Naissaar

Naissaar
	Naissaare lõunarand
Koordinaadid	59° 34′ 0″ N, 24° 31′ 0″ E
Pindala	18,93 km²
Pikkus	9 km
Laius	4 km
Rannajoone pikkus	22,97 km
Kõrgeim koht	Kunilamägi (27 m)
Elanikke	3 (2011); <1 in/km²

See artikkel on saarest; Eesti laeva kohta vaata Naissaar (laev).

Naissaar (soome keeles Naissaari, saksa keeles Nargen, rootsi keeles Nargö, vahel nimetatud ka Nargent) on saar Eesti põhjarannikul, mis eraldab Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest. See on pindalalt viies saar Eestis.

Saar asub Keila kihelkonnas Harjumaal, tänapäevase haldusjaotuse järgi Viimsi vallas Harju maakonnas.

Saarel on kolm küla: Lõunaküla (Storbyn), Tagaküla (Bakbyn) ja Väikeheinamaa (Lillängin). Aastani 2011 kuulus kogu saar Naissaare küla alla.

Saare idarannikul asub Naissaare sadam. Põhjatipul on tuletorn. Sadama lähistel asub ka Naissaare sadama tulepaak ning saare kagutipus Hülkari tulepaak. Naissaarel asub kirik ja mitmeid militaarobjektide varemeid.

AsustusRedigeeri

1939. aastal elas saarel 404 elanikku, kes põgenesid aga 1944. aastal Rootsi. Nõukogude okupatsiooni ajal puudus saarel tsiviilelanikkond.

2011. aasta seisuga oli saarel kolm püsielanikku ja kümmekond suveelanikku.

LoodusRedigeeri

Saare pindala on 18,9 km², pikkus 8–9 ja laius 4 kilomeetrit ning ta asub mandrist 8,5 km kaugusel. Kõrgeim punkt on Kunilamägi (27 meetrit).

Valdavalt katab saart okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne, saar on 1995. aastast alates maastikukaitseala.

Saarel asub mitu sood: Suursoo, Kunila, Kullkrooni ja Sinkara soo. Kõik need sood on arvatud ürglooduse objektideks.^[3]

Naissaare looduspargis on kolm registreeritud matkarada.

Kunilamägi
Naissaare kõrgeimad luited
Rand saare idaosas
Naissaare rannik
Mustikamännik Naissaarel
Lehtmetsa rändrahn

KultuurieluRedigeeri

Saarelt on pärit optik, astronoom ja leiutaja Bernhard Schmidt (1879–1935)

Saarel asub sõjateemaline Naissaare Muuseum, mis on Rannarahva Muuseumi filiaal.

Muusikaelu edendab saarel Nargen Festival^[4] Tõnu Kaljuste juhtimisel.

Tuntud inimesiRedigeeri

Naissaarel on sündinud maailmakuulus Eesti optik, astronoom ja leiutaja Bernhard Schmidt (1879–1935).

Saarel elab dirigent Tõnu Kaljuste.

PilteRedigeeri

Kitsrööpmelise raudtee vedur Naissaarel
Roostetav kitsrööpmelise raudtee vedur
Kitsarööpmeline raudtee
Kitsarööpmeline raudtee
Kitsarööpmeline raudtee
Meremiinide kestad
ZIL-157
Põlendikukivi
Lõunaküla
Naissaare kalmistu
Kiviriidad Naissaare metsas
Väike paadisadam saare lõunarannikul
Omari küüni sisevaade

AjaluguRedigeeri

Naissaare kirik

Esimest korda on Naissaart (Terra feminarum) väidetavalt mainitud Bremeni Adama kroonikas (1075–1080). Umbes 1250. aastast pärinevas meresõidujuhendis Navigatio ex Dania per mare Balticum ad Estoniam (Livl. U.B. III CCXVIa^[5], regest 244a^[6]) on mainitud Narigethi-nimelist maamärki. Saarel oli Tallinna linnamets ja hobusekasvandus. Elanikest (rootsi kalurid) on teateid 1469. aastast. Alates 1689. aastast kuulus saar riigile.

Krimmi sõja ajal oli saar aastatel 1854 ja 1855 okupeeritud Briti ja Prantsuse sõjaväe poolt.

Naissaarele kavatseti 1897. aastal rajada suuri suvilakrunte, sest saar läks puhkekohana hinda. 1898. aastal määratigi 19 krunti, kuhu ehitati uhked suvilad. Suvilate juurde rajati ka sadamasild (praegusest peasadamast põhja pool).

MilitaarajaluguRedigeeri

Alates 1912. aastast saar militariseeriti, tsiviilelanikkond saadeti saarelt ära ning neile maksti kaotatud elatusallikate (kala- ja hülgepüügi kadumise) eest tasu.^[7] Naissaare Suursadam sai tänase kuju esimese maailmasõja eel ja ajal, kui Tallinna ümbrusse rajati Peeter Suure merekindlus. Saarele rajati muu hulgas sadamad, Peeter Suure merekindluse kindlusraudtee kitsarööpmeline raudtee ja Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare rannapatareid (sh rannakaitsepatarei nr 5, 7, 9, 10a, 10b, 11).

Detsembrist 1917 kuni 26. veebruarini 1918 asus saarel Naissaare Nõukogude Vabariik, mille kuulutasid välja 90 Naissaare garnisoni madrust Vene lahingulaevalt Petropavlovsk anarhosündikalist Stepan Petritšenko juhtimisel. Esimese maailmasõja, Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja ajal asus saarel ka sõjavangilaager.

PSM Rannakaitsepatarei nr 7

Eesti iseseisvusajal said elanikud saarele tagasi, saarel oli Naissaare vald (Naissaare vald (1919), Naissaare vald (1939) Harju maakonnas), mis kuulus Riigivolikogu 18. valimisringkonda ja Tallinna põllumeeste konvendi tegevus- ja valimispiirkonda. 1939. aastal oli saarel 404 elanikku, enamuses rootslased. Saarel asunud 4. ja 5. patarei, kitsarööpmeline raudteeliin, laod ja veduridepoo allusid Naissaare Komandantuurile.

Saare elanikud põgenesid 1944. aastal Rootsi, seejärel puudus saarel tsiviilelanikkond.

Nõukogude ajal oli saar militariseeritud, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas. Pärast Teist maailmasõda rajas endise NSV Liidu merevägi Naissaare keskossa meremiinide komplekteerimise tehase. Lisaks saare keskossa rajatud miinitehase ladudele, hoonetele, väljakutele ja raudteeharudele oli Lõunakülas (Männikuküla) sõjaväeosa keskus, mis koosnes kümmekonnast elumajast, staabist, klubist, jõujaamast ja kütuselaost. Naissaare põhjaosas asusid raketibaas, naftahoidla, autobaas ja kasarmud. Objektide elektriga varustamiseks oli Põhjaküla lääneranniku liivavallide taha rajatud diiseljõujaam koos kütusehoidlaga. Kütusehoidla asus ka Suursadamas (Idasadam, Kesksadam).