Ohtu mõis

Ohtu mõis (saksa keeles Ocht) oli rüütlimõis Harjumaal Keila kihelkonnas^[1]. Tänapäeval jääb kunagine mõis Harju maakonna Lääne-Harju valla territooriumile, mõisakeskus asus tänapäeva Ohtu küla lähedal^[2].

Ajalugu muuda

Ohtu mõis rajati 17. sajandi algul. Nime sai see Ohtu vabatalu järgi (Ochter, 1534). Rootsi võimu ajal läänistati mõis Nils Jönsson Krämerile. Rootsi kuningliku kammerhärra Soomes ja Rootsi Eestimaa ning Ingerimaa kammerhärra Nils Jönssoni pärand (Ohtu ja Lehola) jagati tema poegade Johann, Caspar ja Claus Nilssoni vahel.

18. sajandi alguses kuulus mõis Rötgert Johann von Wrangellile, kelle käest läks see 1720. aastatel Otto Wilhelm von Harpe valdusse. 1760. aastatel omandas mõisa Christoph Heinrich von Kursell, kes lasi mõisakompleksi esinduslikult välja ehitada. 1793. aastal läks mõis Meyendorffidele^[3].

Viimane võõrandamiseelne Ohtu mõisnik oli Gottlieb von Meyendorff, kes lahkus perega Eestist 1918. aastal ja suri Dresdenis 1923. aastal.

Mõisakompleks muuda

Ohtu mõisa talli varemed

Barokkstiilis kahekorruseline härrastemaja valmis 1769. aastal. Hoone fassaadi ilmestavad liseenid ja keskosa kohal paikneb kolmnurkfrontoon. Barokse mulje jätavad hoone kõrge kelpkatus ja väikeste ruutudega aknad.

3. novembril 1920 kolis endise Ohtu mõisa härrastemajja kool, mis enne oli tegutsenud Kuusiku talus.

Saksa okupatsiooni ajal asus hoones lühikest aega haigla.

Kool töötas endises mõisahoones 1971. aastani (mõningatel andmetel ka 1973. aastani).

1990. aastateks oli härrastemaja üsna lagunenud. Kuigi vahepeal sai mõis uue katuse, oli see vaskplekist, mistõttu langes metallivaraste saagiks. Seega jätkus vihmavee hävitav mõju.

2000. aastate esimesel poolel läks mõisakompleks eraomandisse. Seejärel on peahoone väljast ja osaliselt ka seest restaureeritud. Mõisakompleks on avatud ka külastajatele – seal korraldatakse nii kulinaarseid kui ka muid kultuuriüritusi.

2009. aasta suvel leidis mõis ja mõisapark kasutust omalaadse teatrietenduse toimumiskohana – mängitud tükk "Aiapidu" koosnes kahest osast, kus tegevus toimus korraga nii mõisahoones kui ka aias. Publik sai korraga jälgida vaid poolt tegevusest, sest erinevalt näitlejatest oli publik paikne. Seega oli publikule ette nähtud tulla etendust vaatama kahel õhtul, saades kummalgi korral jälgida poolt etendust.