Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on saarest; Eesti laeva kohta vaata Naissaar (laev)

Naissaar (soome keeles Naissaari, saksa keeles Nargen, rootsi keeles Nargö, vahel nimetatud ka Nargent) on saar Eesti põhjarannikul, mis eraldab Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest.

Naissaar
Naissaare lõunarand
Naissaare lõunarand
Koordinaadid 59° 34′ 0″ N, 24° 31′ 0″ E
Pindala 18,93 km²[1]
Pikkus 9 km
Laius 4 km
Rannajoone pikkus 22,97 km
Kõrgeim koht
Kunilamägi (27 m)
Elanikke
3 (2011)[2]
<1 in/km²
EE Naissair.PNG

Naissaare põhjatipul on tuletorn.

Sisukord

Asustus ja haldusjaotusRedigeeri

Saar asub Keila kihelkonnas Harjumaal, tänapäevase haldusjaotuse järgi Viimsi vallas Harju maakonnas.

Saarel on kolm küla: Lõunaküla (Storbyn), Tagaküla (Bakbyn) ja Väikeheinamaa (Lillängin). Aastani 2011 kuulus kogu saar Naissaare küla alla.

Saarel on kolm püsielanikku ja kümmekond suveelanikku.

Naissaarel on sündinud maailmakuulus Eesti optik, astronoom ja leiutaja Bernhard Schmidt (1879–1935).

LoodusRedigeeri

Saare pindala on 18,9 km², pikkus 8–9 ja laius 4 kilomeetrit ning ta asub mandrist 8,5 km kaugusel. Kõrgeim punkt on Kunilamägi (27 meetrit).

 
Kunilamägi

Valdavalt katab saart okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne, saar on 1995. aastast alates maastikukaitseala.

Saarel asub mitu sood: Suursoo, Kunila, Kullkrooni ja Sinkara soo. Kõik need sood on arvatud ürglooduse objektideks.[3]

Naissaare looduspargis on kolm registreeritud matkarada.

 
Naissaare kirik

AjaluguRedigeeri

Esimest korda on Naissaart (Terra feminarum) väidetavalt mainitud Bremeni Adama kroonikas (10751080). Umbes 1250. aastast pärinevas meresõdujuhendis Navigatio ex Dania per mare Balticum ad Estoniam (Livl. U.B. III CCXVIa[4], regest 244a[5]) on mainitud Narigethi-nimelist maamärki. Saarel oli Tallinna linnamets ja hobusekasvandus. Elanikest (rootsi kalurid) on teateid 1469. aastast. Alates 1689. aastast kuulus saar riigile.

Krimmi sõja ajal oli saar aastatel 1854 ja 1855 okupeeritud Briti ja Prantsuse sõjaväe poolt.

Naissarele kavatseti 1897. aastal rajada suuri suvilakrunte, sest saar läks puhkekohana hinda. 1898. aastal määratigi 19 krunti, kuhu ehitati uhked suvilad. Rajati ka suvilate juurde sadamasild (praegusest peasadamast põhja pool).

Alates 1912. aastast saar militariseeriti, tsiviilelanikkond saadeti saarelt ära ning neile maksti kaotatud elatusallikate (kala- ja hülgepüügi kadumise) eest tasu.[6] Naissaare Suursadam sai tänase kuju I maailmasõja eel ja ajal, kui Tallinna ümbrusesse rajati Peeter Suure merekindlus. Saarele rajati muu hulgas sadamad, raudteed ja Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare rannapatareid (sh rannakaitsepatarei nr 5 ning rannapatarei nr 9).

Detsembrist 1917 kuni 26. veebruarini 1918 asus saarel Naissaare Nõukogude Vabariik, mille kuulutasid välja 90 Naissaare garnisoni madrust Vene lahingulaevalt Petropavlovsk anarhosündikalist Stepan Petritšenko juhtimisel. Sisuliselt on tegu mässavate Vene madruste tembutusega ohvitseride tapmise vaheajal, millel polnud mingit riigiõiguslikku tähendust, selliseid "vabariike" asutati kogu Venemaal. I maailmasõja ja Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager.

Eesti iseiseisvusajal said elanikud saarele tagasi, saarel oli Naissaare vald (Naissaare vald (1919), Naissaare vald (1939)), mis kuulus Riigivolikogu 18. valimisringkonda ja Tallinna põllumeeste konvendi tegevus- ja valimispiirkonda. 1939. aastal oli saarel 404 elanikku, enamuses rootslased. Saarel asunud 4. ja 5. patarei, kitsarööpmeline raudteeliin, laod ja veduridepoo allusid Naissaare Komandantuurile.

Saare elanikud põgenesid 1944. aastal Rootsi, seejärel puudus saarel tsiviilelanikkond.

Nõukogude ajal oli saar militariseeritud, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas.

KultuurieluRedigeeri

Saarel asub sõjateemaline Naissaare muuseum. Muusikaelu edendab saarel Nargen festival[7] Tõnu Kaljuste juhtimisel.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Naissaar Eesti Looduse Infosüsteemis, vaadatud 26. mail 2019.
  2. Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu. Statistikaamet, 9. jaanuar 2013.
  3. Suursoo, Kunila, Kullkrooni ja Sinkara sood Eesti Looduse Infosüsteemis (vaadatud 12.05.2013)
  4. http://reader.digitale-sammlungen.de/de/fs1/object/display/bsb10691392_00033.html
  5. http://reader.digitale-sammlungen.de/de/fs1/object/display/bsb10691392_00463.html
  6. Heino Gustavson. "Merekindlused Eestis 1913–1940". Olion. Tallinn 1993. Lk 21
  7. Nargen festival www.nargenfestival.ee (vaadatud 22.08.2013)

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri