The Rolling Stones

The Rolling Stones
The Rolling Stones
	The Rolling Stones esinemas 2015. aastal Milwaukees Summerfestil. Vasakult paremale: Charlie Watts, Ronnie Wood, Mick Jagger ja Keith Richards
Päritolu	Suurbritannia
Stiilid	rock'n'roll, rokk, blues rock, hard rock, bluus
Tegev	1962–
Plaadifirma	Decca · London · Rolling Stone · Virgin · ABKCO · Interscope · Polydor · Columbia · Atlantic
Seotud esitajad	The New Barbarians; Billy Preston; Faces; The Pretty Things; John Mayall & the Bluesbreakers; The End; Bill Wyman's Rhythm Kings;
Veebileht	rollingstones.com
Koosseis
	Mick Jagger; Keith Richards; Ronnie Wood
Endised liikmed
	Brian Jones; Ian Stewart; Bill Wyman; Charlie Watts; Mick Taylor

The Rolling Stones on inglise rokkansambel, mis tuli kokku 1962. aastal Londonis. Ansambli praegusesse koosseisu kuuluvad laulja Mick Jagger, rütmikitarrist ja laulja Keith Richards ning kitarrist Ronnie Wood.

Ansambli klassikalisse koosseisu kuulusid Brian Jones (rütmikitarr, suupill), Jagger (vokaal), Richards, Bill Wyman (bassikitarr), Charlie Watts (trummid ka klahvpillid) ja Ian Stewart (klaver). 1963. aastal lahkus Stewart ansambli ametlikust koosseisust, kuid ta osales ansambliga kontserditurneedel kuni 1985. aastani. Jones lahkus ansamblist veidi vähem kui kuu enne oma surma 1969. aastal, olles juba varem asendatud Mick Tayloriga, kes kuulus ansamblisse kuni 1974. aastani. Pärast Taylori lahkumist võttis 1975. aastal tema koha üle Wood, kes on sellest alates olnud koos Richardsiga ansambli põhikitarrist. Pärast Wymani lahkumist ansamblist 1993. aastal osales kontsertidel basskitarristina Darryl Jones. Kontserditurneedel on ansambli koosseisu kuulunud veel teiste seas Nicky Hopkins (1967–1982), Ian McLagan (1978–1981), Billy Preston (1970. aastate keskpaigas) ja Chuck Leavell (alates 1982. aastast). 2021. aastal suri 80-aastaselt ansambli trummar Watts.

AjaluguRedigeeri

Ansambel andis oma esimese avaliku kontserdi 12. juulil 1962 Londonis Marquee Clubis, kus esineti nime The Rollin' Stones all.^[1]

Ansambli juht oli alguses Brian Jones, kel oli hea pillimänguoskus, kuid ta ei olnud kuigivõrd andekas laulukirjutaja. Pärast seda, kui Jagger ja Richards hakkasid koos laule looma, vähenes tema tähtsus ansamblis. Jonesi oskused avalduvad eeskätt albumil "Aftermath" (1966), mis oli ansambli esimene ainult originaalmaterjalist koosnenud album, kus ta mängis marimbafoni, simblit, sitarit ja klahvpille, samuti tavapärast kitarri ja suupilli. Pärast seda hakkasid tema loomingulisus ja mõju vähenema, mistõttu muutus ta depressiivseks ja narkootikumidest sõltuvaks ning sellest tulenevalt vallandati ta paar nädalat enne oma surma ansamblist.^[2]

The Rolling Stones kuulus Briti invasiooni juhtivate ansamblite hulka, mis 1960. aastate keskpaigas USA-s populaarseteks said. The Rolling Stones identifitseeris ennast 1960. aastate noorusliku ja mässumeelse vastandkultuuriga. Ansambel sai mõjutusi bluusmuusikast ja varasest rock'n'roll'ist. Ansambli esimene esikohasingel USA-s oli "(I Can't Get No) Satisfaction", mis jõudis USA-s esikohale 10. juulil 1965. Hiljem valis ajakiri Rolling Stone selle kõigi aegade parimate laulude seas teisele kohale. Järgnesid rahvusvahelised esikohahitid "Get Off of My Cloud" (1965) ja "Paint It Black" (1966). 1960. aastate keskel alustas ansambel lühikest aega kestnud muusikalist eksperimenteerimist, mis tipnes psühhedeelse albumiga "Their Satanic Majesties Request" (1967). Seejärel naasis ansambel oma bluusmuusika juurte juurde albumiga "Beggars Banquet“ (1968), millele järgnesid albumid "Let It Bleed" (1969), "Sticky Fingers" (1971) ja "Exile on Main St." (1972). Neid peetakse üldiselt ansambli parimateks albumiteks ja need pärinevad ansambli nn kuldsest perioodist. Umbes sel ajal hakati The Rolling Stones'i lavale kutsudes nimetama "maailma parimaks rock'n'roll'i ansambliks" ("World's Greatest Rock and Roll Band").

Pilt, kus on näha ansambli kuulus keelega logo, mille kujundas John Pasche (hiljem muutis seda Craig Braun). Logo võeti kasutusele 1971. aastal^[3]

Ansambel avaldas 1970. aastatel kommertslikult edukaid salvestisi ning ansambli albumeid müüdi palju. Nende hulgas olid albumid "Some Girls" (1978) ja "Tattoo You" (1981), mis olid ansambli kõige populaarsemad albumid üle maailma. Aastatel 1983–1987 viisid Jaggeri ja Richardsi vahel tekkinud pinged peaaegu ansambli laialiminekuni. 1987. aastal õnnestus neil oma vastastikune suhe taastada. Nad eraldusid ajutiselt ansamblist, et töötada sooloprojektide kallal, kuid tegid mõni aeg hiljem tagasituleku albumiga "Steel Wheels" (1989). Alates 1990. aastatest on ansambli albumid ilmunud harvem ja need pole saanud enam nii head vastukaja kui varem. Sellest hoolimata on ansambel köitnud publikuhuvi 1990. ja 2000. aastatel suurte kontserditurneedega. 2007. aastal kuulusid ansambli kontserditurneed "Voodoo Lounge Tour" (1994–1995), "Bridges to Babylon Tour" (1997–98), "Licks Tour" (2002–03) ja "A Bigger Bang Tour" (2005–07) läbi aegade viie suurima piletituluga kontserditurneede hulka. 8. augustil 1998 andis ansambel turnee "Bridges to Babylon Tour" käigus kontserdi ka Tallinna lauluväljakul. Tallinnas antud kontsert oli piletimüügiedult turnee üks tagasihoidlikumaid: 40 000 piletist osteti ainult veidi üle 28 000. 25. märtsil 2016 andis The Rolling Stones 500 000 pealtvaataja ees esimese välismaise rokkansamblina kontserdi Kuubal.

1989. aastal võeti The Rolling Stones Rock'n'rolli Kuulsuste Halli ja 2004. aastal Suurbritannia Muusika Kuulsuste Halli liikmeks. Ajakiri Rolling Stone on neid nimetanud kõigi aegade saja parima artisti seas neljandaks. Ansambel on andnud Suurbritannias kokku välja 23 ja USA-s 25 stuudioalbumit, lisaks arvukalt kontsert- ja kogumikalbumeid. 1969. aasta album "Let It Bleed" oli nende esimene viiest järjestikusest esikohale tõusnud stuudio- ja kontsertalbumist Suurbritannias. 1971. aasta album "Sticky Fingers" oli esimene kaheksast järjestikusest esikohale tõusnud albumist USA-s. Ansambli plaate on maailmas müüdud üle 250 miljoni.

2020. aasta septembris anti uuesti välja ansambli 1973. aasta album "Goats Head Soup". Samal kuul jõudis see Suurbritannia plaadimüügiedetabelis esikohale. Sellega sai The Rolling Stones esimeseks ansambliks, mille album on jõudnud Suurbritannia edetabeli tippu kuuel kümnendil.^[4]

DiskograafiaRedigeeri

The Rolling Stonesi 1967. aastani välja antud esimeste albumite Ameerika Ühendriikides müüdud versioonid erinesid sageli Suurbritannia omadest. Mõnikord erines sama pealkirjaga albumi lugude valik või kaanepilt. On ka variante, kus Ameerika Ühendriikide plaadifirmad panid eri lugudest USAs müümiseks kokku täiesti uue albumi, näiteks 1965. aasta "December's Children (And Everybody's)".