriteaduslikeks uuringuteks.^[1]

Ajalugu

Inseneriteadused on välja kasvanud käsitööndusest. Suure panuse tehnikateaduste arengusse andsid antiikaja insenerid Archimedes, Heron, Vitruvius ja renessansiajastust Leonardo da Vinci. Üks esimesi inseneriteadusi oli mehaanika, mis pikka aega eksisteeris füüsika ja arhitektuuri varjus.

Sulgudes vaste inglise keeles

Biotehnoloogia (biological engineering)
Biomeditsiinitehnika (biomedical engineering) ja meditsiinifüüsika (medical physics)
Geotehnoloogia (geological engineering)
Informaatika ja arvutiteadus (computer science) ja arvutitehnika (computer engineering)
Astronautika (astronautics)
Elektroonika (electronics)
Materjaliteadus (materials science and engineering)
Mehaanika (mechanical engineering)
Masinaehitus (machine engineering)
Keemiatehnoloogia (chemical engineering)
Küberneetika (cybernetics)
Elektrotehnika (electrical engineering)
Energeetika (energetics)
Raadio- ja sidetehnika (radio engineering), telekommunikatsioon (telecommunications)
Süsteemiteooria (systems' engineering) k.a. automaatika (automation)
Tuumaenergeetika (nuclear science and engineering)