Vikipeedia

Peeter Suure merekindlus

(Ümber suunatud leheküljelt Peeter Suure Merekindlus)

Peeter Suure merekindlus (vene keeles Морская крепость Императора Петра Великого) oli osa Peterburi merekaitse rannikupatareide ja maismaakindlustiste vööndist, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ja nende vahelistele saartele aastatel 1912–1918.

Nimetused:

  • eestikeelse täistõlkena "Keiser Peeter Suure merekindlus"
  • eesti keeles venepäraselt vahel ka "Imperaator Peeter Suure merekindlus"
  • vene keele vanapärases kirjaviisis Морская крѢпость Императора Петра Великаго
  • vene keele uues kirjaviisis Морская крепость Императора Петра Великого

EelluguRedigeeri

Merekindluse rajamise vajadus ja taustRedigeeri

20. sajandi algul piirdus Peterburi kaitse Kroonlinna tõrjesüsteemiga – patareid Kotlini saarel ja selle lähedal (Viaporis). Lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (1904–1905), eriti aga rünnak Port Arturile sundis Venemaad vaatama üle oma riigikaitsekavasid. Jaapanlaste edu tagas kaitseehitiste kaitstavale objektile liiga lähedal asumine. Port Arturi kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus.

Uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz juhtimisel arendati energiliselt merejõude. 1907. aastal tegi keiser Nikolai II vastava korralduse asuda välja töötama Soome lahe kaitsekava.[1]

Soome lahte sissesõitu takistavate miinitõkete ja laheäärsete lahest läbisõitu kontrollivate rannakaitsekahurite vööndiga sooviti kaitsta Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi võimalike vaenulike laevastike rünnakute eest. Kaitse põhirõhk oli Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Kaitsepiirkonna ehitamise ajal suurendati miinivälju kaitsvate rannikupatareide hulka ja Balti laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna loodud Peeter Suure Sadamasse.[2]

PlaneerimineRedigeeri

Soome lahe kaitsekava nägi ette seniste kindluste relvastuse moderniseerimist ja kaitsevööndi lääne poole nihutamist. Kroonlinna kindluses rajati patareid Inosse ja Krasnaja Gorkasse.[3]

Lahe keskosa planeeriti uus positsioon Tallinna-Porkkala liinil, kust Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas.[3] Kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser heaks alles 16. novembril 1911.

Esialgne kaitsekava valmis 1907. aastal. Ehitus loodeti valmis saada kümne aastaga, Eesti osa 31. detsembriks 1917. Uue operatiivbaasi tarvis pidi valmima 1916. aastaks suur sõjasadam Muuga lahel, kuid peagi otsustati see viia üle Tallinna lahele. 1909. aastal alustati projekti rahastamist. Tallinna-Porkkala kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser Nikolai II heaks alles 16. november 1911.

Peagi avastati, et Peterburi kaitsmiseks ei piisa vaid olemasolevatest kindlustistest. Ohustatud oli ka Tallinna rajatav mereväebaas, millel puudus maapoolne kaitsevöönd. Ka Lääne-Eesti saared oleks vaenlaste vallutamise järel olnud suurepärane baas jätkuvaks lahingutegevuseks. Nii otsustati kaitseliinide arvu suurendada.[3] Kaitsekava järgi oli ühe, Narva regioonis paikneva varupositsiooni ülesandeks tõkestada eelnevatest positsioonidest läbimurdnud vaenuliku laevastiku tee Peterburini Meriküla-Rankisaari vahelisel alal. Meriküla-Rankisaari varupositsioon, lääne poolt vaadatuna olles järjekorras eelviimane, seitsmes positsioon enne pealinna Peterburi. Positsiooni lõunapoolseim patarei rajati Narvast läände, Meriküla piirkonda. Varupositsioonil jäid tööd 1916. aastal lõpetamata.

26. aprillil 1913 anti välja ukaas kaitsepositsiooni rajamiseks, mis oli jaotatud kolmeks sektoriks: Lõuna- (Eesti), Põhja- (Soome) ja Meresektor.

EhitamineRedigeeri

Tööde kulgRedigeeri

Ehitustöid alustati 1911. Tükipealse poolsaare, Väikese Paljassaare ja Tallinna reidi vahelisele alale rajatavale Peeter Suure Sadamale pani 1912. aastal nurgakivi keiser Nikolai II.

Soome lahe ümbrusse ehitati uusi ranniku- ja õhutõrje suurtükipatareisid, varjendeid, kaitsekraave, raud- ja maanteid, sildu, sõjaväelinnakuid, arsenale, ladusid, aedlinnu..[2] Ehitamise käigus tekkis võimude ja maaomanike vahel maade võõrandamisega mitmesuguseid õiguslikke probleeme, mis hiljem tuli Eesti Vabariigil ära klaarida..[4] Maa- ja mererinde projekteerijate vahelise nõrga koostöö tõttu toimunud valearvestuste tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3–7 km kaugemale:

 
Soome lahe kaitseplaan 1917. aastal

Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.

TööjõudRedigeeri

Tööjõuna kasutati sõjaväelasi, kohalikke inimesi, Venemaalt palgatuid[5] ja Saksa sõjavange. Saksa sõjavangilaagreid oli Tallinna ümbruses kolm: Pääsküla sõjavangilaager andis ka nime tänapäevasele Laagri asumile; Alliku sõjavangivangilaager asus Allikul ja seal kinnipeetud tegelesid Pääsküla naaberpositsiooni väljaehitamisega; kolmas sõjavangilaager asus Rahumäel.

Merekindluse ülemadRedigeeri

Peeter Suure merekindluse staap
Riik   Venemaa keisririik
  Venemaa vabariik
Haru   Venemaa keisririigi ja Venemaa vabariigi Balti laevastik
Garnison/staap Staabi asukoht Pagari tänaval ja Narva maanteel
Lahingud Esimese maailmasõja Operatsioon Albion
Laiali saadetud 1918

18. veebruaril 1918 alustasid saksa sõjaväeüksused kogu Idarindel jälle sõjategevust ja liikusid paaniliselt taganevate vene armeede jäänuste kannul sisse Eesti territooriumile. Eestimaa Täitevkomitee ja Tööliste-Soldatite Nõukogu kõrvalas ja vahistas kindluse komandandi P. Izmestjevi ja kindluse juhtimise võttis enda kätte kolleegium, mis moodustati 19. veebruaril: 1) Tallinna Tööliste-Soldatite Nõukogu, 2) Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, 3) Punaarmee Staap ja 4) mereväe esindajatest. 25. veebruaril 1918 langes Keiser Peeter Suure merekindlus ja Peeter Suure sõjasadam sakslaste kätte ning keskpäeval lahkus Baltimere laevastik reidilt suunaga Helsingi.

Peterburi merekaitse üldine ülesehitusRedigeeri

 
Venemaa keisririigi Läänemere ja Soome lahe ääresete alade kaart 1915. aastast

Peterburi kaitsel oli neli põhipositsiooni (•) ja erinev arv tiibpositsioone (neid ei käsitleta eri maades üheselt ja nende koguarvus pole veel jõutud ühtsele kokkuleppele):

EelpositsioonRedigeeri

Peterburi merekaitse Eelpositsioon asus Tahkuna–Hanko liinil.

Eelpositsiooni Põhjatiib asus Russarö saarel Soome rannikul mõned miilid Hanko poolsaarest, kus paiknesid kolm kahetorulist rannapatareid
Eelpositsiooni Lõunatiib oli aga Tahkuna–Lehtma joonel Hiiumaal põhjarannikul ja Dirhamis:

PeapositsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse peapositsioon

Tallinna ümbritsenud kolm kindlustatud liini (eelpositsioon, Peeter Suure merekindluse mererinde ja Turu-Ahvenamaa positsioon) pidi takistama vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida.[2]

Kindluse staapRedigeeri

Kindluse peastaap ja juhtkonna elamu[12] asus hoones Pikk tänav 61 ja Pagari tänava 1 hoone oli merekindluse juhtkonna elamu.

Merekindluse raadiojaam asus Saue lähedal, praeguse Alliku küla territooriumil, Allika tee 13.[13] Alates Eesti Vabariigi algusaegadest raadiojaama ei kasutatud, 1921 – 1974 töötas selles hoones Saue algkool.

MererinneRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse Tallinna mererinne

Selle moodustasid Pakri, Suurupi ja Viimsi poolsaarel ning Kakumäel, Aegnal, Naissaarel, Väike-Pakril ja Paljassaarel paiknevad rannakaitsepatareid.[14]

MaarinneRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse Tallinna maarinne

Venemaa Balti laevastikus oli 1917. aastal kokku üle 700 sõja- ja abilaeva 100 000 mereväelasega, lisaks allus laevastikule 70 000 maaväelast, kes olid rannakaitses Eestis ja Soomes.[16] Merekindluse maarinne kaitses piirkonda maismaalt (lõunast) tuleva võimaliku ründe eest. Maarinne koosnes kaitseliinidest, mille välisserv jooksis kaarena Türisalu-Humala-Pääsküla-Saku-Sausti-Maardu joonel ümber Tallinna. Jagunes omakorda kolme kaitsevööndisse.[14] Merekindluse projekt kiideti heaks 1913, millal algasid ka ehitustööd, kuid valmisid maismaaja kaitseehitused vaid osaliselt, peamiselt I ja II kaitsesektoris: üks vähestest positsioonidest, mis projektijärgses mahus valmis, oli Pääsküla paenõlvale rajatud – kaitsepositsioon nr 6.

Merekindluse maarinde moodustasid Tallinna kindlustatud rajooni PSM garnisoni kuulunud 23. jalaväediviisi 118. jalaväediviisi: 469. Arzamassi jalaväepolk (469-й пехотный Арзамасский полк), 470. Dankovi jalaväepolk (470-й пехотный Данковский полк), 471. Kozelski jalaväepolk (471-й пехотный Козельский полк), 472. Masalski jalaväepolk (472-й пехотный Масальский полк) jm väeosad. 118. jalaväediviisi jalaväepolgud formeeriti 1916. aastal Venemaa Ivanovo-Voznessenski ja teiste selle piirkonna tekstiilivabrikute kvalifitseeritud töölistest, kes streikide tõttu jäeti ilma ajapikendustest mobiliseerimisel. Polgud olid formeeritud senise 4 pataljoni asemel 3-st pataljonist. Veebruarirevolutsiooni järel kaotasid üksused korra ning merekindluse staap suunas 470. Dankovi jalaväepolgu Kasarijõe ja 472. Masalski jalaväepolgu Kuressaare piirkonda.

Maarinde I kaitsesektorRedigeeri

 
Humala positsiooni rooduvarjendi nr 1 sisevaade

I Kaitsesektor asus Tallinnast läänes ehk Suurupi-Vääna-Humala piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: kolm jalaväepataljoni; kuus patareid kuuetolliseid (") suurtükke – 24 tk; kaks patareid 4,25" suurtükke – kokku 8 tk; üks patarei 3" suurtükke, kokku 4 tk.

  • Merekindluse maarinde Humala positsioon Humalas Harku vallas.[17] Humala positsioonil asusid 1916. aastal valminud rooduvarjendid nr 1,[18] 2 ja 3, iga varjend mahutas ca 120 meest. Rooduvarjendi pikkus on ca 30 meetrit, laius ca 9 meetrit, süvendi pikkus 60 meetrit. Rooduvarjendite ees asusid kaevikuliinid koos ühenduskraavide ja betoonist rajatud jao varjenditega. Varjendite ühendamiseks rajatud maa-alused tunnelisüsteeme oli kaks, pikkusega 460 m ja 900 meetrit, tunnelite omavaheline ühendamine jäi pooleli. Humala positsioonile rajati Liiva–Vääna raudteeliinilt kitsarööpmelise raudtee harutee.
 
Türisalu-Naage positsiooni rooduvarjend

Maarinde II kaitsesektorRedigeeri

 
Vääna-Posti positsiooni rooduvarjend nr 5[21]
 
Vääna-Posti positsiooni jaovarjend[22]

II Kaitsesektor asus Tallinnast lõunas ehk Vääna-Posti-Pääsküla-Raudalu piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: viis jalaväepataljoni; kuusteist patareid 6" suurtükke – kokku 64 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk;

Pääsküla positsioon koosnes 6 rooduvarjendist ja neid ühendanud ühendus-[24] ja drenaažitunnelitest, need tunnelid olid vajalikud väeüksuste varjatud liikumiseks ühest osast teise. Kaitsepositsiooni eesmärk oli Tallinna–Haapsalu raudtee ja Tallinna–Pärnu maantee sulustamiseks, positsiooni kirdepoolne tiib pidi sulgema ka vastase võimaliku liikumise üle Pääsküla raba Nõmmele.[25] Positsiooni juurde kuulus ka Kivimäe patarei kahurialus ja suurtükipositsioon ning Pääsküla positsiooni komandovarjend ja tagalapatarei positsioon.[26] Pääsküla positsiooni komandandi elamu[27] asus Külvi tänav 14 (tänapäeval Tallinna Piiri Lasteaed)

Maarinde III kaitsesektorRedigeeri

III Kaitsesektor asus Tallinnast idas ehk Lehmja-Rae-Muuga piirkonnas (kindlustustevöönd hävis peamiselt aastatel 1920–1939, kui ehitused anti tsiviilomandusse ning seoses uue Tartu maantee rajamisega), kaitsesektori koosseisu kuulusid: neli jalaväepataljoni; neli patareid 6" suurtükke – kokku 16 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk.

Merekindluse õhusõidu rood ja lennusalkRedigeeri

Peeter Suure merekindluse koosseisus oli ette nähtud Peeter Suure merekindluse õhusõidu rood (Крепостная воздухоплавательная рота) ja üksik lennusalk (Отдельный крепостной авиационный отряд).

Lennusalga asukohaks valiti Lasnamäel juba kasutatud platsidest veidi ida poole jäänud Tallinna jalaväepolkude lasketiir. 1916. aasta kevadeks oli tiiru linnapoolsesse serva püstitatud neli puitangaari, Narva maantee poolsesse külge pommikelder ja bensiinihoidla. Lasnamäe lennuvälja nurgas paiknes teenistushoone, kus olid puidu- ja remonditöökoda, ladu ning torniga valvurimaja. Ülemiste raudteejaamast oli Lasnamäe lennuväljani rajatud raudteeharu. Meeskond elas lennuväljast veidi eemal, praeguse Lauluväljaku kõrvale jäävas ja tänaseni säilinud rekvireeritud kahekorruselises puitmajas.[33] Tallinna lahe poole jäänud Põhja Paberi- ja Puupapivabriku direktori Emil Fahle rekvireeritud suvemajas, Narva maantee 87 asusid Peeter Suure merekindluse lennusalga staap ja ohvitseride kasiino. Rajatud lennuväljal algasid lennud 1916. aastal.

Merelennukite baasiks pidi saama Lennusadamas asunud ja 1917. aastal poolelijäänud angaar, merelennusalk kasutas ajutise baasina Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama.

18. veebruaril 1918, kui Saksa üksused ka Saaremaalt üle jää ning alustasid Eesti mandriosa hõivamist, Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama merelennusalk hävitas oma lennukid ja võttis suurema osa muust varast kaasa, Lasnamäel asunud Peeter Suure merekindluse lennusalk jättis kõik lennuväljale maha, vaid meeskond evakueerus.

EhitisedRedigeeri

LaskemoonalaodRedigeeri

---

  • Keiser Peeter Suure merekindluse Viljandi maantee laod, Kalmistu tee 34a, Tallinn
  • Keiser Peeter Suure merekindluse Hiiu laod, Pärnu maantee 327b, Tallinn

VarjendidRedigeeri

Maarinde positsioonidRedigeeri


Maarinde kaitsepositsioonidRedigeeri

Maarinde üksusedRedigeeri

  Pikemalt artiklis Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde 4. suurtükipolk, ülem alampolkovnik M. M. Konokotin
4. suurtükipolk koosnes 8 roodust, milles 17 suurtükiväepatareid:
  • 1. rood. Patarei nr 152, mille relvastuses 4 77 mm kaliibriga Saksa päritolu kahurit, patarei nr 153, milles 3 15 cm kaliibriga Saksa päritolu kahurit, patarei nr 154, milles 4 10,5 cm kaliibriga Saksa päritolu haubitsat
  • 2. rood. Patarei nr 162, mille relvastuses 4 10,5 cm Saksa päritolu haubitsat, patarei nr 164, milles 4 kuuetollist välimortiiri
  • 3. rood. Patarei nr 172, mille relvastuses 4 77 mm Saksa päritolu kahurit, patarei nr 173, milles 4 kuuetollist välimortiiri
  • 4. rood. Patarei nr 181, mille relvastuses 4 75 mm kaliibriga Saksa päritolu kahurit, patarei nr 182, milles 4 kuuetollist kindlushaubitsat
  • 5. rood. Patarei nr 192, mille relvastuses 4 kuuetollist välimortiiri, patarei nr 163, milles 4 10,5 cm Saksa päritolu haubitsat
  • 6. rood. Patarei nr 201, mille relvastuses 4 77 mm Saksa päritolu kahurit, patarei nr 202, milles 4 kuuetollist välimortiiri
  • 7. rood. Patarei nr 211, mille relvastuses 4 10,5 cm Saksa päritolu haubitsat, patarei nr 212, milles 4 15 cm Saksa päritolu haubitsat
  • 8. rood. Patarei nr 221, mille relvastuses 4 77 mm Saksa päritolu kahurit, patarei nr 222, milles kuuetollist kindlushaubitsat.

LinnakudRedigeeri

LiiklussoonedRedigeeri

KindlusraudteeRedigeeri

 
Nõmme-Kindluse jaamahoone. Vääna tänav 17

Maa- ja mererinnet ning varustusladusid ühendas 750 mm kitsarööpmeline kindlusraudtee.[36] Keskus oli Nõmme-Kindluse.[14] 1919. aastaks oli arvel 106 km raudtee peateid, koos haruteedega oli rööpaid Tallinna merekindluses 263 kilomeetrit.[37]

  Pikemalt artiklites Liiva–Vääna raudtee ja Liiva – Nõmme-Väikse raudtee

Peeter Suure merekindluse kitsarööpmelise raudtee peajaam oli Nõmme-Kindluse raudteejaam. Liiva ja Rahumäe kitsarööpmelise jaama vahel asus viadukt üle Tallinna–Keila laiarööpmelise raudtee. Liiva – Nõmme-Väikse raudteelõigu äärse Rahumäe raudteejaama juurest algas harutee, mis viis Koplisse, Tondile ja Mustamäele[38]. Liiva–Vääna raudtee harutee viis ka üle Harku raudteejaama Suurupi poolsaarele, kus asus Peeter Suure merekindluse peapositsiooni rannakaitsepatareid. Lääne–Harjumaale ehitati aastatel 1912–1917 Nõmme–Suurupi, Suurupi–Viti, Harku–Alliku–Peetri, Vääna–Türisalu, Sõrve–Vääna–Humala raudteeliinid.

Vt. Kitsarööpa tee kergliiklustee Nõmmel, mis on rajatud endise Peeter Suure merekindluse kompleksi kuulunud kitsarööpmelise kindlusraudtee tammile. Tee kulgeb Männiku teest Tähetorni tänavani.[39] Pärast Vabadussõda otsustati suurem osa kindlusraudteest üles võtta ja kasutada ära mujal. Ainsana säilitati kindlusraudtee osadest selle peaharu ehk Liiva–Vääna raudtee, millest arvati olema kasu ka tsiviilkasutuses.[40]

 
Iru raudteesilla varemed

Paljassaare kindlusraudtee sai alguse Paljassaare poolsaare Katariina kailt ja suundus Suur-Paljassaare poolsaare tipus asunud suurtükipatareideni ja miiniladudeni.[41]

Lasnamäe–Iru raudteeliin ühendas maarinde idapoolseima tugipunkti Irus kindluse raudteevõrguga Lasnamäe (Dvigateli) kitsarööpmelisest raudteejaamast. Lasnamäe jaamast läks 12. (Iru) positsioonini viiv raudtee kirdesse, hilisemast sõjaväelennuväljast põhja poolt mööda ning Vana-Narva maanteega rööbiti ida poole. Väo mõisa juures läks üks haru loodesse, Pirita-Kose haubitsapatarei juurde. Peaharu läks läbi ühe sõjaväelinnaku (praeguse Iru hooldekodu kohal) üle Pirita jõe ning hargnes kaheks – põhja poole, linnaku teise osa ja tulevaste kindlusehitiste juurde ning lõuna poole, Lagedi mõisa kandis oleva patarei juurde. Üle Pirita jõe ehitati raudtee üleviimiseks Iru raudteesild.[42]

 
Aegna kindlusraudtee tammid[43]

Väljaspool Tallinna rajati ka kitsarööpmelise kindlusraudtee liinid:

Eriotstarbelised maanteedRedigeeri

Kindlustatud territooriumile rajati munakiviteid. Sillutuseks kasutati mererandadest hangituid väikesi munakive. Säilinud on teelõigud Harku–Vatsla, Pühaküla–Alliku, Jõeküla–Kakumäe, Klooga maanteelt (vanalt trassilt) Suurupi rannapatareidesse[51] ja Võiküla munakivitee Väinamere positsioonil Muhul.

Turu–Ahvenamaa positsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Turu-Ahvenamaa positsioon

Kindlusvöönd riivistas Põhjalahte ning takistas Soome edelaosa vallutamist. Julgestas eel- ja peapositsiooni kaguserva. Staap asus Turus. Ehitustööd positsioonil algasid 1916. aastal.[52] Patareid ehitati kokku kümnel saarel ja neisse paigutati 37 suurtükki.[53]

Väinamere positsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Väinamere positsioon

Väinamere (Moonsundi) ehk Muhu väina kindlustatud positsioon[54] (vene keeles Моонзундская укрепленная позиция) kulges Eestimaa kubermangus Hiiumaalt Sõrve säärde ning sealt üle Muhu ja Vormsi mandrialadele, hõlmates ka Haapsalu linna, Rohuküla sadama ja Virtsu poolsaare. Positsiooni ülem[55] oli admiral Dmitri Svešnikov, staabiülem oli Nikolai Reek. Positsiooni koosseisus olid lisaks 107. jalaväediviisi väeosadele:

 
Väinamere positsioon
Lisaks rannapatareidele kavandati Hiiumaa rannikule kaevikusüsteemi kolm lõiku, kuid neid ei jõutud täielikult valmis ehitada: 1. Lehtma sadamast Paope külani; 2. Paope külast Mardihansu külani; 3. Mardihansu külast Emmaste mõisani

Väinamere positsiooni rannapatareide kaitseks asutati 1916–1917, 75-mm õhutõrjepatareid: 8 õhutõrjepatareid ja 3 kuulipildujakomandot sh. Kihelkonnal, Kuressaares ja Rohukülas. Positsiooni kaitseks oli BL lennuväe- ja abiüksused: kaks lennusalka (lennubaas, Papisaare lennusadam, vaatluspostid ja 12 lennukit) Kihelkonna lähedal; kaks lennusalka (12 lennukiga) Sõrve säärel; üks lennusalk (6 lennukiga) Kuressaare linna juures ja üks lennusalk (6 lennukiga) Virtsu poolsaarel. Lennubaasid ja vaatluspostid asusid Tahkunal ja Kõpu poolsaarel Hiiumaal.

LennusadamadRedigeeri

PMS positsioonide koosseisus olid ka lennusadamad: Saaremaal Papisaare lennusadam (58° 21′ 58″ N, 21° 58′ 54″ E), Kuressaare ja Sõrve poolsaare Sääre lõukas, Hiiumaal Kõrgessaare ja Tahkuna lennusadam ning Ruhnu saarel. Eesti läänerannikul olid Haapsalu lennusadam (58° 57′ 43″ N, 23° 31′ 4″ E), Bürgermeistri holmil ja Virtsu lennusadam.

Kura kurgu positsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kura kurgu positsioon

Kura kurgu positsioon kulges Liivimaa kubermangus Liivi lahte ümbritseval Kura poolsaarel ja Saaremaal.

 
Rannapatarei nr 43 Saaremaal, Sõrve säärel

PõikpositsioonRedigeeri

Peterburi merekaitse Põikpositsioon jääb Helsingi ümbrusse ja pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist.[53] Suurtükipatareid: nr 45 ja 46 IV-254/45 D Isosaari (rootsi k. Stora Mjölö) saarel, nr 41 IV-254/45 D Rysäkari (rootsi k. Rysskär) saarel, nr 42 IV-254/45 D Katajaluoto saarel, nr 44 IV-254/45 D Kuivasaari saarel, nr 49 IV-254/45 D Itä-Villinki saarel jt.

RelvastusRedigeeri

 
152 mm (6") Canet' suurtükk avatud puitplatvormil
 
(6") 152 mm Canet' suurtükk Krasnaja-Gorka fordis, Kroonlinna positsioonil
 
234 mm (9,2") kahur
 
Peterburi ja Kotlini saar, kus asub Kroonlinn. Kaart aastast 1888
 
Kroonlinna kaitserajatised
 
Suomenlinna kindlustus
  • 305 mm (12") merekahurid. Kaal 446,3 tonni, laskekaugus 28,8 km.
  • 280 mm (11") mere- ja välikahurid
    • Vene välikahur M1877. Kaal 57,4 tonni, laskekaugus 11,7 km.
    • Vene välikahur M1878. Kaal 81,9 tonni, laskekaugus 12,4 km.
    • Vene rannamortiir M1878. Kaal 26,2 tonni, laskekaugus 8,7 km.
  • 250 mm (10") merekahurid.
    • Durlacheri suurtükk, 45 kaliibrine. Kaal 49,3 tonni, laskekaugus 20,5 km.
  • 234 mm (9,2") merekahurid
  • 229 mm (9") mere- ja välikahurid
    • Vene välikahur M1867. Kaal 32,7 tonni, laskekaugus 10,2 km.
    • Vene rannamortiir M1877. Kaal 15,2 tonni, laskekaugus 7,7 km
  • 152 mm (6") mere- ja välikahurid
    • Canet' meresuurtükk. Kaal 19,6 tonni, laskekaugus 13,2 km.
    • Vene kindlusesuurtükk M1877
      • 190-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 4,8 tonni, laskekaugus 8,8 km.
      • 170-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 3,1 tonni, laskekaugus 6,8 km.
    • Vene kindlusesuurtükk M1904
      • 200-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 5,4 tonni, laskekaugus 12,1 km.
    • Schneideri/Vene raskehaubits M1909. Kaal 2,4 tonni, laskekaugus 7,7 km.
    • Vene rannamortiir M1909. Kaal 2,8 tonni, laskekaugus 8,7 km.
  • 150 mm (5,9") välikahurid
  • 130 mm (5,1") merekahurid
  • 120 mm (4,7") merekahurid
    • Vickersi kahur (toodetud Obuhhovi tehases). Kaal 11,1 tonni, laskekaugus 13,9 km.
  • 107 mm (4,2") välikahurid
    • Vene kindlusesuurtükk M1877. Kaal 2,5 tonni, laskekaugus 9,6 km.
    • Vene patareisuurtükk M1877. Kaal 1,2 tonni, laskekaugus 5,3 km.
  • 102 mm (4") merekahurid
  • 77 mm suurtükk
  • 76 mm (3") välikahurid
  • 75 mm õhutõrjekahurid
    • Mölleri õhutõrjesuurtükk
  • 57 mm merekahurid
  • 47 mm õhutõrjekahurid,[58].[59][60]

Kindluse tegevusRedigeeri

Esimeses maailmasõjasRedigeeri

  Pikemalt artiklites Operatsioon Albion ja Moonsundi lahing
  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Läänemerel ja Lääne-Eesti saarestikus
  Pikemalt artiklites Muhu väin ja Moonsundi arhipelaag

Merekindluse lõppRedigeeri

Pärast 1917. aasta rahutusi tehti kindlustuses ainult hädavajalikke töid, veebruaris 1918 seiskusid tööd täielikult. Tõsisemat vastupanu sakslastele osutada ei suudetud. Enne sakslaste sissetungi õhiti osaliselt patareisid, põletati kasarmuid, purustati mitmeid ehitisi. Merekindluse arhiiv evakueeriti 1918 Venemaale, kuid Eestisse jäi umbes 1/5 kogu materjalist.

Eesti VabariigisRedigeeri

Eesti Vabariik merekindlust endisel suurel kujul ei vajanud, kuid osa rajatisi korrastati ja võeti siiski kasutusele. Patareidest säilitati Naissaare, Aegna, Suurupi ja Viimsi ning lõhkeaineladudest Männiku. Osa merekindluse relvastusest kasutati Vabadussõjas soomusrongidel.[37]

1920. aastal müüs Eesti Vabariik soodsalt kindluse puithooneid, varjendeid, kaevikuvooderdist, kindluseraudtee liipreid ja rööpaid.[61] Maaomanike võõrandatud maade omandisuhte reguleerimiseks võttis Riigikogu 20. mail 1927 vastu "Peeter Suure merekindluse ja mereametkonna jaoks võõrandatud kinnisvarade korraldamise seaduse" (RT 1927, 65,54). Lahenduseks olid nii maade väljamaksmine kui ka vahetus. Sellega tegeleti kuni 1940. aastani.[4]

Nõukogude Liidus ja Teises maailmasõjasRedigeeri

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal, võeti seni kasutuses olnud kindlustused Punaarmee poolt üle. Osaliselt leidsid need koos juurde rajatud ehitistega kasutust ka sõja päevil 1941. aastal.

TänapäevalRedigeeri

Palju merekindluse Eesti-poolseid ehitisi võeti 1997. aastal muinsuskaitse alla, kuid endiselt on ehitised halvas seisukorras.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn : Olion, 1993. Lk 3–5
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Treufeldt, Robert. VASAR: Peeter Suure merekindlusest sõja ja rahu ajal. Sirp, 15. mai 2009
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn : Olion, 1993. Lk.6
  4. ↑ 4,0 4,1 Lembit Teinbas. Kahekümnes sajand Jälgimäel Saku Sõnumid / Saku Vald
  5. ↑ Hiiglaslikust Soome lahe lukust saab turistidele matk ajalukku. Eesti Maaturism
  6. ↑ Краткие биографические справки. Российский Императорский флот / IT InfoArt Stars
  7. ↑ Изместьев, Петр Иванович. Словари и энциклопедии на Академике
  8. ↑ Изместьев Петр Иванович. Биография.ру
  9. ↑ Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni Ehituse Sõjaväelaste, Tööliste, Talupoegade ja Teenistujate Saadikute Undva-Ninasi Jaoskonna Kohalik Komitee, https://www.archivesportaleurope.net/ead-display/-/ead/pl/aicode/EE-RA/type/fa/id/ERA.R-1303
  10. ↑ 900, 2-й отдельный батальон артиллерии приморского фронта морской крепости Императора Петра Великого г.Ревель (1915-?)., rgavmf.ru
  11. ↑ "Peeter Suure merekindluse patarei nr 38 (IV-152/50) Lehtmas". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2010. Vaadatud 6. juunil 2010.
  12. ↑ Mälestised • 27436 Hoone, kus on paiknenud Eesti riigikaitseasutused
  13. ↑ Mälestised • 293 Peeter Suure merekindluse raadiojaam
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Tallinn : entsüklopeedia. 2., N-Ü / (peatoimetaja Jaan Tamm ; märksõnastiku koostaja Robert Nerman). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004. Lk 56–57
  15. ↑ 6" Canet suurtüki soomustorn. Kultuurimälestiste riiklik register
  16. ↑ Hanno Ojalo, TSAARI LIPU ALL: merelahingud Eesti vetes Esimese maailmasõja päevil, Sõdur: Eesti sõjandusajakiri, nr. 1, veebruar 2017
  17. ↑ Peeter Suure merekindluse Humala positsiooni Kultuurimälestiseks tunnistamine
  18. ↑ 8880 Peeter Suure Merekindluse Humala positsiooni rooduvarjend nr.1, 1916. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8880
  19. ↑ 8869 Peeter Suure Merekindluse Türisalu-Naage positsiooni rooduvarjend, 1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8869
  20. ↑ Peeter Suure Merekindluse komandokeskuse ohvitseride eluvarjend, 1913-1917. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 17.01.2020)
  21. ↑ 8873 Peeter Suure Merekindluse Vääna- Posti positsiooni rooduvarjend nr. 5, 1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8873
  22. ↑ 21532 Peeter Suure Merekindluse Vääna- Posti positsiooni läänepoolsed kaevikud koos jaovarjenditega, Kultuurimälestiste riiklik register nr 21532
  23. ↑ 8856 Peeter Suure Merekindluse Viti kaitsepositsiooni rooduvarjend, 1913-1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8856
  24. ↑ 8889 Peeter Suure Merekindluse Pääsküla positsiooni varjenditevaheline tunnelisüsteem, 1913-1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8889
  25. ↑ Peeter Suure merekindluse Pääsküla positsiooni varjenditevaheline tunnelisüsteem, 1913–1917. a.
  26. ↑ 8837 Peeter Suure Merekindluse Pääsküla kaitsepositsiooni tagalapatarei, 1913-1916, Kultuurimälestiste riiklik register nr 8837
  27. ↑ 8491 Peeter Suure Merekindluse Pääsküla positsiooni komandandi elamu, 1913. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8491
  28. ↑ Haruldane objekt Rae vallas: Peeter Suure merekindluse varjendid, Rae Sõnumid, 15. september 2012
  29. ↑ Merekindluse maarinde Rae (Johannishof) positsiooni kohta pildimaterjali
  30. ↑ 21530 Peeter Suure Merekindluse Rae positsiooni rooduvarjend, Kultuurimälestiste riiklik register nr 21530
  31. ↑ 8831 Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsiooni haubitsapatarei, 1913-1916, Kultuurimälestiste riiklik register nr 8831
  32. ↑ 8784 Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsiooni tunnel, 1914-1916, Kultuurimälestiste riiklik register nr 8784
  33. ↑ Toomas Türk, Eesti lennuvägi Lasnamäel, Sõdur: Eesti sõjandusajakiri, nr. 3, juuni 2019
  34. ↑ Peeter Suure Merekindluse Maarinde Männiku lahingumoonalaod, Number: 83, Kultuurimälestiste riiklik register
  35. ↑ "Imperaator Peeter suure merekindluse maarinde Vana-Pääsküla positsiooni kohta pildimaterjali". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. mai 2012. Vaadatud 1. mail 2010.
  36. ↑ KINDLUSRAUDTEED Peeter Suure merekindlus
  37. ↑ 37,0 37,1 Peensoo, Piret. Vallad kavandavad Peeter Suure merekindluse punkrisse muuseumi. / Eesti Päevaleht, 31. august 2007
  38. ↑ Lõhmus, Leho. Nõmme läbi aegade. Nõmme: 2006, lk. 131.
  39. ↑ Uwe Gnadenteich. Nõmme kergliiklustee sai ametliku nime. Postimees, 7. august 2014
  40. ↑ Nerman, Robert. Eesti edestas elektriraudtee rajamisel lõuna- ja idanaabrit. / Tallinna Postimees, 16. jaanuar 2009
  41. ↑ Paljassaare kindlusraudtee, www.histrodamus.ee
  42. ↑ Peeter Suure Merekindluse raudtee Iru silla sambad, 1916-1917 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 25.12.2020)
  43. ↑ Aegna kindlusraudtee tammid, 1914. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 25.12.2020)
  44. ↑ Aegna kindlusraudtee tammid, 1914. a., Kultuurimälestis nr 8701, Kultuurimälestiste register
  45. ↑ 2638 Kitsarööpmelise raudtee tammid koos säilinud raudteega, Kultuurimälestiste register
  46. ↑ Kuressaare kindluseraudtee, Kultuurimälestiste register
  47. ↑ Hiiumaa kindlusraudtee, www.histrodamus.ee
  48. ↑ Saladuslik linn Tahkuna metsades, Lääne Elu: Läänemaa häälekandja, 4 august 1936
  49. ↑ Muhu kindlusraudtee, www.histrodamus.ee
  50. ↑ I maailmasõda 1914-1917. Virtsu rannakaitsepatareid nr. 33 ja 33a (vaadatud 20.06.2020)
  51. ↑ Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn: Olion, 1993. Lk.74
  52. ↑ Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn, 1993. Lk. 19
  53. ↑ 53,0 53,1 53,2 Mehis Helme. Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996. Autori kirjastusel : 2006. Lk. 50
  54. ↑ Моонзундская позиция[alaline kõdulink]
  55. ↑ Начальники Моонзундской укреплённой позиции, battal.ee (vaadatud 15.07.2020)
  56. ↑ "Peeter Suure merekindluse patarei nr 47 (IV-152/45) Hirmustes". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2015. Vaadatud 6. juunil 2010.
  57. ↑ Моонская батарея[alaline kõdulink], www.melkon.lv, 2004-04-13
  58. ↑ Крепостные войска 1914 г.
  59. ↑ Барсуков Е.И. Русская артиллерия в мировую. Военная литература
  60. ↑ Toe Nõmm. Eesti relvad Teise maailmasõja eel. / Tehnikamaailm, August 2008
  61. ↑ 8721 Peeter Suure Merekindluse laskemoonalaod, 1917.a

KirjandusRedigeeri

RaamatudRedigeeri

  • Heino Gustavson, "Merekindlused Eestis 1914–1940", Olion, Tallinn 1993
  • Mehis Helme, "Pietari Suuren merilinnoituksen rautatiet", Tallinn 1992
  • Mehis Helme. Fortress railways of the Baltic shores. 1994
  • Leho Lõhmus, "Nõmme kindlusraudtee", Kirjastus: KOOLIBRI, ISBN 9789985027660, 2011
  • Mati Õun, "Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940", Tammiskilp, 2001
  • Петров М. А. Подготовка России к мировой войне на море. – М-Л.: Государственное военное издательство, 1926. Глава седьмая. Оборудование театров Балтийского и Черного морей, (netiversioon militera.lib.ru)

ArtiklidRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Peeter_Suure_merekindlus&oldid=6399563"