Olav Ehala
Olav Ehala (sündinud 31. juulil 1950) on eesti helilooja ja pianist.

Ta lõpetas 1969 muusikateooria alal Tallinna Muusikakooli ja 1974 kompositsiooni erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (professor Eugen Kapi klass).
Ta mängis ansamblis Kristallid ja kirjutas ansamblile mõned lood.
Ta oli 1970–1975 Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris muusik ja 1975–1991 muusikaala juhataja, aastast 1991 töötab Eesti Muusikaakadeemia õppejõuna.
Ta on esinenud pianistina paljudes riikides, saanud joonis- ja nukufilmide ("Aeg maha", "Eine murul", "Ärasõit", "Papa Carlo teater", "Hotell E") muusika eest rahvusvahelisi auhindu. Ta on loonud muusikat ka filmidele ja lavastustele.
Aastal 2001 valiti ta Eesti Heliloojate Liidu esimeheks.[1]
MuusikalidRedigeeri
Ehala on kirjutanud muusikalid "Sabata krokodill" (1972), "Oliver ja Jennifer" (1972), "Buratino" (1975) ja "Johnny" (1980, koos Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonskiga), "Thijl Ulenspiegel" (1987) ja "Nukitsamees" (1981).
Koos saksofonisti Lembit Saarsaluga on Ehala esinenud koolides, et tutvustada noortele džässi ja selle ajalugu. Samuti annab ta džässikontserte klubides ja kontserdisaalides.
FilmidRedigeeri
Olav Ehala on kirjutanud muusikat filmidele ja kasutanud sedasama muusikat ka oma muusikalides. Filmide "Nukitsamees" (režissöör Helle Karis, 1981) ja "Karoliine hõbelõng" (režissöör Helle Karis, 1984) laulud on muutunud populaarseks. Samuti on tuntud muusika 1971 valminud filmile "Don Juan Tallinnas" (näiteks "Vaid see on armastus").
KiigelaulukuuikRedigeeri
Tihe koostöö seob Olav Ehalat vokaalansambliga Kiigelaulukuuik, kusjuures viimastel aastatel on ansambel eriti rohkesti esitanud just Olav Ehala laule ja seadeid. Ansambliga on esinetud Eestis, Soomes, Saksamaal, Iirimaal ja Portugalis. Ilmunud on CDd "Siidiplaat", Olav Ehala autoriplaat "Kino-Teater-Muusika" ning "Koidulast Ehalani".
TunnustusRedigeeri
- 1997 – Suure Vankri auhind
- 2000 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (koos Heiki Ernitsa, Janno Põldma, Andrus Kivirähki, Regina Lukk-Toomperega; südamliku huumoriga joonisfilmi “Lotte” loojad)
- 2001 – Valgetähe V klassi teenetemärk[2]
- 2002 – Riho Pätsi Koolimuusika Fondi stipendium
- 2005 – Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia (põlvkondi, maitseid ja südameid ühendava heliloomingu eest)
- 2007 – Eesti Fonogrammitootjate Ühingu auhind panuse eest eesti muusikasse[3]
- 2011 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
- 2019 – Eesti laulu- ja tantsupidude kodarraha
- 2020 – Kuldne plaat kategoorias "Panus Eesti muusikasse"
IsiklikkuRedigeeri
Olav Ehala hüüdnimi on Olku.
19. mail 2007 sai Ehala oma tütre Eeva-Liisa Ehala-Tammiku kaudu vanaisaks.[4]
ViitedRedigeeri
- ↑ [1]
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3601
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 440
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 451
VälislingidRedigeeri
- Olav Ehala Eesti Muusika Infokeskuses
- Igor Garšnek: Olav Ehalal oma retroplaat. Ärileht, 1. juuni 1998
- Legend Põlvast
- Reet Made: Lastetuba: Olav Ehala. Eesti Naine
- Intervjuu Olav Ehalaga. Muusika 2003, nr. 1
- Maria Mölder. "Kes jäi kaotajaks" (Jaan Tätte ja Olav Ehala "Kaotajad" Linnateatri laval ja CD-l). Teater. Muusika. Kino 2003, nr. 12
- Anneli Remme. "Vastab Olav Ehala". Teater. Muusika. Kino 2005, nr. 1 (PDF)
- Juune Holvandus. "Olav Ehala: mõjuva mõttega luule tekitab vajaduse tuua selle ilu meloodiaga esile". Eesti Päevaleht 27. august 2005
- Brigitta Davidjants. "Olav Ehala: klaveriga konferansjee". Eesti Päevaleht 18. august 2005
- Tõnis Kahu. "Meistri maailm". Eesti Ekspress 24. august 2005
- Olav Ehala – aasta muusik 2005
- Jaanus Kulli. "Olav Ehala ehk Olku – üdini hea inimene". Õhtuleht 23. jaanuar 2006
- "Olav Ehala detsembris 2004". Teater. Muusika. Kino 2005, nr. 1
- "Ehala veerandsada heateohetke". Elu24 29. mai 2009
- Urmas Vahe. "Olav Ehalal kümme ametit". Õhtuleht 22. mai 2009
- "Meloodia võluvõim. Olav Ehala" Raadiosaade Olav Ehala muusikast (eetris 26.04.2009)
- Evi Arujärv. "Olku, oma žanri parim". Sirp.ee, 30. september 2010