Ava peamenüü

Gian Lorenzo Bernini

Itaalia kunstnik

Gian Lorenzo Bernini (Giovanni Lorenzo Bernini) (7. detsember 1598 Napoli28. november 1680 Rooma) oli 17. sajandi barokiajastu üks silmapaistvamaid itaalia skulptoreid ja arhitekte. Bernini lõi barokkstiilis skulptuuri ning pühendas sellele kogu oma elu. Bernini muutis skulptuuri ekspressiivsemaks, kontrastsemaks ja voolavamaks, andes paremini edasi reaalseid emotsioone ja ilmeid. Bernini disainis skulptuure, purskkaeve, hauamonumente, kirikuid, kabeleid ja palju muud. Tema ilmekas ja elulähedane stiil muutis Bernini võrreldavaks Michelangeloga. [1]

Gian Lorenzo Bernini
Gian Lorenzo Bernini, self-portrait, c1623.jpg
Sünninimi Gian Lorenzo Bernini
Sünniaeg 7. detsember 1598
Sünnikoht Napoli
Surmaaeg 28. november 1680
Surmakoht Rooma
Rahvus itaallane
Tegevusala skulptor, arhitekt
Kunstivool barokk

Perekond ja noorusaegRedigeeri

Bernini sündis Napolis Firenzest pärit skulptori Pietro Lorenzo ja Napolis sündinud Angelica Galante peres. Pietro oli kolinud Firenzest Napolisse, et töötada asekuninga juures, kes soovis kasutada tema andeid Kuningliku San Martino kiriku dekoreerimisel. Mängimise asemel veetis noor Gian suure osa ajast isa tööd jälgides. Astudes Pietro jälgedes, voolis Gian oma esimese skulptuuri 8-aastaselt, selleks oli väike marmorist puto pea. Isa oli poja saavutuse üle õnnelik ja ennustas talle suurt tulevikku. Olles jälginud poja pädevust igal alal, otsustas Pietro pühenduda töö leidmisele, mis poja annetele kõige sobivam oleks. Ta kutsus appi hea peretuttava ja sõbra San Martino mungakloostri abti, kes noort Berninit vaatlema asus. Abt sai Gianiga kokku mitu korda ning vestles temaga paljudel teemadel, lastes poisil jutujärge vabalt valitud suunas viia, et näha tema vastuseid ning sellest tema kirg ja kalduvus välja lugeda. Abt pidi Pietrole tunnistama, et noor Bernini oli andekas ja huvitatud kõigist teemadest rääkides ning ükskõik, mis eriala Gian valima peaks, ootab teda kindlasti ees helge tulevik. Sellest tulenevalt lasi isa pojal valida endale meeldiva ameti. Olles üles kasvanud suure meistri peres, soovis Gian ennast arendada ja karjääri teha skulptorina ning palus isal ennast õpetada. Pietro tegi seda suurima rõõmuga. [2]

Õpingud ja varajane tööRedigeeri

Mõne aja pärast kutsus paavst Paul V Pietro Rooma, et too valmistaks suure narratiivstseeni Püha Peetruse basiilika Pauline kabeli fassaadile. Pietro võttis Rooma kaasa kogu oma pere. Roomas kutsus suur kunstiarmastaja kardinal Scippone Caffareli, paavsti õepoeg, Pietro Bernini enda juurde vastuvõtule ja käskis tal kaasa võtta oma poja Giani, kelle intelligentsuse ja andekuse kohta jutud juba ringlesid. Sel ajal vaid 10-aastane Gian avaldas oma võimete ja jutuga kardinalile nii suurt muljet, et viimane soovis teda kohe paavstile tutvustada. Paavst palus poisil katsetuseks joonistada inimese pea ning oli Giani teose üle hämmingus. Ta lausus oma kõrval seisvatele kardinalidele, et sellest poisist saab tema aja Michelangelo. Paavst kinkis noorele Berninile kohtumise tähistamiseks 12 kuldmedaljoni. [2]

Kohtumine paavstiga muutis Giani tuntuks kogu linnas ning andis talle võimaluse asuda tööle iseseisva skulptorina. Tema esimene töö oli marmorist büst Santa Potenziana kirikus. Tema teiste väiksemate skulptuuride kohta lausus Annibale Carracci, et poiss oli saavutanud taseme, mille teised kunstnikud saavutavad oma eluea lõpus.

Paavst usaldas Gian Bernini kardinal Maffeo Barberini käe alla, kes samuti poisi võimeid imetles. Bernini joonistas õpingute ajal rohkelt Vatikani palees asuvaid antiikskulptuure, millest kõige suuremat inspiratsiooni sai ta Antinouse ja Apollo kujudest. Samuti uuris Bernini suure hoolega ümbritsevaid maale, pöörates aga tähelepanu mitte niivõrd värvikasutusele kuivõrd teoste tunnetele ja ekspressiivsusele. [2]

Õpipoisina paluti Berninil valmistada marmorist portree Monsignor Giacomo Motoyast ja kardinal Roberto Bellarminost. Mõlemad tulid tal imetlusväärselt elutruult välja ning lisasid ainult hoogu Bernini karjäärile ja tuntusele linnas. Paavst, olles teadlik Bernini teostest, palus tal teha marmorist portree endast ning neli skulptuuri oma Villa Pinciana palee jaoks. Kujud õnnestusid nii hästi, et külalised läksid sestpeale otsejoones villas Bernini kujude väljapaneku ruumi, pööramata tähelepanu millelegi muule. Teosed äratasid palju huvi, ja inimesed hakkasid käima Bernini ateljees, soovides temaga tutvuda ja lasta end maalida. Portreed soovis ka Monsignor Alessandro Ludovisi, kes oli Bernini suur poolehoidja ning tõusis pärast Paulus V surma paavstiks. Ludovisi külastas tihti Berninit ja neist kahest said head kirjasõbrad. Paavstiks tõustes kinkis Ludovisi (Gregorius XV) Berninile seisuse tiitli Cavalerie ning kutsus teda pühapäeviti õhtusöögile. Kahjuks kestis Gregorius XV võim vähe ning 30 kuu pärast tõusis troonile Urbanus VIII. Uus paavst suhtus Berninisse samasuguse austuse ja sõbralikkusega ning soovis, et kunstnik arendaks ennast maalikunstis ja arhitektuuris, et paavst saaks oma projekte täide viia. [2]

Bernini arhitektinaRedigeeri

Arhitektina sai Bernini suurimat inspiratsiooni antiikehitistest, mille puhul pööras ta erilist tähelepanu detailidele ja üksikutele osadele.

 
Püha Peetri haua baldahhiin (1624–1633)

Bernini esimene arhitektitöö oli Rooma Santa Bibiana kiriku ümberehitus. Ta lähtus palee arhitektuurist, kuid muutis fassaadi plastilisemaks ning rõhutas keskmist osa orderi ja uhke viiluga. Samal ajal anti Berninile ülesandeks ehitada Püha Peetri haua kohale sümboolne struktuur Püha Peetruse basiilikas Roomas. Selle tulemusena sündis vahemikus 1624–1633 kullatud pronksist nelja ingliga voluutidega raamistik, mis toetab orbi ja risti. Bernini suurendas tavaliselt protsessioonidel kasutatavat baldahhiini. Baldahhiin on väga hästi struktureeritud ja toestatud ning seda on peetud esimeseks tõeliseks barokkmonumendiks. Bernini järgmiseks tööks oli dekoreerida neli piilarit, mis toetasid Püha Peetruse katedraali ja suursuguseid kujusid. [3]

Bernini ülesanded suurenesid pärast Carlo Maderna surma 1629. aastal, kui temast sai Palazzo Barberini ja Peetri kiriku arhitekt. Bernini pidi suure tööhulga tõttu kasutama palju abilisi. Tema tööd mõjutas suurel määral Rooma katoliku kirik, ta käis missal iga päev ja armulauas kaks korda nädalas. Bernini uskus, et kunsti ülesandeks on olla katoliku kiriku propaganda kandja ning sisendada inimestesse usku ja inspiratsiooni. Samuti peaks kunst olema realistlik ja arusaadav rahvale. [4]

Kõik Bernini varasemad tellimused ei olnud alati edukad. 1637. aastal asus Bernini Püha Peetri kiriku kohale püstitama kellatorne, kuid 1646. hakkas nende raskus kirikut lõhkuma ning kellatornid võeti maha. Bernini sattus ajutiselt häbi alla. [4]

Üheks tema kõige muljetavaldavamaks teoseks võib pidada Rooma Sant'Andrea al Quirinale kirikut (1658–70), mis koosneb dramaatiliselt kõrgest altarist, kuplist ja ebatraditsioonilisest ovaalsest plaanist. Enne selle valmimist oli aga Bernini meistriteoseks Püha Peetruse basiilika piazzat ümbritsev kolonnaad. Ehitise põhifunktsiooniks oli selle rahva mahutamine, kes kogunes lihavõttepühade ja muude ürituste raames paavsti kuulama. Bernini kavandas kiriku külge hiiglasliku ovaali trapetsikujulise esiplaani abil, kujutades kolonniderivi justkui kätena emakiriku ümber. Väljak tasakaalustab Püha Peetruse basiilika laia fassaadi ja viib külastaja visuaalselt kiriku poole. Kompositsiooni moodustamiseks liigutas Bernini Maderno kavandatud purskkaevu ning ehitas teisele poole vastu kaksikpurskkaevu.[4]

Bernini suurejooneliseim religioosne dekoratsioon on Püha Peetri troon ehk Cathedra Petri (1657–1666). Tegu on pronksist kattega keskaegsele puust paavstitroonile. Trooni toetavad nelja teoloogiadoktorit esindavad pronkskujud: kirikuisad Püha Ambrose, Püha Athanasius, Püha Johannes Krisostomus ja Püha Augustinus. Üleval on näha kuldsetel pilvedel lendlevaid ingleid ning Püha Vaimu kujutavast tuvist tulevaid valguskiiri. Töö tehti Chigi paavsti Aleksander VII (1655–1667) jaoks, kes oli üks Bernini suurimaid patroone. [4]

 
Nelja jõe purskkaev (1648–1651)

Purskkaevud ja hauaehitisedRedigeeri

Urbanus VIII valitsuse ajal sai Bernini ülesandeks ka hauamonumentide ja purskkaevude ehitamine. Hauamonumentide näideteks on Urbanus VIII haud (1628–47, Peetri kirik Rooma) ja seeria väikseid hauaehitisi, milest kõige silmapaistvam on Maria Raggi (1643) haud. Suuremaks saavutuseks olid aga Rooma linna ehitatud purskkaevud. Tema esimene purskkaev oli Baraccia Piazza di Spagnal (1627–1629). Purskkaev on segu arhitektuurist ja skulptuurist. [4]

Tritoni purskkaev Piazza Barberinil (1642–1643) kujutab nelja delfiini, kes tõstavad tohutut merekarpi sarve puhuva merejumalaga. Purskkaev on Rooma arhitektuurilise purskkaevu tõeline ümberkujundus, skulptuurid näiksid justkui elus olevat. [4]

Üheks Bernini silmapaistvamaks teoseks on Roomas väljak Navonal asuv Nelja Jõe purskkaev (1648–1651). Purskkaev toetab õõnestatud kivil olevat iidset Egiptuse obeliski. Kivi ümber on nelja maailma suurimat jõge kujutavad skulptuurid. [4]

SkulptuuridRedigeeri

 
Apollo ja Daphne (1622–1624)

1622–1624 valmis tähelepanuväärne skulptuur "Apollo ja Daphne". Skulptuur põhineb Ovidiuse "Metamorfoosidel" ning on väljakutseks luulele ja maalile. Bernini on kujutanud detailselt Daphne muutumist loorberipuuks – nahka, lehti, puukoort ja riiet. Teos on innovatsiooniline ja realistlik. Algselt asus skulptuur seina ääres kahe ukse juures. Siseneja nägi tervet skulptuuri alles tuppa edasi minnes. [5]

Barokkskulptuuri kuulsaim näide ja Bernini küpseim kunstiteos on Santa Maria della Vittoria kirikus Cornarode perekonna kabelis asuv Püha Teresa ekstaas 1647–1652. Skulptuur kujutab Püha Teresa müstilist kohtumist ingliga, kes naise südame jumaliku armastuse tulise noolega läbistab. See põhjustas Teresale valu ja hurma. Bernini valmistas kuju täpselt Teresa nägemuse üleskirjutuse kohaselt. Külgedel asuvates ooperiloožide sarnastes boksides on näha Cornarode pereliikmete skulptuure elavas vestluses. Valgus langeb ansamblile ülevalt aknast ja jõuab alla läbi pronksist kiirte. Kogu tervik on vaadeldav ühest kindlast punktist altari ees. Kunstiteose puhul on tegu rohkem religioosse stseeniga, mis koosneb valgusest, maalist ja skulptuurist ning see võeti pärast valmimist kiiduavaldustega vastu. [6]

Suurte tööde kõrvalt jätkas Bernini ka mõningaste tellitud büstide valmistamist. [4]

Reis PrantsusmaaleRedigeeri

Pärast kunigas Louis XIV mitut kutset läks Bernini 1665. aastal Prantsusmaale. Tegu oli kunstniku kõige pikaajalisema eemalviibimisega Roomast ja reisi ülesandeks oli uue Prantsuse kuningliku elukoha kavandamine. Bernini oli selleks ajaks väga tuntud ka väljaspool Roomat ning uudis tema tulekust tõi tema marsruudi äärsetele tänavatele hulgaliselt rahvast. Kohtumisel vastuvõtjatega suutis Bernini neid aga solvata, kiites Itaalia kunsti Prantsusmaa arvelt. Tema kommentaarid võisid olla ka üheks põhjuseks, miks Bernini Louvre’i lossi kavandid tagasi lükati. Külastust jäi siiski tähistama kuninga büst, milles päikesekuningas jumaliku autoriteediga vaatajale pilgu suunab. Kuju sai kuninglike portreede eeskujuks terveks sajandiks. [4]

Hilisemad aastadRedigeeri

Bernini hilisemad skulptuurid pole enam nii silmapaistvad, kuid siiski huvipakkuvad. Rooma Santa Maria del Popolo kiriku Chigi kabeli jaoks nikerdas ta kaks rühma: "Taaniel lõvikoopas" ning "Habakkuk ja Ingel" (1655–1661). Töödes on näha hilisematel aastatel toimunud stiilimuutust, kehad on pikendatud ning kujudel on tähendusrikkad žestid ja lihtsamad, kuid endiselt ekspressiivsed näoilmed. Samasugused tunnused on nähtavad ka Sant'Angelo silla liikuvatel inglitel, mida paavst Clemens IX (1667–1669) nii kõrgelt hindas, et neid kunagi sillale välja ei pandudki, vaid need asuvad nüüd Rooma Sant'Andrea delle Fratte kirikus. [4]

Bernini ehitiste hulka kuuluvad veel ümberehitatud Sant'Angelo sild, mis viib üle Tiberi ja on sissejuhatus Vatikani, Scala Regia ja Püha Peetri kiriku baldahhiin ja paavstitroon. Järk-järgult muutusid tema tööd võimsamateks paavsti võimu kandjateks ning katoliku usu toetajateks ning innustajateks. Püha Peetri kirikusse konstrueeris Bernini veel viimase dekoratsiooni – Santissimo Sacramento kabeli altari (1673–74). Inglite inimlik kujutamine ja pronksist tabernaakli ajatu arhitektuur iseloomustavad hästi Bernini hilist stiili. [4]

 
Õnnistatud Ludovica Albertoni (u 1674)

Tema suurimaks viimaseks tööks on Rooma San Francesco a Ripa (umbes 1674) lihtne Altieri kabel. Altari kohal asuvast sügavast ruumis asub kuju, mis tähistab õnnistatud Ludovica Albertoni surma. Kuju asub suure ruumi põhjas ja seda valgustab taevavalgus, mis mängib tema peale kuhjatud drapeeringul. Rinnal olevad käed sümboliseerivad naise valulikku surma. [4]

SurmRedigeeri

Bernini suri 1680. aastal 81-aastaselt, olles teeninud 8 paavsti. Surres oli ta saavutanud kuulsuse ja armastatuse kogu Euroopas ning teda peeti üheks suurimaks kunstnikuks. Berninile saab tänu avaldada barokkstiili loomise ning selle standardiks muutmise eest rahvusvahelisel tasandil. [1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 HIbbard, Howard. "Gian Lorenzo Bernini". Britannica.com, 12.01.2000. Vaadatud 16.10.2019.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Domenico Bernini (2011). The Life of Gian Lorenzo Bernini. United States of America: The Pensylvania State University Press. Lk 93-233. 
  3. Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Koolibrii. 
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 "BERNINI, Gian Lorenzo". Web Gallery of Art. Vaadatud 20.10.2019.
  5. Mezzatesta, Michael P ja Preimesberger, Rudolf. "Bernini family". 2003. Vaadatud 20.10.2019.
  6. Harris, Beth ja Zucker, Steven. "Gian Lorenzo Bernini, Ecstasy of Saint Teresa". 19.07.2015. Vaadatud 20.10.2019.


VälislingidRedigeeri