Hendrik Otloot

Hendrik Otloot (eesnimi ka Heinrich; 2. jaanuar 1906 Holstre vald, Viljandimaa31. jaanuar 1965 Tallinn) oli eesti arhitekt, pedagoog ja ehitusteadlane.[1]

EluluguRedigeeri

Hendrik Otloot oli möldri poeg.[1]

Lõpetas 1924. aastal Viljandi Poeglaste Gümnaasiumi, 1931 Tallinna Tehnikumi, 1932–1933 täiendas end stipendiaadina Helsingi Tehnikaülikoolis, tehnikakandidaat (1959, TPI), väitekiri käsitles hoonete soojuspidavust.

Töötas 1934–1944 Eesti Raudtee Valitsuse ehitusametis, projekteeris jaamahooneid (Kilingi-Nõmme, Kivimäe, Kiviõli, Lihula, Vajangu, Ülenurme, Vajangu jt), samuti Tallinn-Kopli ja Tartu kaubajaama. Tööstushoonetest projekteeris ta Tallinnas Estonia Eksporttapamajade (1934–1935) ja Tartus Lõuna-Eesti Eksporttapamajade hoonestu (1934–1935).

Oli 1945–1947 Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusteaduskonna ehitusmaterjalide kateedri vanemõpetaja, aastast 1947 arhitektuuri ja arhitektuuriliste konstruktsioonide kateedri dotsent, aastast 1951 TPI direktori asetäitja.

Õpetas tehnoehitiste arhitektuuri, ehitustehnika ajalugu, tööstushoonete projekteerimist ja arhitektuurimälestiste mõõdistamist. Koostas õppevahendeid.[1]

TeadustööRedigeeri

Uuris peamiselt hoonete ruumilist kujundamist, juhendas 1948–1960 TPI ÜTÜ liikmete teadusuuringuid.

TeoseidRedigeeri

  • Arhitektuuri ja ehitustehnika alused (kaasautor Arvo Veski). Tallinn 1952
  • Arhitektuuri kursus. 3. osa. Tööstushoonete ruumiline kujundamine. Tallinn 1961

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.