Jaak Joala

eesti laulja

Jaak Joala (26. juuni 1950 Viljandi25. september 2014 Tallinn) oli eesti laulja, muusikapedagoog ja muusikaprodutsent.

Jaak Joala
Jaak Joala 1994. aastal
Jaak Joala 1994. aastal
Sündinud 26. juuni 1950
Viljandi
Surnud 25. september 2014 (64-aastaselt)
Tallinn
Stiilid popmuusika
Elukutse poplaulja, muusik, muusikapedagoog, muusikaprodutsent
Pill vokaal, flööt, basskitarr, kitarr, klahvpillid
Hääleliik bariton[viide?]
Plaadifirma Melodija

Elulugu muuda

Jaak Joala sündis ja kasvas muusikute perekonnas. Jaagu ema Helgi Ridamäe lõpetas 1952. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi koorijuhtimise erialal ja töötas Tallinna koolides muusikaõpetajana, hiljem Eesti Riiklikus Filharmoonias kontsertloengute lektorina. Jaagu muusikust isa Arno Joala oli hilisemas eas tuntud tervendaja. Seitsmeaastaselt hakkas Jaak Joala õppima klaverit. Tänu vanemate muusikaarmastusele võeti teda sageli kaasa sümfoonia- ja kammermuusikakontsertidele ning ooperietendustele. Pelgulinna poisina alustas Joala kooliteed Tallinna 17. keskkoolis ja jätkas 1961. aastal, uue koolimaja valmides, Tallinna 46. keskkoolis. Seal vaimustus ta kardisõidust, kartide ehitamisest ja jäähokist ning laulis poisteansamblites. Pärast 8. klassi lõpetamist asus ta vanemate soovil õppima flöödimängu, algul Tallinna muusikakeskkoolis ja seejärel Tallinna muusikakoolis.[viide?]

Joala muusikukarjäär algas 1966. aastal biitansamblis Kristallid, kus ta mängis flööti, laulis ning pärast Toivo Undi lahkumist mängis ka basskitarri. Tema esimesed helilindistused olid ansambliga Kristallid Eesti Televisioonis salvestatud kümmekond lugu. 1968. aasta sügisel laulis ja mängis Joala basskitarri Toivo Kurmeti ansamblis Virmalised, kellega ta laulis sisse Toivo Kurmeti lood "Ainult sul", "Ma ei tea miks", "Naer", "Taas on päev" ja "Üksinda". Sellesse aega jäävad ka tema esinemised Eesti Televisiooni populaarsetes saadetes "Horoskoop" ja "Kanal 13" ning kiiresti kasvav kuulsus. Sõjaväeteenistus möödus Joalal Tallinnas Tondil sõjaväeorkestris mängides, sealt oli võimalik käia helisalvestustel ja kontsertidel esinemas. 1968. aastal jäädvustas Eesti Televisioon publiku lemmiku sõdurpoisi argipäevast noortesaate jaoks filmilõike. 1969. aasta telefilmis "Tantsugalerii" lauldud "Kuulsuse ahelad" osutus tema edasist lauljakarjääri silmas pidades ettekuulutavaks.[viide?]

 
Jaak Joala 1974. aastal

Aastatega laienes laulja repertuaar, muutudes sisu ja vokaali poolest nõudlikumaks. Joalat kuulasid meelsasti noored ja vanad. 1970. aastatel võitis ta auhindu paljudel lauluvõistlustel ja festivalidel nii Eestis kui ka välismaal. Ta oli võidukas "Tippmeloodia" lauluvõistlusel (1972) ja Tallinn–Tartu lauluvõistlusel (1972, 1973, 1974), niisamuti Rostockis (1972), Vilniuses (1974, kus talle anti kõik auhinnad, mis ühel lauljal oli üldse võimalik saada) ja kahel aastal Sopotis (žürii eripreemia 1975. ja III preemia 1979. aastal). Pärast seda sai Joalast üks nõutumaid lauljaid nende heliloojate seas, kelle loomingut ta esitas. Eesti heliloojatest on talle laule kirjutanud näiteks Arne Oit, Uno Naissoo, Gennadi Taniel, Raivo Tammik, Kustas Kikerpuu, Rein Rannap, Viktor Ignatjev ja Olav Ehala, tolleaegsetest Nõukogude heliloojatest näiteks David Tuhmanov, Aleksandr Zatsepin, Raimonds Pauls, Viktor Reznikov ja Vladimir Matetski.[viide?]

 
Jaak Joala Kadrioru kõlakojas 1974. aastal

1978. aasta vana-aastaõhtul esietendus NSV Liidu Kesktelevisiooni 1. programmis muusikaline telefilm "31. juuni" ("31 июня"), milles kõlas neli laulu Jaak Joala esituses. See tõi kaasa laulja tohutu populaarsuse Nõukogude Liidus. Hiiglaslikud kultuuripaleed olid tema kontsertidel puupüsti rahvast täis ning Nõukogude Liidu ainsas plaadifirmas Melodija vermitud vinüülplaadid olid defitsiit.[1] 1980. aastatel käis ta kontsertreisidel ja esines pidupäevakontsertidel. Lisaks osales ta muusikafilmides, nagu "Olümpiaregati tähed" ("Звёзды олимпийской регаты", Eesti Telefilm, 1979), "Jaak Joala" ("Поёт Яак Йоала", Eesti Telefilm, 1981) ja "Teisikud" ("Двойники", Eesti Telefilm, 1982), ning Kesktelevisiooni saadetes, nagu "Hommikune post" ("Утренняя почта") ja "Kutsuv tuluke" ("Голубой огонёк"). Joala tuli mitu korda televisiooni-laulufestivali "Aasta laul" ("Песня года") laureaadiks. Arvukate esinemiste eest Venemaal ja mujal NSV Liidus ning selle eest, et suur osa tema tolleaegsest repertuaarist oli venekeelne, sai Jaak Joala Eestis hüüdnime Kremli ööbik.[2] 31. detsembril 1980 autasustati "teenete eest eesti nõukogude estraadikunsti edendamisel Eesti NSV Riikliku Filharmoonia artisti Jaak Arno p. Joalat, Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetusega.[3]

Aastatel 1978–1983 esines Joala saateansambliga Radar.

1982. aastal tabas Joalat mitu ränka lööki. Kõigepealt varastati ajal, mil ta oli Sotšis muusikafilmi "Teisikud" võtetel,[4] tühjaks tema korter. Sellele järgnes abielulahutus ning lõpuks sai ta võimudelt sõnakuulmatuse eest aastaks esinemiskeelu. Eesti NSV kultuuriministeeriumi ja Eesti Riikliku Filharmoonia juhid ei olnud rahul Joala jõulise iseseisvumisega. Ta oli Nõukogude Liidus niivõrd kuulus, et arvas, et võib endale lubada peaaegu kõike. NSV Liidu kultuuriministeeriumisse Moskvas tehti kõne: "Võtke temaga ometi midagi ette, ta on meil juhitamatu!" ("Сделайте с ним хоть что-нибудь, он у нас неуправляемый!").[5] Peaaegu kohe järgnes sellele aastane esinemiskeeld.[6]

1980. aastate lõpus naasis Joala lauljana Eesti publiku ette ning 1987. aastal moodustati ansambel Lainer, kus ta oli solist. Ansambli tuntuimad ülesastumised olid X Tartu levimuusikapäevadel ja 1988. aasta Rock Summeril.[viide?]

1980. aastate lõpus loobus Joala lauljakarjäärist, kui välja arvata 1996. aasta kolme tenori kontserdid.[7] Põhjuseks oli kuulsusest tüdimus ja väsimus,[8] Goskontserti tihedast esinemisgraafikust tingitud lakkamatutest kontserditurneedest NSV Liidu avarustes ja sellega kaasnenud rutiinist,[9] elust ratastel, lahkhelidest filharmoonia ja kultuuriministeeriumi juhtidega, valitsevate muusikasuundade muutumisest,[10] hiljem ka terviseprobleemidest.[11] Vanemas eas oli tal lõpuks aega iseenda ja muu jaoks.[12]

1990. aastatel esines ta aeg-ajalt suuremate rokk-kontsertide ja -festivalide konferansjeena (Rock Summer, Rolling Stonesi turnee jt). Tema tuntumad projektid lauljana sel ajal olid 1960. aastate muusikat esitanud Kollane Allveelaev G (koos Ivo Linna, Karl Madise, Meelis Punderi jt) ning 1996. aasta suvel toimunud ühiskontserdid "Las jääda kõik, mis hea" (rahvasuus "Kolme tenori tuur"[viide?]) Ivo Linna ja Tõnis Mäega. Hiljem loobus Joala laulmisest, pühendus pedagoogi- ja produtsenditööle ning juhtis mõnda muusikasaadet. Joala viimane ülesastumine avalikkuse ees lauljana oli 1999. aasta telgikontsert Vabaduse väljakul,[13] kui kolm tenorit tulid veel korraks kokku. Eri Klasi 60. sünnipäeva juubeli peol esitasid nad vaid ühe laulu – Raimond Valgre "Ma loodan, et saan sellest üle" –, mida juhatas Tarmo Leinatamm.[viide?]

Viimased kümme aastat oli Joala väga eraklik.[14][15] 2005. aasta mais tabas lauljat infarkt ning 17. mail 2011 viidi ta jälle infarktiga Põhja-Eesti regionaalhaigla südame- ja veresoonkonna haiguste intensiivraviosakonda. Vaatamata sellele, et tegemist oli teise infarktiga, taastus ta kiiresti. 25. septembri õhtul 2014 leiti Jaak Joala oma kodust surnuna, äsja oli ta kopsuprobleemide tõttu olnud haiglaravil.[4] Ta maeti 1. oktoobril 2014 Metsakalmistule.[viide?]

Isiklikku muuda

 
RAM-3 ja Jaak Joala Tallinna lauluväljakul 1973. aastal. Jaan Künnapi foto

Tema ema oli muusikateadlane Helgi Ridamäe, isa hiljem tervendajana tuntud Arno Joala (6. detsember 1926 – 14. september 2008).

1973. aastal abiellus ta Doris Joalaga. Nende abielu kestis peaaegu kümme aastat.[16] 1973. aastal sündis poeg Janar Joala (16. detsember 1973 – 22. august 2019).

Jaak Joala teine abikaasa oli Maire Joala (sündinud 2. novembril 1960).[viide?]

Tunnustus muuda

Diskograafia muuda

Jaak Joala laule on rohkesti avaldatud heliplaatidel nii kodu- kui ka välismaal.

Mälestuse jäädvustamine muuda

 
Kasti pandud Jaak Joala monument novembris 2021

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Jaak Joala – mitte ainult Kremli ööbik Õhtuleht, 25. juuni 2005.
  2. Raimonds Pauls: "Ma ei saa aru, miks oli tarvis nii teha. Jaak oli suurepärane laulja ja fantastiline inimene… Mis Kremli ööbik ta oli? Ma tundsin Jaaku väga hästi. Võin teile öelda, et ta oli tõeline eestlane. Ega see tema süü olnud, et ta sellisel ajal ja sellistes oludes elas. Tööd tuli meil kõigil teha sellistes tingimustes ja seda me ka tegime." – Raimonds Pauls: Jaak polnud mingi Kremli ööbik, ta oli tõeline eestlane Postimees, 17.06.2017
  3. ÜLEMNÕUKOGU JA VALITSUSE TEATAJA, 31. detsember 1980 Nr. 45 (762). Art. 691 Sm. J. Joalale Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse andmise kohta, lk 1399
  4. 4,0 4,1 Merle Talvik meenutab lõbusaid kontserte koos Joalaga Postimees, 26. september 2014.
  5. "Meie kallid kultuurifunktsionäärid organiseerisid mulle aastaks disklahvi. Ei tohtinud terve aasta otsa kusagil lauluhäältki teha, ei esineda ega ka mingit pilli mängida. Aasta aega täielik vaikus. See aga tehti väga lihtsalt. Keegi Eestist oli helistanud Moskvasse kultuuriministeeriumi ja öelnud: «Sdelaite s nim hotj što-nibudj, on u nas neupravljajemõi." – Jaanus Kulli. Jaak Joala – isegi sõprade jaoks lootusetult kadunud Õhtuleht, 23. veebruar 2010.
  6. Urmas Vahe. Radar koos Jaak Joalaga oli omas žanris Liidu parim ansambel Õhtuleht, 19. juuni 2014.
  7. Marju Länik Jaak Joala surmast murtud: ma ei suuda leppida, et seda elurõõmsat inimest enam kunagi ei näe Delfi, 27.september 2014
  8. Joala konferansjee Ada Lundver: "Kuulsus tuli talle peale liiga kähku ja liiga massiivselt. Ta tahtis hingamise ruumi. Aga talle ei antud seda. See ajab inimese hulluks. Jaak rääkis pidevalt, kui tüdinud ja väsinud ta kõigest on." – Jaak Joala – isegi sõprade jaoks lootusetult kadunud Õhtuleht, 23.02.2010.
  9. Urmas Oti saates "Carte blanche" 13. novembril 1992. aastal meenutas Jaak ise: "Mul on selgelt meeles see hetk, kui tundsin, et lavalolek on nüüd mulle lihtsalt vastukarva. Ma tegin neid kontserte juba lihtsalt nagu mingi üleskeeratud mängujänes." – Jaak Joala – isegi sõprade jaoks lootusetult kadunud Õhtuleht, 23.02.2010.
  10. "Mul sai mõõt täis, kui Venemaale saabus tümpsu-periood. See oli põhjus, kus ma tõmbasin kriipsu alla ja ütlesin endale, et nüüd aitab. Sellest piirist ma enam allapoole ei lähe." – Jaak Joala – isegi sõprade jaoks lootusetult kadunud Õhtuleht, 23.02.2010.
  11. Marju Läniku sõnul lahkus Joala areenilt tervise pärast. "Tal oli südamega probleeme ning minu teada hakkas ta pärast insulti ühe kõrvaga halvemini kuulma ning niipalju, kui ma tean, ei töötanud ta vasak käsi enam hästi." – Doris Joala: ei oleks osanud arvata, et mind nii kurjasti ära kasutatakse! Õhtuleht, 30.10.2014.
  12. Koit Toome: Jaak Joala on mind muusikaliselt kõige rohkem mõjutanud ERR, 26.09.2014.
  13. Joala — mees, kes selja taha ei vaata Õhtuleht, 21.06.2008.
  14. Vahur Kersna: ei ole olemas nii kõrget ausammast, kui Jaak Joala vääriks publik.delfi.ee, 26. september 2014.
  15. Jaanus Kulli. "Jaak Joala oli kahtlemata Eesti popmuusika kuningas." Õhtuleht, 27. september 2014.
  16. 16,0 16,1 Jaak Joala esimese suure armastuse aeg plaadil. EPL, 24. september 2016.
  17. Lõik Vahur Kersna intervjuust Jaak Joala abikaasa Mairega: miks laulja presidendi ordenit vastu võtma ei läinud? Delfi TV, 25. juuni 2015
  18. "Aasta artistideks kuulutati Maarja Nuut ja Jaak Joala". Postimees. 6.03.2017. Vaadatud 14.03.2017.
  19. Koit Toome annab Jaak Joala lauludega suurkontserdi ERR Menu, 18. juuni 2014.
  20. ELU EDETABELID. Jaak Joala in memoriam. Raadio 2, 26.09.2014.
  21. Balti jaama kõrvale tuleb ainult Jaak Joala kuju ERR, 13.02.2019
  22. Kenno Soo (31. detsember 2020). "Viljandis avati ametlikult Jaak Joala kuju". delfi.ee. Vaadatud 12.01.2021.

Kirjandus muuda

  • "Jaak Joala". – Urmas Ott. Carte blanche : 33 valitud intervjuud TV-sarjast Carte blanche. Tallinn : SE & JS, 1995. ISBN 9985854020
  • Paavo Kangur. Jaak Joala : ka unustuse jõel aeg kord silla loob. [Tallinn] : Kunst, 2015. ISBN 9789949486861 (köites) 
  • Jaak Joala : kui kahju... : [fotoalbum] = Яак Йоала : как жаль... : [фотоальбом]. Kontseptsioon ja teostus: Rene Kirsipuu; disain ja kujundus: Valter Jakovski. Tallinn : Link Communication Arts, 2015. 

Arhiivisaated muuda

Raadiosaated muuda

Telesaated muuda

Välislingid muuda