Frontoon

Frontoon (prantsuse fronton, ladina frons, frontis, 'laup, seina esiosa') on eeskätt dekoratiivne madal viil, mis sageli on kujundatud tugeva äärekarniisiga. Tihti on frontooni väli kaunistatud skulptuuride, ornamentide või maalingutega. Väiksemas mastaabis esineb frontooni ka ukse või akna kohal asuva kaunistuselemendina.

Frontooni skemaatiline joonis: rampant - katuse kalle; tympan - viiluväli ehk tümpanon
Ohtu mõisa peahoone fassaadi ilmestavad liseenid ja keskosa kohal paikneb frontoon
Mustpeade maja renessanssfassaadil on vanimad frontoonid Eesti arhitektuuris
Kiltsi mõisa härrastemaja klassitsistlik frontoon
Võnksiirde ja voluutidega liigendatud maneristlik kolmnurkfrontoon keerdsammastel ühel 17. sajandi majal Arlesis
Madalmaade barokile iseloomulik kuulidega murdsegmentfrontoon majal Leeuwardenis

Frontooni kohtab tihti renessanss-, barokk- ja klassitsistlikus stiilis hoonete fassaadidel.

Sõltuvalt kujust eristatakse erinevaid frontoonitüüpe.

AjaluguRedigeeri

Esimesi frontoone näeme Vana-Kreeka arhitektuuris. Frontoon oli tähtis osa kreeka templi portikusest. Frontooni kolmnurkne pind toetus horisontaalsete ehisliistudega kaunistatud talastikule, mida omakorda kandsid sambad. Viiluväli (tümpanon) oli sageli kaunistatud skulptuuridega ja selle ülemisi servi kroonis alati viltune karniis[1]. Tihti kasutati frontooni kaunistamisel polükroomiat nagu Ateena Parthenoni Akropolise rekonstruktsioonil.

Vana-Kreeka arhitektuurist kandus frontoon edasi Vana-Rooma arhitektuuri, kus see edasi kujunes. Roomlased käsitlesid frontooni puht-kaunistusliku elemendina, millega kaunistati uste, akende ja eriti niššide ülaservi. Sellised Rooma frontoonid esinesid arhitektuuris sageli ridadena, kus näiteks vaheldusid kolmnurk- ja segmentfrontoonid. Hilisrooma arhitektuuris ilmuvad murdfontoonid, mille puhul katkestatakse karniis enne kolmnurga tipuni jõudmist.

Frontooni kasutamise taaselustasid antiigi eeskujul renessanssarhitektid. Rooma arhitektuurist võeti segmendikujuliste ja kolmnurksete aknafrontoonide vaheldumine hoonete esikülje ehismotiivina, üks ilus näide on Antonio da Sangallo noorema ehitatud Palazzo Farnese teise korruse aknafrontoonid Roomas (1517)[2]. Barokkarhitektuuris tõusid arhitektide huvi keskmesse hilisroomapärased murdfrontoonid, millest barokkarhitektid arendasid palju fantastilisi vorme, küll kolmnurkse, küll segmendi kujuga mitmeastmelisi, kumeraid või nõgusaid, vastandkurvilisi ja voluutidega frontoonivariante, nagu neid võib näiteks näha Gian Lorenzo Bernini ehitatud Sant'Andrea al Quirinale kirikus Roomas (1658–1670).[3] Väga fantaasiarikkalt arendas frontooni motiivi edasi ka Hispaania barokkarhitektuur.

Frontooni motiivi kasutatakse ka kaasaegses arhitektuuris.

PildidRedigeeri

Frontoon antiikarhitektuurisRedigeeri

Frontoon hilisemas arhitektuurisRedigeeri

Frontoonide põhitüübidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri