Tapa vallutamine

sõjaline operatsioon 1919. aastal

Tapa vallutamine oli 9. jaanuaril 1919 Eesti Vabadussõjas toimunud sõjaline operatsioon strateegilistelt tähtsa Tapa transpordisõlme vallutamiseks pealetungivate Punaarmee üksuste valdusest.

Tapa vallutamine
Osa Eesti Vabadussõjast
Laiarööpmeline soomusrong nr. 1 Tapa vallutamisel 9. jaanuaril 1919. Esiplaanil langenud punaväelasi.
Toimumisaeg 9. jaanuar 1919
Toimumiskoht Tapa, Eesti
Tulemus Eesti vägede võit
Territoriaalsed
muudatused
Tapa piirkonna ja raudteesõlme hõivamine Eesti vägede poolt
Osalised
 Eesti Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Eesti Karl Parts Nõukogude Venemaa Jaan Anvelt
Väeüksused
Eesti Rahvavägi
Jõudude suurus
448 meest
48 kuulipildujat
5 suurtükki
Kaotused
4 haavatud ~100 langenud
? haavatud
78 vangistatud

Eesti Rahvaväe soomusrongid ja soomusrongide dessantgrupid vallutasid tagasi 1919. aasta alguses alanud vastupealetungioperatsiooni käigus Tapa raudteesõlme pärast lühikest ägedat lahingut soomusrongide nr. 1 ja 3 dessantosade poolt. Soomusrongid ise, järjekorras nr 1, 3 ja 2, parandades kogu aeg raudteed ja sildu, toetasid dessante perioodiliselt oma suurtükkide tulega. Operatsioon algas kell 5 hommikul ja kella 9 paiku oli alev Eesti vägede valduses. Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviisi väeüksuste vastupanu Tapa ümbruses ei olnud eriti visa. Operatsiooni tulemusena saadi sõjasaaki ja 78 vangi. Eesti vägede kaotused lahingus olid 4 meest haavatuna.[1]

Olukord rindel muuda

6. jaanuari hilisõhtul andis Viru rinde juhataja kindralmajor Aleksander Tõnisson kõigile rinde väeosadele käsu 7. jaanuari hommikul üle minna üldpealetungile, kusjuures soomusrongid pidid vallutama Tapa raudteejaama. Soomusrongid nr. 1, 2 ja 3 (koosseis kokku 61 ohvitseri, 387 sõdurit, 48 kuulipildujat ja 5 suurtükki) seisid sel päeval purustatud tee tõttu Kehra ja Aegviidu jaamade vahel.

7. jaanuari hommikul algas Eesti vägede üldpealetung kogu rindel. Tapa vallutamine soomusrongide poolt oleks samal päeval lennult sündinud, kui vastane poleks püüdnud seda sildade ja raudtee lõhkumisega takistada, et võita aega oma purukslöödud väeosade korraldamiseks ja varuvägede juurdetoomiseks. Purustatud raudteesilla parandamine Läpi küla (vanades ürikutes on saksakeelse kohanime põhjal kasutatud kohanime Leppküla) kohal kestis kuni 7. jaanuari kella 15.00-ni. Teed parandades jõudsid soomusrongid õhtu eel Lehtsesse.

Esimene katse Tapale läheneda ja lahingu planeerimine muuda

8. jaanuari udusel varahommikul sõitsid soomusrongid nr. 1, 2 ja 3 numbrite järjekorras Lehtsest välja. Kui kell 07.10 umbes 50 meetrit Lehtse sillast eemale jõuti, panid eesliinil paiknenud Punaarmee ratsa- ja jalaväelased Pruuna mõisa (saksa keeles Tois) poole jooksu. Dessant saadeti neile järele ja poole tunniga olid Toisi ja Lehtse mõisad vallutatud. Saagiks langesid 3 kuulipildujat mitmekümne kastitäie lintidega, mitu hobust regedega ja 6 punaväelast 47. kütipolgu 1. roodust. Erilist vahvust ilmutas siin sõdur Estam, kes isiklikult punaväelastelt ühe kuulipilduja ära võttis. Soomusrongi nr. 3 mehed võtsid sealsamas 5 vangi samuti 47. kütipolgust.[2]

Kaugemale seekord ei jõutud. Selgus, et poolteist kilomeetrit Lehtsest ida pool olev Soodla jõe sild oli punaarmeelaste poolt eelmisel õhtul plahvatusega purustatud ja vajas parandamist.[3] Rongidelt saadeti välja luurajad Tapa ja Ambla ümbrusse, ja kui nad hilisõhtul teadetega tagasi tulid, kutsus üldjuht kapten Karl Parts kell 22.00 soomusrongide ülemad kaptenid Anton Irve, Oskar Luiga, alamkapten Jaan Lepa, formeeritava soomusrongi nr. 4 ülema nooremleitnant Hans Jaaksoni, varustusülema sõjaväeametnik Mihkel Piperali ja liikumisülema Julius Trubocki enda juurde.[4][5]

Kapten K. Parts teatas, et järgmisel hommikul jätkavad rongid pealetungi eesmärgiga vallutada Tapa. Soomusrong nr. 2 alamkapten J. Lepa juhatusel sai ülesandeks tegutseda põhja pool raudteed ja vallutada raudteest vasakul asuv Tapa alevi osa ning oma kontrolli alla võtta Tapa-Rakvere sild. Soomusrongide nr. 1 ja 3 ühendatud dessant leitnant Eduard Nepsi üldjuhatusel pidi peale tungima lõuna pool raudteed. Väljasõidu ajaks oli määratud kell 05.00. Rongidel taheti dessant viia Tapale võimalikult lähedale ja dessandi väljasaatmise aeg pidi selguma operatsiooni ajal, kusjuures erikäsuta tuli dessant saata välja siis, kui rongid jäävad seisma ja soomusrong nr. 1 avab suurtükist tule.[6][7]

Kuna Tapat kaitses mitu 6. kütidiviisi polku, kes olid vastupealetungi ette valmistamas, siis võis Tapa vallutamine õnnestuda ainult äärmiselt kiire läbiviimise juures. Sidet polnud soomusrongidel kellegagi luua, sest Lehtseni välja jõudes olid soomusrongid jalaväest ette jõudnud. Kuid ka Punaarmeel olid selles piirkonnas suuremad jõud ainult Tapal. Vastase võitlusmoraal oli luurajate teatel madal. Tartu kommunistlik polk oli laiali jooksnud, teistes väeosades valitses segadus.[4]

Lahingu käik muuda

Lähenemine ja üllatuse luhtumine muuda

 
Laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 suurtükiplatvorm jaanuaris 1919

9. jaanuari hommikul kell 5 sõitsid lahingukorras soomusrongid järjekorras nr 1, 3 ja 2 Lehtsest välja, saates ette luurajaid ja minööre.[3][6][8] Formeerimisel olev soomusrong nr. 4 leitnant H. Jaaksoni juhatusel jäi Lehtsesse sealse jaama kaitseks.[3] Teel parandati vaikselt ja varjatult purustatud raudteed,[8] ka 3 kilomeetrit enne Tapat tuli rongidel samal põhjusel peatuda. Tapal olevaid punaarmeelasi taheti tabada üllatusrünnakuga, kuid ajal kui viimatinimetatud paigas rööpaid korda seati, kostis Tapalt suurtükipauk. Eesliikuva soomusrongi ülem otsustas mitte vastata ning viia salaja raudtee parandamine lõpule, liiati, et vaenlane tulistas kuhugi mujale.[9] Soomusrongi nr. 3 suurtükimehel ei pidanud aga närvid vastu ning see lasi oma mürsu Tapa poole teele.[10] Nüüd avasid ka soomusrongid nr. 1 ja 2 suurtükitule Tapa peale.[8][11]

Kell 07.00 hakkasid soomusrongide dessandid üle väljade ahelikus Tapa poole liikuma.[11] Oli veel küllaltki pime, hakkas alles koitma. Vaevalt olid esimesed mehed vagunist väljunud, kui kostis laske metsast. Raudteeputka juurest metsa jooksnud punaarmeelased avasid tule rongide suunas. Esimestena vagunist väljunud dessantmehed avasid tule taanduva vastase pihta, hilisemad väljujad ei teadnud aga punaarmeelaste õiget asukohta ja olid sunnitud varjuma raudtee läheduses.[6] Põhjapoolt avasid punased rongide pihta püssi- ja kuulipildujatule, kuid rongide tulega sunniti vastane 20 minuti jooksul vaikima.[8]

Jänesejaht Männikumäel muuda

Kuna ohvitseridele oli vastav korraldus antud juba varem, ei kulunud dessandi liikumise alguseks Tapa suunas kuigi kaua aega. Kui dessant jõudis metsa all edasi mõnisada sammu, oli ta punaste kannul. Metsas põgenesid punaarmeelased kiiresti ida suunas, kuid siiski taandumisel peatusid, pöördusid ümber, lasid püssid dessandi peale tühjaks ja jätkasid liikumist. Sügav lumi ei lasknud arendada suurt liikumiskiirust. Niisugune "jänesejaht" kestis, kuni soomusrongide dessant oli läbinud võsa ja välja jõudnud metsa idaservale,[12] Tapa mõisa põldude äärde Rebasemäe joonele,[9] kust igas suunas algas lage maastik.[13] Oldi sunnitud peatuma, et võtta meeskond korralikult ahelikku[9].

Paistis, nagu mõtleksid punaarmeelased lagedal väljal avaldada visa vastupanu. Dessandi juht hindas olukorda ja leidis, et juhul, kui punaarmeelased võtavad lahingu vastu, on nad paremas seisukorras, sest neid on rohkem, ja teiseks olid punaarmeelaste püssid tääkidega, mis soomusronglastel puudusid. Vasakul metsa ääres olid talud, kus oli vaja kontrollida punaste kohalolekut. Selleks saatis dessandi juht sinna väikese patrulli. Patrull ei jõudnud veel taludeni, kui sealt tuli vastu kohalik elanik ja teatas, et külas punaarmeelasi ei ole. Sõnumitoojaks osutus kohalik kooliõpetaja, kes muretses hiljem külast hobuse haavatute transportimiseks rongile.

Metsast väljumisel võeti dessant vastase poolt tugeva tulega vastu. Esimeste haavatute seas oli Soomusrongi nr. 2 dessandi juht kapten August Tõnishof ja 3 kooliõpilast, neist R. Kask ja O. Jürgens jäid rivvi edasi. Dessandi juhiks jäi leitnant Oskar Enkelberg.

Teinud tuleettevalmistuse, tõusis soomusronglaste ahelik püsti eesmärgiga minna rünnakule. Ka punaarmeelaste ahelik tõusis püsti. Vahemaa poolte vahel ei ületanud 400 sammu. Sel hetkel jooksis raudtee poolt metsa sihis kahe aheliku vahelt läbi jänes. Hetkeks unustati sõjategevus ja mõlemad pooled hakkasid tulistama jänest, kes aga vigastusteta metsa lippas. Niipea kui jänes kadus, tormas soomusronglaste ahelik kallale vastasele, kes alul lasi vastu, kuid pöördus siis ümber ja alustas taandumist Tapa poole.[13]

Männikumäe metsaserval oli langenud punaarmeelasi ning soomusronglastele langes sõjasaagiks püsse ja kaks kuulipildujat.[9] Talude juurest said soomusronglased kätte mõned 46. kütipolgu vangid. Eriti kuri oma meeste peale oli üks punaarmeelane, kes oli postil magama jäänud ja seeläbi vangi sattunud. Pahameele põhjuseks oli see, et miks valvatavad jalga lasksid, ilma et valvajat oleksid äratanud.

Tapa alevi vallutamine muuda

Dessant liikus üle lageda, olles tulevahetuses taanduva vaenlasega.[13] Männikumäe metsa jõudes hargnes dessant laiali üksikutesse salkadesse, mistõttu puudus ülevaade üldisest tegevusest.[9] Jõudnud vastastikuse tulevahetuse ja väikeste peatustega läbi metsa Tapa alevi lähedusse, selgus, et punaarmeelased on veel alevis ja korraldavad vastupanu. Lisaks võeti dessant tugeva tule alla vasakult tiivalt surnuaia suunast. Ilma suurtükitule toetuseta osutus edasipääs raskeks.

Vahepeal olid tänu raudtee parandusele ka soomusrongid edasi liikunud. Märgates vastase kuulipildujaid surnuaial, suunati rongidelt sinna suurtükituli. Nähtavasti oli tuli tabav, kuna punaarmeelased alustasid taandumist. Soomusronglaste aheliku vasak tiib vabanes risttule alt, kuid alevi ees leidis dessant veel siiski tõsist vastupanu. Punaarmeelased olid asunud majade vahele ja võtsid sealt läheneva dessandi tule alla. Kaasasolevate kerge- ja raskekuulipildujate tulega suruti vastane alevi hoonete varju, kus nad kasutasid iga tänavanurka soomusronglaste dessandi tulistamiseks.

Pärast seda, kui dessandi vasak tiib oli saanud suurtükitule toetust, jõudis ta edasi ja oli juba ette jõudnud paremast tiivast. Samuti oli mööda metsa serva liikunud patrull jõudnud Tapalt ida poole. Nähtavasti sellest mõjutatuna taandusid punaarmeelased sissepiiramise vältimiseks kiiresti alevi idaservalt Valgejõe suunas.[13] Tapal asunud punaste pataljoni staap ja mõned osad põgenesid Seeneküla poole. Viljandi kommunistlik pataljon jäi aga soomusrongide seljataha.[8] Kella 09.00 ajal langes Tapa soomusrongide dessantide kätte.

Väljajõudmine Valgejõeni muuda

Eesti vägedel oli käsk võtta oma kontrolli alla Tapa-Rakvere maantee sild ning seetõttu suundus dessant Tapa idaservast mööda maanteed silla poole. Teed mööda taandusid punased. Pannes tähele soomusronglaste lähenemist põhja poolt maanteesillale, suundus osa punaseid raudteesilla poole, kuhu oli ette jõudnud osa lõuna pool raudteel liikuvast dessandist, ning need vangistasid enne raudteesilda osa punaseid.[13] Silla taga umbes 300–400 m kaugusel seisis vaenlase soomusrong; rongi ümber oli näha liikumas mehi. Rongilt soomusronglasi ei tulistatud, kuna nad ei teadnud, kas on tegemist omadega või vastasega. Dessant avas püssidest tule rongi kõrval olijate tabamiseks. Viimased hüppasid rongile ja rong liikus Rakvere poole.[9] Arvatavasti põgenes selsamal rongil ka Jaan Anvelt, kes Tapa vene kirikus[14] vahetult enne Tapa vallutamist oli kihutuskoosolekut pidanud.[15]

 
Tapa vallutamisel võetud sõjavangid. Paremal (binokliga) soomusrongide üldjuht kapten Parts

Lahingute lõppedes oli vastane täiesti pea kaotanud. Tihti juhtus, et punaste põgenike püüdmisel ühe-kahe soomusronglase käeviipel suurest takistusest üle liiguti või sõnakuulelikult üle aiatraadi või muu tõkke ligineti, isegi ka jõest läbi rinnuni vees käies.[16] Erilist vahvust ilmutas soomusrongi nr. 1 vanemallohvitser Karl Lipand, kes nelja mehega punaste väeosale loodepool Tapal kallale tungis ja 40 punaväelast ühes 60 püssi ja 100 käsigranaadiga vangistas.[8]

Punased, kes püüdsid taanduda üle maanteesilla, sattusid soomusrongi nr. 2 dessandi kätte vangi, sest dessant jõudis maanteesilla sulgeda. Dessant võttis silla oma valve alla ja asetas selle juurde valvetõkke. Ülejäänud mehed pöördusid rongile, mis vahepeal oli jõudnud Tapa jaama.[13] Selgus, et Valgejõe raudteesilla olid punased ikkagi rikkuda jõudnud. Nii ei saanud soomusrongid teha kiiret lööki Rakvere peale, mida võimaldanuks lahingu tagajärjel tekkinud olukord.[14]

Vastuvõtt muuda

Juba kell 9 saabusid soomusrongid Tapa semafori juurde. Alevi elanike rõõm oli piiritu, vabastajaid kostitati leiva ja piimaga. Eriti vaimustatud olid raudteetöölised, kes olid suutnud jaama veevärki purustamisest hoida.[8]

Soomusronglaste erilise poolehoiu ja lugupidamise võitsid Tapa teemeistrid, kes parandasid raudteed suure agarusega ka vaenlase suurtükitule all. Töökorda oli jäänud pumbamaja ja venelasest pumbamees tõi võidurõõmsalt keldrist välja masinarihmad, mis ta punaarmeelaste eest sinna oli peitnud. Veepump lasti kohe tööle panna, et soomusrongide vedurid jaamas saaksid vett.[9]

Tulemused muuda

Soomusrongide tegevuse kohta Tapa vallutamisel telegrafeeris rinde staabi ülem 9. jaanuaril kell 19.25 Tallinna, operatiivstaabi ülemale järgmist:

Täna tegid meie soomusrongid Tapa ümbruses puhta töö. Vaenlane on Seenekülast, Niidu karjamõisast, Moe mõisast ja külast, Imastu (Mennikorbi) mõisast ja Torma külast välja peksetud. Tapa sild on ära lõhutud, aga võrdlemisi kergesti, saab varsti ära parandatud. Soomusrongide poolt on valverühmad Moe–Torma liinile välja pandud. Sõjasaagina langes soomusrongidele: 78 vangi, 3 kuulipildujat 50 kasti lintidega, 6 telefoniaparaati, palju kaablit ja püssisid, 3 suurtükikuulide vankrit ja veel palju teist kraami. Tapa ümbrus on püsse täis. Vaenlane põgeneb paanilise kiirusega.

[8]

 
Punaste langenud pärast Tapa lahingut

Soomusrongide kaotused olid kõigest neli haavatut. Nende Tallinna toimetamise andis kapten Parts varustusülem Piperali hoolde. Langenuid soomusronglaste poolel ei olnud, vaenlasel aga vähemalt 100.[14] Kogu operatsioon viidi läbi pooljoostes, püsside ja kuulipildujate lakkamatu ragina, mürskude ja käsigranaatide plahvatuste saatel, nii et Tapa ees vahel otsekui suitsukate tekkis.[17]

Soomusrongide dessandi pealetungi hõlbustas tunduvalt asjaolu, et dessant viidi rongiga otse punaarmeelaste keskele. Dessandi ootamatu ilmumine ja kiire pealetung ei andnud vastasele võimalust end koguda ega osutada pidevat vastupanu. Samuti ei suutnud punaarmeelased piisavalt organiseeritult kasutada oma raskekuulipildujaid ja kaudtuletoetust. Vastase suurtükituli ei teinud märkimisväärset kahju ei soomusrongidele raudteel ega rongide dessandile.[13]

Tapa vallutamisega avanesid soomusrongide ees kaks järgmist löögisuunda – Narva ja Tartu peale.[11]

Mälestuse jäädvustamine muuda

Maximilian Maksolly õlimaal muuda

Maximilian Maksolly 1926. aasta õlimaal "Tapa vallutamine 9. jaanuaril 1919" kujutab soomusrongilt nr. 3 välja saadetud dessanti Männikumäe lähistel.[18]

Seal näed, nagu ise juures olles, kuidas meie halli soomusrongi tule kattel liiguvad lumes ahelikud Tapa aleviku sihis, end varjata katsudes rühivad mitmekesises riietuses kangelased, püssid laskevalmis käes metsatuka poole, mille sees peitub vaenlane. Tapa lahingu pilt on konstrueeritud panoraamselt ja annab selge üldmulje hargnenud väeosa tegevusest.

Sõdur 1926 nr. 43/44, lk 945[19]

Kunstnikule näitas ja kirjeldas soomusrongide lahinguteed soomusrongi Kapten Irv ülem major Paul Villemi. Kunstniku jaoks seati kohalikud väeosad võitluskorda ja demonstreeriti lahingut.

Kunstnik on pildi mõjuvuse tõstmiseks näidanud sellel ka soomusrongi, kuid tegelikult jäid soomusrongid kaugemale Lehtse poole, purustatud teed parandama ning jõudsid Tapale dessandist veidi hiljem.

Paul Villemi[9]

2006. aastal maalis Soomes kunstnik Eino Kajalainen õlimaalist koopia. Maali mõõtmed on 56 × 225 sentimeetrit ning see on tehtud Soomusrongirügemendi fotograafi Karl Pormeistri foto ja teose "Eesti Vabadussõda" esimese osa värvilise repro järgi. Maali tellijaks oli Kaitseliidu Viru maleva Tapa üksikkompanii pealik Jaan Viktor, kes põhjendanud seda järgmiselt:

Tegin, et ei hääbuks mälestus Vabadussõjast, mis näitas eesti sõduri vaprust. Näitasin eeskuju, et tänapäeval propageeritaks meie väeosades Vabadussõja meelsust maalide, fotode ja muu kaudu.

Jaan Viktor[20]

Mälestustahvel Tapa jaamahoonel muuda

Algatamine muuda

13. oktoobril 1932 andis soomusrongi nr. 1 ülem kolonel Karl Tallo Kaitseliidu Järva maleva Tapa malevkonna pealikule ja Tapa linnapeale teada oma ja 1. diviisi ülema kindral Aleksander Tõnissoni soovist, et Tapa kui sõjaliselt tähtsa asula vabastamine punaste käest saaks mingil viisil jäädvustatud. Üks võimalus oleks mälestustahvli asetamine Tapa jaama seinale.

13. novembril 1933 arutas küsimust Kaitseliidu Tapa malevkonna pealiku O. Stokeby kutsel Tapa malevkonna staabis selleks kokkukutsutud komisjon järgmises koosseisus: Soomusrongirügemendi ja ohvitseridekogu poolt major Erich Bartelt, Tapa linnapea Tõnis Rähn, Tapa jaamaülem R. Blauhut, Tapa politseikomissar O. Wichmann, Tapa linna majaperemeeste seltsist J. Ruuse, Tapa Naiskodukaitsest S. Stokeby, Tapa Naisseltsist M. Puusepp, 1. soomusrongirügemendi üleajateenijate kogust E. Jakustand, Kaitseliidu Tapa üksik-patareist A. Kuusk, Tapa Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsist A. Kütt ja Tapa Sõnumed toimetusest Evald Tiits.

 
Soomusrongirügemendi embleem "lendav surm raudteel"

Koosolek otsustas üksmeelselt: Tapa vabastamise mälestuseks kinnitada Tapa raudteejaama põhjapoolsele seinale pronksist mälestustahvel vastava pealkirja ja Soomusrongirügemendi embleemiga. Tahvel mõõtudega 66,5x133 cm ja kaaluga üle 200 kg valmistati Johannes Mittuse valutöökojas Tallinnas.

Avamine muuda

9. jaanuaril 1934, Tapa vabastamise 15. aastapäeval, paigutati vaksali seinale pronksist mälestustahvel kirjaga "9. jaanuaril 1919 murdsid soomusrongid punaste ikke Tapal". Selle õnnistas sisse Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich, avamisel pidas kõne ka kindral Johan Laidoner. Mälestustahvli valmistamiseks tehti korraldava komisjoni poolt tapalaste seas korjandus. Selle heaks annetasid Tapa Majaomanike Selts – 50 kr, Tapa jaamaülem ühe ametkonnaga – 41 kr, Naiskodukaitse Tapa jaoskond – 21 kr, Tapa Noorsookasvatuse Selts – 10 kr jne. Loteriidest saadi 101 kr, kõik kokku 366 kr. Pronkstahvli valamine maksis 240 kr, ülejäänud raha kulutati tahvli paigaldamisele ja avamispäeva pidustustele.

Tapa Sõnumete (1934) artiklis avaldas mälestustahvli korraldav toimkond tänu kõigile annetajatele ja kaasaaitajatele, "kes võimaldasid nii kergesti läbi viia jäädavalt Tapa ajalukku säiluva kauni ürituse".

Mahavõtmine muuda

Nõukogude okupatsiooni alguses võeti mälestustahvel seinalt maha. Küsitledes tapalasi mälestustahvli edasise saatuse kohta, olevat seda viimati nähtud jaama pagasiaida nurgas. Tahvli edaspidine saatus on teadmata.

Taasavamine muuda

Mälestustahvel taasavati pidulikult 20. veebruaril 1993. Tahvel valmis aasta varem Tapa muinsuskaitsjate ja tolleaegse linnavalitsuse algatusel, eestvedajaks Jaan Viktor. Pronksist tahvli valmistas Tallinna kunstnik Tiiu Kirsipuu Soomusrongirügemendi fotograafi Karl Pormeistri säilinud klaasnegatiivist tehtud foto järgi.

Taasavamise pidulik sündmus algas Jakobi kirikus jumalateenistusega. Kirikust liikus pikk rongkäik Tapa jaama perroonile, kus oli kaitseliitlaste ja kuperjanovlaste valve. Valge kanga all oli varem paigaldatud kuuseokstega pärjatud mälestustahvel. Mälestustahvli õnnistas sisse piiskop Einar Soone. Kõnelesid linnapea Raivo Raid, volikogu esindaja Kalju Kuld ning külalised – teede- ja sideminister Andi Meister ning kaitseministeeriumi nõunik ja sõjaajaloolane Hannes Walter. Piduliku päeva lõpetas õhtusöök Tapa restoranis. Kahjuks oli kohale tulnud ainult kolmandik kutsututest. Vist ei oldud veel harjutud niisuguste isamaaliste sündmustega.[21]

Viited muuda

  1. Eesti Vabadussõda I, lk 349
  2. Parts 1928, lk 225–226
  3. 3,0 3,1 3,2 Õun; Noormets; Pihlak, lk 7
  4. 4,0 4,1 Parts 1928, lk 226
  5. Allandi, lk 17
  6. 6,0 6,1 6,2 Allandi, lk 15
  7. Parts 1928, lk 226–227
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 8,7 Parts 1928, lk 228
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 Villemi 1919
  10. Õun; Noormets; Pihlak, lk 7–8
  11. 11,0 11,1 11,2 Õun; Noormets; Pihlak, lk 8
  12. Allandi, lk 15–16
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 13,6 Allandi, lk 16
  14. 14,0 14,1 14,2 Parts 25.04.31, lk 5
  15. Viktor, J: "Tapa vallutamine sõjalise operatsioonina ehk vabastamine punaste ikkest 9. jaanuaril 1919". Sõnumed, 19. jaanuar 2008, lk 1
  16. Parts 22.04.31, lk 5
  17. Parts 1928, lk 228–229
  18. Tapal mängitakse maha linna vabastamislahing | ERR Uudised
  19. M. L: "Vabadussõja jäädvustamisest piltides". Sõdur. 1926, nr 43/44, lk 945
  20. Grünfeldt, I: "Kultuur: Tapa Vabadussõjas. Sõnas ja pildis". Virumaa Teataja, 23. veebruar 2007
  21. Allandi, lk 22–24

Kirjandus muuda

Raamatud muuda

  • Allandi, H (2007). Tapal paiknenud soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923–1940. Tapa: Trükk Pakett AS
  • Vabadussõja Ajaloo Komitee (1937/1996). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 1. köide. Tallinn: Mats. ISBN 9985-51-028-3
  • Õun, M; Noormets, T; Pihlak, J (2003). Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941. Tallinn: Sentinel

Artiklid muuda

  • Grünfeldt, I: "Kultuur: Tapa Vabadussõjas. Sõnas ja pildis". Virumaa Teataja, 23. veebruar 2007
  • M. L: "Vabadussõja jäädvustamisest piltides". Sõdur. 1926, nr 43/44
  • Parts, K: Soomusrongide tegevusest Vabadussõja murrang-ajajärgul Põhja (Viru) rindel. Sõdur. 1928, nr 6/8
  • Parts, K: "Kas võit või surm!" Uudisleht, 22. aprill 1931
  • Parts, K: "Kas võit või surm! Tapa lahingu strateegiline tähtsus". Uudisleht, 25. aprill 1931
  • Viktor, J: "Tapa vallutamine sõjalise operatsioonina ehk vabastamine punaste ikkest 9. jaanuaril 1919". Sõnumed, 19. jaanuar 2008, lk 1

Välislingid muuda