Ava peamenüü
Naissaare Nõukogude Vabariigi lipuks võeti traditsiooniline anarhosündikalismi lipp
Stepan Petritšenko, 1921

Naissaare Nõukogude Vabariik (vene keeles Советская республика Найссаара, Советская республика матросов и строителей - "Madruste ja Ehitajate Nõukogude Vabariik", või ka Вольный Остров Нарген - "Nargeni Vaba Saar") oli Venemaa Nõukogude Vabariigi välja kuulutatud vabariik Naissaarel. See eksisteeris detsembrist 1917 kuni 26. veebruarini 1918. Vabariigi kuulutasid välja 90[1] Naissaare garnisoni madrust ukraina anarhosündikalist Stepan Petritšenko juhtimisel.[2]

Petritšenko võeti 1913. aastal mereväkke ning määrati lahingulaeva Petropavlovsk meeskonda. Veebruarirevolutsiooni ajal baseerus laev Naissaarel, mis oli 1914. aastal elanikest tühjendatud, kuid kus 1917. aasta sügiseks elas juba umbes 80-90 Vene madrust ja töölist. Oktoobrirevolutsiooni järel tuli Naissaarel kokku kohalik Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, mis 4. detsembril (ukj 17. detsembril) kuulutas saare valitsuseks kohaliku Rahvakomissaride Nõukogu, millesse kuulusid sõjakomissar, siseasjade komissar, töökomissar, rahanduskomissar ja tervishoiukomissar; hiljem lisandus neile hariduskomissar. Nõukogu esimeheks valiti Stepan Petritšenko.[2] Nõukogu deklareeris: "Riigiõiguslikult on Naissaar kujundatud iseseisvaks (nõukogulikuks) vabariigiks."[3]

Nõukogu asus koostama põhiseadust, pealinnaks määrati Lõunaküla ja hümniks "Internatsionaal". Lipuks sai anarhosündikalismi punamust lipp. Kavatseti ka anda välja oma raha, kuid ühikute nimetus pole teada.[2] Naissaare Nõukogude Vabariiki tunnustas vähemalt de facto ka Mandri-Eestis tegutsenud töölisvalitsus, kes saatis saarele vange "mõne kindluse jaoskonda mullatööle, raudteed puhastama, lund vedama, liiva kaevama".[3]

Vabariik võitles ühtviisi nii bolševike kui ka sakslaste vastu, kuid 26. veebruaril 1918 evakueeris Balti laevastik siiski enamiku asukaist, liikudes algul Helsingi suunas ja seejärel Kroonlinna.[2] Vähesed allesjäänud põliselanikud suleti sadamas barakki, sõjaväelised ehitised mineeriti. Osa objekte päästis siiski kohalik metsavaht, kes juhtmed lahti ühendas.[3]

Stepan Petritšenko sai 1921. aastal tuntuks bolševikevastase Kroonlinna ülestõusu juhina, pärast mida põgenes Soome.[2]

ViitedRedigeeri

  1. Teistel andmetel 82.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Küllo Arjakas Eesti iseseisvuse mõtte areng ja punamadruste Naissaare Vaba Riik Postimees/Internet Archive, 17.11.2007 (arhiiviversioon seisuga 01.12.2010)
  3. 3,0 3,1 3,2 Juku-Kalle Raid Naissaare Nõukogude Vabariik Keskus, november 2013

VälislingidRedigeeri