Vikipeedia

Naissaar

 See artikkel on saarest; Eesti laeva kohta vaata artiklit Naissaar (laev).

Naissaar (rootsi keeles Nargö; saksa keeles Nargen, harvem Nargent; vene keeles ajalooliselt Наргенъ või Нарген) on saar Läänemeres. Saar eraldab Eesti põhjarannikul asuvat Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest. Naissaar on pindalalt viies saar Eestis.

Naissaar
Naissaare lõunarand
Naissaare lõunarand
Koordinaadid 59° 34′ 0″ N, 24° 31′ 0″ E
Pindala 18,93 km²[1]
Pikkus 9 km
Laius 4 km
Rannajoone pikkus 22,97 km
Kõrgeim koht
Kunilamägi (27 m)
Elanikke
9 (1.01.2017)[2]
<1 in/km²
Vaade Tallinnale ja Naissaarele (paremal) Briti sõjalaevalt, 20. märts 1854.
Prantsuse Rahvusraamatukogu
Briti mereväelased piknikul Naissaarel 30. juulil 1855.
The Illustrated London News, 26. aprill 1856
"Küla Naissaarel". Julius von Klever, 1881
Reprofoto postkaardist. Naissaare Väikeheinamaa küla enne 1914. aastat.
Algupärand: Eesti Ajaloomuuseum, AM N 31092

Saar kuulub Keila kihelkonda Harjumaal. Praeguse haldusjaotuse järgi kuulub saar Viimsi valda.

Saarel on kolm küla: Lõunaküla (Storbyn), Tagaküla (Bakbyn) ja Väikeheinamaa (Lillängin). Aastani 2011 kuulus kogu saar Naissaare küla alla.

Saare idarannikul asub Naissaare sadam. Põhjatipus on Naissaare tuletorn. Sadama lähistel asub ka Naissaare sadama tulepaak ning saare kagutipus Hülkari tulepaak. Lõunakülas asub Naissaare kirik. Saarel asuvad mitme militaarehitise varemed ning sõjateemaline Naissaare muuseum, mis on Rannarahva Muuseumi filiaal.

Asustus

muuda

1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Naissaare vallas 449 elanikku, neist 291 eestlast (elanikkonnast 65%) ja 158 rootslast (elanikkonnast 35%). Eestlaste suurema osa (umbes ⅔) moodustasid sõjaväelased.

1939. aastal elas saarel 404 inimest.

1940. aasta Nõukogude anneksiooni järel viidi saarelt ära senine tsiviilelanikkond.

Saksa okupatsiooni ajal said elanikud tulla tagasi, sest kuigi saarel oli Saksa ja ka Soome sõjaväelasi, olid sõjaväe valdused väikesed. Enamik tagasitulnuist lahkus aastatel 1943–1944 Rootsi.

Nõukogude kolmanda okupatsiooni alguses viidi vähesed järelejäänud tsiviilelanikud jälle saarelt ära. Sellel Nõukogude ajal 1944–1991 ja ajal kuni Vene vägede väljaviimiseni (1991–1994) saarel peaaegu polnud tsiviilelanikke, oli ainult tulejaama personal.

Naissare kodulehe järgi oli saarel seisuga 22. aprill 2021 20 taastatud talukohta, 20 püsielanikku ja üle 60 suveelaniku.[3]

Saare kolmes külas elas 2021. aasta ametliku statistika järgi kokku kümme inimest.[4]

Kalmistud

muuda

Loodus

muuda

Saare pindala on 18,9 km², pikkus 8–9 ja laius 4 kilomeetrit ning see asub mandrist 8,5 km kaugusel.

Kõrgeim punkt on Kunilamägi (27 meetrit).

Suuremat osa saarest katab okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne. Saar on 1995. aastast maastikukaitseala (Naissaare looduspark).

 
Lõunaküla
 
Naissaare tuletorn

Saarel on mitu sood: Suursoo, Kunila, Kullkrooni ja Sinkara soo. Kõik need sood on arvatud ürglooduse objektideks.[5]

Naissaare looduspargis on kolm registreeritud matkarada.

  •  
    Kunilamägi
  •  
    Rand saare idaosas
  •  
    Lehtmetsa rändrahn
  •  
    Väike paadisadam saare lõunarannikul

Ajalugu

muuda

Naissaare (Terra feminarum) esimene teadaolev võimalik mainimine on Bremeni Adama kroonikas (1075–1080). Umbes 1250. aastast pärinevas meresõidujuhendis Navigatio ex Dania per mare Balticum ad Estoniam (Livl. U.B. III CCXVIa,[6] regest 244a)[7] on mainitud maamärki nimega Narigeth. 1297. aastal keelas Taani kuningas Erik Menved Kunilamäe metsaraide.[8] Saarel oli Tallinna linnamets ja hobusekasvandus. Saare elanikest (rannarootsi kaluritest) on teateid 1469. aastast. Aastatel 1561–1710 kuulus saar Rootsi kuningale ja pärast seda Venemaa tsaarile.

Krimmi sõja ajal, laevatamishooajal 1854 ja 1855, okupeerisid saart Briti ja Prantsuse merevägi.

Naissaarele kavatseti 1897. aastal rajada suuri suvilakrunte, sest saar läks puhkekohana hinda. 1898. aastal mõõdeti välja 19 krunti, kuhu ehitati uhked suvilad. Suvilate juurde rajati ka sadamasild (praegusest peasadamast põhja pool).

 
Briti sõjaväekalmistu

Alates 1913. aastast võeti saar üle Venemaa mereväe jaoks. Tsiviilelanikkond saadeti saarelt ära ning neile maksti kaotatud kodude ja elatusallikate (kala- ja hülgepüügi kadumise) eest tasu.[9] Naissaare Suursadam sai praeguse kuju esimese maailmasõja eel ja ajal, mil Tallinna ümbrusse rajati Peeter Suure merekindlus. Saarele rajati muu hulgas sadamad, Peeter Suure merekindluse kindlusraudtee kitsarööpmeline raudtee ja Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare rannikupatareid (sealhulgas rannakaitsepatarei nr 5, 7, 9, 10a, 10b, 11).

Detsembrist 1917 kuni 26. veebruarini 1918 toimis saarel niinimetatud Naissaare Vaba Saar, mille kuulutasid välja 90 Naissaare garnisoni madrust Vene lahingulaevalt Petropavlovsk. Saksa okupatsiooni ajal maist kuni novembrini 1918 asus saarel laager, kus hoiti nii sõja- kui ka poliitvange. Vabadussõja toimis see detsembrist 1918 kuni maini 1919 ainult sõjavangilaagrina.

 
Roostetav kitsarööpmelise raudtee diiselvedur
 
Naissaare kirik

Pärast Eesti iseseisvumist said elanikud saarele tagasi, Eesti sõjavägi oli kahel eraldi alal saare põhja- ja lõunaosas. Saarel oli 1919. aastal moodustatud Naissaare vald Harjumaa koosseisus. See kuulus Riigivolikogu 18. valimisringkonda ja Tallinna põllumeeste konvendi tegevus- ja valimispiirkonda. Saarel asunud 4. ja 5. patarei, kitsarööpmeline raudteevõrk, laod ja veduridepoo allusid Naissaare Komandantuurile.

Saare elanikud põgenesid 1944. aastal Rootsi.

Nõukogude ajal oli saar Nõukogude sõjaväe ja piirivalve valduses, seal praktiliselt puudus tsiviilelanikkond (oli ainult tulejaamas) ning võõraste ligipääs oli vägagi piiratud.

Kõige suuremat osa saarest valdas NSV Liidu merevägi. Neil oli saare põhjaosas meresideüksus ja mereväe hüdrograafiavalitsusele alluv tulejaam.

Saare keskosas oli meremiinide ladu ja nende koostekoda koos juurdekuuluvate hoonete, laoväljakutele ja raudteevõrguga.

Saare lõunaosas Männiku külas (põlisest Lõunakülast umbes 1 km itta) oli selle miiniüksuse elamislinnak ohvitseridele ja üleajateenijatele ning kasarmulinnak ajateenijatele. Seal on kümmekond elumaja, staabihoone, kasarm, klubi, jõujaam ja kütuseladu.

Saare põhjaosas oli veel NSV Liidu õhukaitseväe raketibaas (elamislinnak ja tulepositsioon olid teineteisest 1,3 km kaugusel) ning KGB-le alluv piirivalvelinnak.

Elektriga varustamiseks oli Põhjaküla lääneranniku liivavallide taha rajatud diiseljõujaam koos kütusehoidlaga. Kütusehoidla asus ka Suursadamas (Idasadam, Kesksadam).

Tuntud inimesi

muuda

Naissaarel on sündinud maailmakuulus Eesti optik, astronoom ja leiutaja Bernhard Schmidt (1879–1935).

21. sajandil on kohalikku muusikaelu edendanud Nargen Festival Naissaarel elava dirigendi Tõnu Kaljuste juhtimisel.

Pärast Vene sõjaväe lahkumist 1994. aastal hakkas saarel elama Peedo Lehtla (1951–2020), kellest peagi sai "Naissaare hing". Ta tegeles Naissaare vanavara korjamisega, raudtee käigushoidmisega ning tegutses vajadusel ka giidina.[10]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Naissaar. EELIS. Vaadatud 6. aprillil 2025.
  2. ↑ "Püsielanikud on 22 saarel". Statistikaamet. 23. oktoober 2017.
  3. ↑ Naissaare koduleht. Vaadatud 8. aprill 2025
  4. ↑ "Rahvastik elukoha (asula), soo ja vanuse järgi, 31. detsember 2021".
  5. ↑ Suursoo, Kunila, Kullkrooni ja Sinkara sood. EELIS. Vaadatud 6. aprillil 2025
  6. ↑ http://reader.digitale-sammlungen.de/de/fs1/object/display/bsb10691392_00033.html
  7. ↑ http://reader.digitale-sammlungen.de/de/fs1/object/display/bsb10691392_00463.html
  8. ↑ Heino Gustavson. Täienduseks Naissaare toponüümikale. Keel ja Kirjandus nr 12, 1978. Lk 736–737.
  9. ↑ Heino Gustavson. "Merekindlused Eestis 1913–1940". Olion. Tallinn 1993. Lk 21.
  10. ↑ Järelehüüded Naissaare hingele Peedo Lehtlale. Viimsi valla koduleht, 8. detsember 2020.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Naissaar&oldid=6851405"