Jaamahoone

raudteejaama peahoone

Jaamahoone on reisijaama peahoone raudteel, mis on mõeldud reisijate teenindamiseks.

Keila jaamahoone aastal 2011

Jaamahoones asuvad üks või mitu ootesaali, reisijatele ja asjaajamiseks määratud ruumid.

Raudteepeatustes olevat ootepaviljoni tavaliselt jaamahooneks ei kutsuta. Samuti ei nimetata tavaliselt jaamahooneks lennujaama juurde kuuluvat hoonet.

Jaamahooned EestisRedigeeri

 
Tartu raudteejaama renoveeritud ootesaal aastal 2012
 
Haapsalu jaamahoone on tähelepanuväärsemaid jaamahooneid Eestis. Foto aastast 2011
 
Vigala jaamahoone on näide kahekorruselisest silikaattellistest tüüpjaamahoonest

Jaamahooneid hakati Eesti aladel ehitama seoses Balti raudtee rajamisega. Esimesena valmis 1870. aastal Paldiski–Tallinna–Gatšina liin, kus I klassi nõuetele vastas ainult Tallinna Balti jaam (jaamad olid jaotatud tähtsuse järgi viide klassi). Esialgu arvati II klassi kuuluvateks aga Gatšina (Venemaal), Narva ja Rakvere jaam (kõik kolm jaamahoonet hävinesid teises maailmasõjas). III klassi kuulus viis, IV klassi kümme ja V klassi kaks vaksalit. Pärast Tapa–Tartu harutee rajamist 1876. aastal muudeti varasem IV klassi Tapa raudteejaam sõlmjaamaks ning liigitati ümber II klassi kuuluvaks. Hiljem valminud raudteejaamadest kuulusid II klassi aga Haapsalu (valmis 1907) ja Tartu jaamahoone (valmis 1876).[1]

II klassi jaamahooned ehitati tüüpprojektide järgi ning need olid muidu puidust, kuid kivist keskosaga.[1] Haapsalu jaamahoonet, mis ehitati arhitekt K. Werheimi ja insener W. Westphaleni eriprojekti järgi, võib nimetada seejuures ka kõige tähelepanuväärsemaks Eestis. Selles olid pikka aega ühendatud raudteejaama ja bussijaama juurde kuuluv hoone. Jaamahoone juurde kuulub Eesti pikim katusealune perroon. Mõlemad on muinsuskaitse all.

Venemaa Keisririigi perioodil rajatud jaamahoonete seas eristuvad selgemalt peakivist ehitised Peeter Suure merekindluse kindlusraudtee ääres. Nende seas on näiteks Liiva, Männiku, Tallinn-Väike ja Nõmme-Kindluse jaamahoone.[1]

Iseseisvusaja algul oli Eestis 92 raudteejaama, kahe aastakümnega ehitati juurde üle 60 jaamahoone. Uusehitiste seas olid näiteks Karl Burmani projekti järgi valminud Järve raudteejaam, Hendrik Otloodi projekti järgi valminud Kivimäe jaamahoone ning Leon Johansoni tüüpprojektide põhjal valminud hooned Lelle–Pärnu, Rapla–Virtsu ja Tartu–Petseri raudteedel.[1]

Teist maailmasõda ei elanud lisaks Narva ja Rakvere jaamahoonetele üle ka näiteks Püssi, Vaivara, Valga ja Viljandi jaamahoone. Sõjas hävinud hoonete asemele rajati stalinistlikke uusehitisi. Suuremate selliste hoonete seas olid Narva ja Valka rajatud jaamahoone. Mujal saadi hakkama tüüpprojektidega, millest oli esindatud põhiliselt kaks varianti. Ühe tüübi näidetena võib välja tuua Jõgeva ja Jõhvi jaamahoone, teise tüübi näidetena Viljandi ja Kohtla jaamahoone. Kasutati ka väiksematesse asulatesse mõeldud tüüplahendusi (näiteks Keeni jaamahoone). Samuti piirduti vahel jaamahoonete taastamise asemel ootepaviljonide rajamisega.[1]

Samas ei ole jaamahooned hävinud ainult sõjategevuses. Näiteks juba 1910. aastal lammutati Tapa jaamahoone, et teha ruumi II klassi sõlmjaamale kohasele uuele kivist jaamahoonele, ning aastatel 1965–1967 ehitati täielikult ümber Balti jaam. Hiljem on lammutatud ka mõningaid teisi jaamahooneid (näiteks Auvere, Kohtla, Raasiku ja Toila).[1]

Allesjäänud jaamahooned on sageli muinsuskaitse all[2]. Paljud jaamahooned on restaureeritud, mõned aga ka avariilised. Varem müüdi jaamahoonetes pileteid, praegu müüakse pileteid enamasti rongides või interneti kaudu. Tänapäeval on jaamahooneis näiteks päevakeskused, noortekeskused, söögikohad, poed ja muuseumid. Mitmed jaamahooned on kasutusel ka eluruumidena.

PildidRedigeeri

Jaamahooneid EestisRedigeeri

Jaamahooneid teistes riikidesRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Leele Välja: "20. sajandi Eesti raudteejaamad" Tallinn 2012
  2. "Muinsuskaitse alla võeti kaks jaamahoonet" Kultuuriministeerium, 20. september 2017

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri