Tapa mõis

Tapa mõis (saksa keeles Taps) on ajaloolise haldusjaotuse järgi Järvamaal Ambla kihelkonda kuulunud mõis, mis tänapäeval jääb Lääne-Virumaa Tapa valla territooriumile.

Tapa mõisa on esimest korda mainitud 1629. aastal, mil ta kuulus von Tiesenhausenitele. Mõisale kuulusid kaks karjamõisa: Niido (Nido) ja Valgma (Walgma).

OmanikudRedigeeri

1629. aastal oli Tapa mõis Wolter von Tiesenhauseni omanduses, mõisa päris Wolteri poeg, major Adam Johann von Tiesenhausen[1] ning järgnevalt nende järglased. Põhjasõda (1700-1721) järel andis reduktsiooniga konfiskeeritud mõisa Vene restitutsioonikomisjon von Tiesenhausenitele tagasi, kuid edaspidi läks mõis Berndt Wolmar Brandti ja Caspar Wilhelm Brandti kätte.

1788. aastal ostis Gideon Ernst von Fock 43 000 rubla eest von Tiesenhausenitelt Tapa mõisa. Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi maanõuniku ja Sagadi mõisniku Gideon Ernst von Focki (surnud: 10. mai 1827) soovi järgi pidi Tapa mõis minema edasi Fockide meesliini pidi. Tapa mõis oli perekond Fokkide käes 1788–1919.

14. august 1828 sai õigusjõu G.E. von Focki testament, mille järgi päris Tapa mõisa tema poeg ooberst Aleksander Ferdinand von Fock (1795–1883).

1891 päris Alexander Ferdinand von Fockilt mõisa tema poeg Axel Magnus Edward Ludwig von Fock (1849–1929). Talle kinnistati Karkuse karjamõis ja Tapa mõis, hinnaga vastavalt 92 643 ja 62 000 rubla. [2]

1919. aastal Tapa mõis võõrandati riigile ja 1920.–1930. aastatel paiknesid seal 1. soomusrongirügemendi staap ning ohvitseride kasiino.

MõisahoonedRedigeeri

Arvatavasti 1810.–1820. aastatel püstitati mõisa klassitsistlik peahoone, mis oli Eesti üks kaunimaid ja oli omal ajal üks uhkematest klassitsistlikest härrastemajadest. Kahekorruselise keskosa ees paiknes nelja massiivse sambaga portikus, millel oli astmikfrontoon. Mõisahoone taga oli mitu kõrvalhoonet. Mõisahoone portikus säilis hoonel kuni 1941. aastani, mil taganev Punaarmee hoone süütas. Hoone taastati saksa ajal 1943. aastal vanade müüride põhjal, kuid ilma portikuseta. Kõrvalhoonetest ei ole alles praktiliselt mitte midagi, säilinud on suur osa mõisa parki ja pärnaalleed.

1920.–1980. aastatel oli Tapa mõis NSV Liidu Nõukogude armee valduses ja 1955. aasta paiku mõisa peahoone ehitati mitu korda ümber.

1942. aastal Tapa mõisa hoone süttis ja pärast põlengut jäid säilisid vaid välismüürid. Eesti NSV ajal ehitasid Nõukogude armee ehituspataljoni sõdurid Tapa mõisa mõisahoonesse korterid ning mõisahoonest sai ohvitseriperede ühiselamu. Pärast Nõukogude armee lahkumist aastal 1993 seisis hoone tühjana ja lagunes[3].

Tapa linnale kuulunud hoone ostis 2019. aastal Kaitseressursside Amet, mis lasi hoone 29. aprillil 2020 õhkida.

ViitedRedigeeri

  1. Tapa esimesed mõisnikud, www.tapamuuseum.ee (vaadatud 21.04.2020)
  2. Kinnistute register Kinnistu detailandmed, www.ra.ee
  3. Väärtusetu mõisahoone lastakse taeva poole, Virumaa Teataja, 21. aprill 2020

VälislingidRedigeeri