Tapa raudteejaam

Tapa raudteejaam on raudteejaam Lääne-Virumaal Tapal.

Tapa raudteejaam, 2005
Tapa jaama veetorn
Auruvedur L-1361 Tapa jaamas[1]

Pärast Tapat jaguneb raudtee kaheks. Tallinna–Narva raudtee suundub Narva poole, mil esimene peatus reisirongidel on Kadrina (rahvusvahelistel reisirongidel Jõhvi). Tapa–Tartu raudtee hargneb Tartu poole, esimene peatus reisirongidel on Tamsalu; enne seda on sel teel aga Nõmmküla raudteejaam, kus reisirongid alates 2001. aastast ei peatu. Tapa jaamas on kasutusel kaks täispikka raudteedevahelist perrooni, mille vahel paikneb omakorda ajalooline jaamahoone.[2]

Varem järgnes Narva suunal raudteejaamale Udriku raudteepeatus, XX sajandi teisel poolel aga Neeruti raudteepeatuse kohale rajatud Udriku raudteejaam.

Tapal peatuvad kõik seda läbivad Elroni idasuunalised reisirongid, samuti GoRaili Tallinna–Moskva rong ja Tallinna–Peterburi rong. Jaamas võib toimuda ka kaupade rongidele ning neilt maha laadimine. Piletihinnalt kuulub peatus V tsooni, olles üleminekupeatuseks peatusepõhiste piletihindadega alale.[3]

AjaluguRedigeeri

Jaam avati aastal 1870, seoses (Paldiski-)Tallinn-Narva raudtee rajamisega. Jaam jäi avamisel Ambla kihelkonda Tapa mõisa maadele ja liigitus Vene keisririigi süsteemis tagasihoidlikusse IV klassi, kus oli kolm jaamateed.

Seoses Tartu harutee rajamisega 1876. aastal (vt Tapa–Tartu raudtee) kasvas Tapast oluline II klassi sõlmjaam ja selle juurde tekkis peagi alevik. Ehitati depoo (vt Tapa depoo), remonditöökoda (mis on hävinenud) ja teine ooteplatvorm. Samuti tehti juurdeehitus esialgsele jaamahoonele, et tagada reisijatele II klassi jaama tingimused.

9. jaanuaril 1919 toimus Eesti Vabadussõjas sõjaline operatsioon strateegilistelt tähtsa Tapa transpordisõlme vallutamiseks pealetungivate Punaarmee üksuste valdusest. Sündmuse mälestamiseks on Tapa jaamahoonel avatud ka mälestustahvel.[4]

1949. aastal aset leidnud Märtsiküüditamise käigus läks esimene ešelon küüditatavatega teele just Tapa raudteejaamast.

Nõukogude ajal juhtis Tapa jaama töökorraldust jaamaülem, rongiliiklust aga jaamakorraldaja, manöövridispetšer ja täitevpersonal (pöörmeseadjad, rongikoostajad jne). 1950. aastatel oli Tapa jaamas kuus pöörmeposti. Reisirongide vastuvõtmist ja ärasaatmist teostas vaksalikorraldaja (asus jaamahoones) jaamakorraldajalt saadud loa alusel.

Esimene suurem jaama uuendus toimus 1960. aastatel. Jaam varustati automaatblokeeringu seadmetega, seoses millega rajati ka kolmekorruseline elektritsentralisatsiooni hoone (amortiseerunud hoone õhkasid Tapa pioneeripataljoni ajateenijad 2009. aastal).

Novembris 1988 valmis jaama ümberehitus manöövrimäega sorteerimisjaama näol. Veoste vähesuse tõttu on tänapäeval manöövrimäe seadmed ja osaliselt sorteerimisjaama teed demonteeritud.

Koos manöövrimäega ehitati Tallinna suunal ka uus silikaattellistest neljakorruseline elektritsentralisatsiooni hoone (analoogne Ülemiste hoonega), kust toimib signalisatsiooni-, tsentralisatsiooni-, ja blokeeringuseadmete juhtimine ka tänapäeval ning paikneb jaamakorraldaja.[5]

1985. aastal alustati Tallinna ja Tapa vahelise teise peatee rajamist, mille viimane etapp (Lehtse-Tapa lõik) avati rongiliikluseks 1992. aasta jaanuaris.[6]

JaamahooneRedigeeri

Tapa esimene jaamahoone valmis koos raudteega aastal 1870. See oli ehitatud tüüpprojekti järgi, mida iseloomustas madal viilkatus ning asümmeetriline pikifassaad, mille kõrgem viiluga keskosa jagas maja ühe- ja kahekorruseliseks tiivaks. Hoone sarnanes Aegviidu, Kabala, Paldiski jmt jaamahoonetega. Puidust hoone lammutati uue ehitamise käigus.

Tapa uue jaamahoone esimese järgu ehitamist alustati 1910. aasta paiku. 1928. aastal valmis paekivist ja punastest tellistest lõpliku kuju saanud jaamahoone teise järgu ehitus, mis tüüpilise omaaegse ehitisena meenutas Peterburi vaksaleid. Peasissepääsu rõhutab mõlemal pikiküljel kaarfrontooniga keskrisaliit, mis on koos hoone nurkadega valmistatud jämedalt tahutud paekividest. Punaseid puhta vuugiga laotud tellisseinu liigendasid heledast paksukihilisest paest tahutud vööd.[7] Asümmeetrilise põhiplaaniga jaamahoone lääneotsas asus einelaud, keskosas ootesaalid ja kassad, ning kahekorruselises idaplokis ametiruumid. Vaksalist Narva pool paikneb võimas, kahe paagi ja tellisseintega veetorn. Jaamahoone on korduvalt õlivärviga üle värvitud (näiteks Moskva olümpiamängude ajal 1980), mis on rikkunud hoone algset välimust.

Interjööri algsetest ehitusdetailidest on säilinud vähe. Näiteks võib tuua puhvetis puidust geomeetrilise ornamendiga kassettlage, helesiniste ruutudega väga kvaliteetselt laotud kiviparketti, ainust tahvelust ja glasuurpottidest ahjusid, mis on säilinud ootesaali tagumises osas.

Hoone oli jaamahoonena kasutusel kuni 2004. aastani. Hiljem on jaamahoonet kasutatud hooajaliselt teatrietenduste kohana. 2017 tunnistati AS Eesti Raudteele kuuluv Tapa jaamahoone kultuuriministri käskkirjaga kultuurimälestiseks. Kaalumisel oli ka veetorn-depoo mälestiseks tunnistamine, millest omanik keeldus viidates ehitise halvale seisukorrale.[8][9]

Tapa jaamahoone on I maailmasõja eelse raudteearhitektuuri üks silmapaistvamaid näiteid.[10]

PilteRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Veduri L-1361 lühilugu Tapa muuseum
  2. Tapa jaama asendiplaan Elron
  3. Elron
  4. 30404 Tapa raudteejaama peahoone Kultuurimälestiste riiklik register
  5. Harri Allandi. 140 aastat Tapa raudteejaama sõnas ja pildis. Tapa 2010
  6. Jüri Loog. "125 aastat raudteid Eestis". Tallinn, 1997.
  7. Tapa raudteejaam Tapa muuseum
  8. Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks ERR, 21.06.2017
  9. Tapa raudteejaama peahoone kultuurimälestiseks tunnistamine Riigi Teataja
  10. 20. sajandi Eesti raudteejaamad. Alusuuring, Lk. 23-24

KirjandusRedigeeri

  • Mehis Helme "Eesti Raudteejaamad" (Tänapäev 2003)
  • Harri Allandi "140 AASTAT TAPA RAUDTEEJAAMA SÕNAS JA PILDIS" (Tapa 2010)

VälislingidRedigeeri

Eelnev peatus
 
Raudteepeatus idasuunalistel reisirongiliinidel
Järgnev peatus
  Lehtse
 
Tapa
Narva poole:
Kadrina  
Tartu poole:
Tamsalu