Veetorn

Veetorn on ehitis, milles on kõrgel asuv veemahuti ning mille ülesanne on veesurve ja veehulga tagamine veevõrgus. Veetorn on torni otsas asuv veemahuti, mis võib olla nii osa ehitisest kui ka iseseisev. Selle abil saab jagada surve all olevat vett elamutesse laiali.

Veetorni läbilõige

Veetorni tööpõhimõte

Veetorne kasutatakse nii veemahutina, veevõrgus efektiivsust tõstmiseks kui ka selleks, et veevõrgus tagada stabiilset survet.

Veemahutitena on veetornid kasulikud, kuna tänu neil saab veepumpasi ööpäevaringselt töös hoida ilma efektiivsust kaotamata. Aegadel, kui veenõudlus on madal (öösel) täitub veetorn kuna siis on veel vähene nõudlus. Momentidel kui vee nõudlus on suur (hommikul, õhtul) aitab tühjenevast tornist langev vesi nõudlust täita. Kuna veepaak asub kõrgel, mis on torni otsas, aitab gravitatsiooni mõjul veepaagist langev vesi tekitada survet ja aitab hoida veesurvet isegi siis kui pumbad ei suuda veesurve nõudlust täita. Seega veetornid mitte ainult ei hoia üleliigset vett vaid ka energiat vee surve näol. Seepärast on kasulik ehitada veetorn kõrgendikule ja kõrgete majade otsas on tihti ka oma veetorn, et vee rõhk oleks ka ülemistel korrustel stabiilne.

Veetorni konstruktsioon

Veetorni koosneb suurest veemahutist ja pumpadest, mis surverõhu abil lastakse vett veemahutisse sisse ja samade torude abil tuuakse see ka tarbijateni. Selleks et hoida veemahutis survet ühtlasena ehitatakse see looduslikult kõrgetele kohtadele. Veemahutite suurus on enamasti 4546–6819 m³ ja vee tornide kõrgus sõltub sellest, kui suur on vee rõhk torudes, mis sellega on ühenduses. Vee torude rõhk tuleb veepuhastus jaamade pumpadest ning vee tornide ehitamise kõrguse rusikareegel on et 1 meetri kõrguse peale on torus 0,09 bar rõhku, seega 100 m kõrgune veetornis on veetorude surveks 9 bar. Suuremates linnades on kõrgetel korter elamutel olemas isiklikud vee mahutid.

Vana veetorn raudtee ääres 1907

Ajalugu

Veetornide kasutus ulatub kuni Rooma ajastuni, kus peale akveduktide olid kasutusel olemas reservuaarid. Tänapäeva kujuga veetornid tulid kasutusele 1835 kui hakati ehitama auruvedureid, mis vajasid vett et sõita edasi mööda raudteed. Selleks et auruvedur oleks kogu aeg töös, pidi veemahuti punkti rajama iga 11-16 km järel.

Veetornide tööprintsiip kasutus ulatub Vana-Rooma aega, kus peale akveduktide olid kasutusel reservuaarid. Kaasaegsed veetornid tulid kasutusele aastal 1835, kui hakati ehitama auruvedureid, mis vajasid töötamiseks palju vett . Selleks, et auruvedur oleks kogu aeg töös, pidi veemahuti punkti rajama iga 11–16 km järel.

Veetornid Eestis

Kuressaare kõrgeim elumaja on endine veetorn

Eestisse on rajatud mitmeid veetorne hetkel on üles loendatud neid umbes 200. Suurem osa veetorne ei ole enam aktiivsed ja neid on ümber ehitatud ning kasutusel turismi atraktsiooniks või mingil muul otstarbel. Osad tuntud veetornid on: Aegviidu veetorn; Tartu raadi veetorn ja Narva Kreenholm. Veetornina on kasutusel ka Jõhvi veetorn, Kehra veetorn, Kiviõli veetorn ja veel teised. Eestis on rajatud mitmeid veetorne, mida 2023 aasta seisuga üles loendatud umbes 200[1]. Suurem osa veetorne ei ole enam kasutuses. Osad neist on ümber ehitatud ning kasutusel turismi vaatamisväärsusena või mingil muul otstarbel. Osad tuntud veetornid on: Aegviidu veetorn; Tartu raadi veetorn ja Narva kreenholm. Veetornidena on hetkel kasutusel on Jõhvi veetorn, Kehra veetorn, Kiviõli veetorn ja veel teised. Rohkem infot ja pilte Eesti veetornide kohta saab leida leheküljelt Veetornid.ee.

• 

  Noblessneri laevatehase veetorn-elamu Tallinnas

• 

  Rakvere raudteejaama veetorn

• 

  Tartu raudteejaama veetorn talvel

• 

  Viljandi vana veetorn on üks linna sümboleid

• 

  Aegviidu Veetorn raudtee jaama lähedal

• 

  Narva kreenholmi tehase veetorn

• 

  Tartu Raadi mõisa veetorn