Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib saarest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Aegna (täpsustus).

Aegna (19291939 Äigna, ka Eigna [3], saksa keeles Wulf, rootsi keeles Ulfsö) on saar Tallinna lahe kirdeküljel. Ta asub Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) 1,5 kilomeetrit loodes.

Aegna
Õhuvaade Aegna saarest
Õhuvaade Aegna saarest
Ümbritseb Soome laht
Koordinaadid 59° 34′ 50″ N, 24° 45′ 28″ E
Pindala 3,01 km²[1]
Rannajoone pikkus 10 km
Kõrgeim koht
14,6 m üle merepinna
Elanikke
11 (1.01.2017)[2]
3,7 in/km²
Aegna asumi kaart.png

Aegna kuulub administratiivselt Tallinna Kesklinna linnaosa haldusalasse. Linna maismaaosast jääb ta 10 km kaugusele. See on ainuke meresaar, mis jääb Tallinna piiresse. 2003. aastal kaaluti Aegna ja Naissaare vahetust Tallinna ja Viimsi valla vahel. Aastal 2004 algatas Tallinna linnavalitsus ideevõistluse saare muutmiseks vabaajakeskuseks. Toomas Vitsut leidis, et saarel võiksid olla kasiinod ning arutlusel oli isegi silla ehitamine Viimsi poolsaarelt Armuneemelt.

2017. aasta seisuga on end Aegnale elama registreerinud 11 elanikku. Aastatel 20132016 oli saarel 6 elanikku.[4]

Sisukord

NimiRedigeeri

Aegna saart kutsuti alates 13. sajandist rootsi keele mõjul Hundisaareks (Vulvesöö, 1348 Wluesøø) ning veel 1920. aastatelgi kasutati eestikeelses kirjanduses Aegnaga paralleelselt Wulfi kohanime.[5]

1683 on saart nimetatud Eikisari, 1724 Eignesar ja 1937 Äigna. [6]

Ajaloolane Paul Johansen on Aegna kohanime päritolu seostanud eesti-rootsimurdelise sõnaga eik (hobune), sest Tallinna rae korraldusel peeti saarel keskajal hobuseid. Ta eeldas, et saare rootsikeelne nimi võib olla seotud Tallinna all 1032 hukkunud viikingi Ulf Ragvaldssoniga, kes maeti seejärel mõnele Tallinna lahe väikesaarele. Ta pakkus ka, et eestlased nimetasid saart esmalt Salmesaareks väina ehk salmi järgi.

Per Wieselgren pakkus saare nime tekke osas välja soomekeelsete sõnade haikka 'neem' või häikkä 'liivakari' mõju.

Andrus Saareste arvates kasutasid Äigna nime Naissaare ja Viimsi poolsaare rannaalade elanikud, mujal Harjumaal nimetati saart Aegnaks.

AsendRedigeeri

 
Aegna asend: 1. Aegna, 2. Viimsi poolsaar, 3. Rohuneem, 4. Kräsuli, 5. Kumbli, 6. Peenekarikrunn, 7. Vullikrunn, 8. Linnalaht, 9. Suursalm, 10. Väikesalm, 11. Peldikukari, 12. Lõhekari, 13. Vahekivi, 14. Liuhkakari, 15. Sitakari, 16. Angerjakari, 17. Holgani kari
 
Karnapi neem Aegna saarel
 
Lemmikneeme kivikülv

Aegna saare ja Viimsi poolsaare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida ühendab Aegnaga Suursalmi väin. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari.

Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Kurikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam.

LoodusRedigeeri

PinnamoodRedigeeri

Aegna on valdavalt tasane, saare looduslikud kõrgemad kohad on loodeosas asuvad luited. Lemmiku nina siseosa ulatub kõrgus 4,7 meetrit üle merepinna. Merekindluse piirkonnas on maapinda kunstlikult täidetud. Kogu saarel on rannavalle, saare idarannikul asub rannaastang.

Saarel leidub suuri rändrahne: Eerikukivi ja Tulekivi.

SoodRedigeeri

Aegnal esineb õhukese turbalasundiga madalsoid.

TaimkateRedigeeri

Aegna saarest on ligi 70% kaetud metsaga. Valdavalt leidub saarel männikuid, kuusikuid, sanglepikuid ja kaasikuid. Aegna on saanud rohke metsa ja liivaranna pärast puhke- ja väljasõidukohaks.

Abrukalt on leitud 49 liiki torikulisi ja 80 liiki sammaltaimi, millest haruldasemad on harilik valvik ja haruhärmik.

Aegna looduses on kirjeldatud 344 liiki soontaimi, millest haruldasemad on rand-kesakann ja euroopa kikkapuu. [7]

LoomastikRedigeeri

Aegnal pesitseb merikotkas. 1930.-ndatel asustati Aegnale metskitsi. Saarel elavad ka rebased, oravad ja jänesed. Aegnalt on leitud ka kopra tegevuse jälgi

LooduskaitseRedigeeri

Eesti taasiseseisvumise järel kuulutati kogu Aegna saar maastikukaitsealaks. Aegna maastikukaitseala keskus asub Külaniidu 12 asuvas loodusmajas, kust korraldatakse looduspäevi ja -matku.[5] Aegnal asub rändrahne.

TaristuRedigeeri

Aegnal asuvad Eerikneeme tee, Kalavälja tee, Karnapi tee, Kurikneeme tee, Külaniidu tee ja Tagamaa tee. Aegna kai on Talneeme kaldal, kuid lainemurdja puudumise tõttu sobib vaid lühiajaliseks peatumiseks.

Saarel toimis 19141944 kitsarööpmeline raudtee, mille pikkus oli 3 km. Praegu on raudteetammidel teed, millest mõni on kohati kinni kasvamas, mõni aga autodest lõhutud.

Saarel on veevärk, kuid puudub tsentraalne kanalisatsioon.

Aegna saab elektrit 10 kV pingega merekaabelliini kaudu Viimsi poolsaarel asuvast alajaamast. Sügisel 2011 asendati kogu saarel õhuliinid maakaabliga.

 
Peeter Suure merekindluse garnisoni ohvitseride kasiino Aegnal
 
Peeter Suure merekindluse laskemoonalaboratoorium Aegnal
 
Aegna endine kauplus

AjaluguRedigeeri

Kuni 20. sajandiniRedigeeri

Aegna muinasaegse asustuse tõendiks on saare idaosas asuv kultusekivi. Samuti on kultusekive teada Hundipea nukilt.

Vanimad kirjalikud andmed Aegna saare kohta pärinevad 1297. aastast, mil Taani kuningas Erik Menved keelas Aegnal ja Naissaarel metsaraie. Aegna saar oli tõenäoliselt osa Viimsi küla kogukonnamaast.[5]

Saare püsiasustusest pärinevad varasemad teated 14691470. 1557 (mitte 1577) toetas Tallinna linn Aegna elanikke Jurgen Sani ja Katrynit raha ning teraviljaga. [8] 1681. aasta talumeeste loendi järgi oli saarel 10 talu. Aegnal oli tollal eesti ja rootsi segarahvastikuga püsiasustus. Kalapüük tõi kohalikele elanikele vähe tulu ning saare liivase pinnase tõttu oli seal võimalik kasvatada ainult heina, kuid sedagi pidi mandrilt juurde tooma.[5]

Aegna saar läks koos mitme teise saarega 1689. aastal Tallinna alluvusest riigi haldusse. Saare elu hakkas sellest ajast peale korraldama riigile kuuluv Viimsi mõis. 1726. aastal oli Aegnal 3 talu, neist suurima peremees oli rootslane Hansfarre Dier.[5] 1736. aastal on esmamainitud Aegna kalmistut. 1782 hingerevisjoni järgi elas Aegnal 31 inimest ja saarel asus 4 talu.

19. sajandi viimasel veerandil hakkas elanike elujärg veidi paranema. Elanike põhiline tegevusala oli kala- ja hülgepüük, samuti kuulus iga talu juurde väike põllulapp.

20. sajandilRedigeeri

20. sajandi alguses oli saarel 7 talu.[5]

Enne esimest maailmasõda rajati Aegnale rannakaitsepatareide süsteem, mis oli osa Peeter Suure merekindlusest. Suurima patarei betoonrajatis oli 200 m pikk ning selle mõlemas osas paiknesid soomustornid kahe 12-tollise kahuriga. Aegna rannapatarei hävitati 1918. aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt. Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannakahurid taastada.[5]

Aegna saarele asutati 1922. aastal komandatuur. Juunis 1930 oli selle komandatuuri koosseisus 331 sõjaväelast, sõjaaegne koosseis oli plaanitud ligi kolm korda suurem. 1930. aastatel oli saarel üle 150 erinevas suuruses rajatise. Saarel asusid elumajad, kasarm, ohvitseride kasiino, staap, elektrijõujaam, leivatehas, raamatukogu, ambulatoorium, saun jm. Saarel tegutsesid erinevad seltsid, mitu orkestrit ning näite- ja spordiring.[5]

Koos Eesti okupeerimisega 1940. aastal läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganev Nõukogude armee hävitas 1941. aastal jällegi kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Aegnale asus hiljemalt 1947. aastal Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast.

Kõik Nõukogude mereväega seotud isikud lahkusid saarelt 1957. aastal ning nende asemele asusid piirivalvurid ja mõned eraisikud. Endisi sõjaväehooneid hakati andma kasutusse puhkemajadeks. 1964. aastal oli kokku 23 ettevõttel saarel puhkemaju ja suvilaid.[5] Aegna avati turistidele 1960.-ndate algul. Saar allutati 1975. aastal Tallinna Mererajoonile. Tallinna ettevõtetevahelise puhkebaasi "Aegna" moodustamine tegi saarele pääsemise lihtsamaks.[5] ning 1970.-ndate keskpaigast kujunenud tihe liiniliiklus kolme Aleksandr Grin tüüpi reisilaevaga võimaldas suviti saart külastada isegi sadadel inimestel päevas.

Pärast taasiseseisvumistRedigeeri

Pärast Eesti taasiseseisvumist ja muutlikke aegu 1990.-ndail liiniliiklus saarega soikus. Tallinna Linnavalitsuse tellimusel alustas kevadel 2001 üsna hõredat liiniliiklust reisilaev Janica, mis sõitis ka Naissaarele. Järgmistel aastatel otsiti odavamat laeva, mistõttu üheks suveks laevaliiklus katkes hoopiski. Aegna kai rekonstrueeriti põhjalikult 2006. aastal.[5] Alates 2006. aasta suvest sõitis Tallinna Linnavalitsuse tellimusel Piritalt Aegnale Eesti Mereakadeemia Merekooli õppelaev Juku, esimesel kahel aastal merekooli opereerimisel. Aastail 20082009 väljus Juku Lindaliini ASi opereerimisel Patareisadamast.

2010. aasta suvel sai Juku operaatorfirmaks Kihnu Veeteed ning laev hakkas väljuma Kalasadamast. Alates 2014. aastast sõidab Aegna-liinil reisilaev Vesta.

Tallinna–Helsingi liinil kurseerinud Copterline'i kopterid sõitsid ringiga ümber Aegna saare.

 
Aegna kivilabürint

Saar kultuuriloosRedigeeri

Luuletaja Julius Oengo avaldas 1929 luulekogu "Aegna". 1973 esitas Tiiu Varik Einar Pesla sõnadele loodud laulu "Aegna". Saart on maininud Jaak Joala oma loos "Suvemälestus". [9]

1931 avastati saarelt kivilabürint. [10]

Valgevenes või Moskvas on peale Eesti taasiseseisvumist trükitud 4 seeriat fiktiivseid Aegna postmarke, mille väljaandjana on märgitud Aegna Post.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Aegna Eesti Looduse Infosüsteemis, vaadatud 14. juunil 2019.
  2. Püsielanikud on 22 saarel. Statistikaamet, 23. oktoober 2017.
  3. Saaga TLA.238.1.2:16
  4. Tallinn arvudes 2017, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2017
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Robert Nero, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn. 
  6. Eesti Keele Instituudi kohanime andmebaas. Aegna vaadatud 15. juunil 2019.
  7. "Aegna maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2012-2021." Toim Andres Tõnisson, 2011.]
  8. Kalmer Mäeorg: "Aegna 1557. aasta." Linnaarhiivi blogi. 1. november 2018.
  9. Hugo Udusaar: Aegna saare laululood. Aegna saare koduleht. 15. veebruar 2013.
  10. Garel Püüa, Ragnar Nurk ja Villu Kadakas. "Arheoloogiliste uuringute aruande vorm nr 1".

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri