Vikipeedia

Lembit Saarsalu

Eesti saksofonist ja helilooja

Lembit Saarsalu (sündinud 8. juulil 1948 Roosna-Allikul) on eesti saksofonist, ansamblijuht ja helilooja. Teda on nimetatud saksofonikuningaks ja Eesti džässi visiitkaardiks.

Lembit Saarsalu 12. veebruaril 2014 esinemas "Vadja keele sõnaraamatu" esitlusel Kloostri Aidas
Lembit Saarsalu Vanalinna Päevadel 1986. aastal
Foto: Jaan Künnap
Lembit Saarsalu (paremal)

Lembit Saarsalu hakkas džässiga tegelema varajases nooruses. 1965. aastal debüteeris ta vaid 16-aastaselt Tallinna rahvusvahelisel džässifestivalil. Saarsalu töötas aastaid Eesti NSV Riiklikus Filharmoonias, mille palgalise muusikuna andis arvukalt kontserte nii kodu- kui välismaal. 1980ndatel pühendus Saarsalu täielikult džässile.

Aastakümneid on ta juhatanud paljude kohalike ja rahvusvaheliste ansamblite muusikategevust. Tema rahvusvahelistest koostööprojektidest on kõige pikaajalisem ja viljakam olnud duo Kurskist pärit vene-leedu juurtega pianisti Leonid Vintskevitšiga. Aastal 2003 algatas Lembit Saarsalu koos muusikaprodutsent Merle Kollomiga Tartus uue rahvusvahelise džässmuusika festivali Rainbow Jazz (koostöös Eesti Kontserdiga) ja noorte muusikute konkursi.

Ta on pühendunud džässmuusika tutvustamisele koolides, olles esinenud koos Olav Ehala ja teiste tuntud eesti muusikutega rohkem kui 40 000 õpilasele. 2008. aasta sügisest töötab ta Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli rütmimuusika osakonnas saksofoni- ja ansambliõpetajana.

Eesti Televisioon on teinud Lembit Saarsalust kaks filmi: “Vana meloodia” ja “Kuukiired”. Lisaks on ta esinenud ka Soome ja Hispaania televisioonis (“Jazz Entre Amigos”). Saarsalu on teinud hulgaliselt LP- ja CD-salvestisi, ligi 200 salvestist Eesti Raadiole.

Lembit Saarsalu ei piira end džässi kitsama raamiga – tema väljenduslaad ulatub bluusist ja svingist džässi vabade vormideni, tema improvisatsioonianne avaldub sügavalt isikupärases meloodialiinis. Laias maailmas esinedes on Saarsalu džässiklassika kõrval tutvustanud alati eesti rahvuslikku džässi, ka tema enda loomingust leiame hulgaliselt eesti rahvamuusikast inspireeritud palu. 

Saarsalu on osalenud sadadel festivalidel maailma eri paigus, sh Lionel Hampton Jazz Festival (USA), North Sea Jazz Festival (Holland), andnud kontserte Euroopas, USA-s, Aasias ja Aafrikas. Saarsalu on teinud koostööd džässi suurkujudega nagu Lionel Hampton ja tema New York Big Band, Elvin Jones, John Stowell, Eve Cornelious, Dr. Lonnie Smith, Volker Frey, Trio X of Sweden (Lennart Simonsson, Per Johansson, Joakim Ekberg) jpt. Koostöös sümfooniaorkestritega on ta saksofonisolistina ette kandnud mitmeid džäss-sümfoonilisi suurvorme Eestis, Soomes, Rootsis ja Ameerikas. Lembit Saarsalu meistrikursused on aset leidnud mitmetes muusikaülikoolides USAs, Saksamaal, Soomes, sh Lionel Hampton School of Music, University of Idaho University of Utah, Brigham Young University, Weber State University, Darmstadt Jazz Institut.

Endise Nõukogude Liidu ajal valiti ta korduvalt parimaks tenorsaksofonistiks. Aastal 2008 anti Lembit Saarsalule Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia eesti džässmuusika kõrgetasemelise tutvustamise eest rahvusvahelisel areenil. „Džässiklassika esitajana on Saarsalu lihtsalt võrratu, tema saksofonist võlutud tooni ilu ja tundenüansid äratavad ikka ja jälle sügavat imetlust, samuti ka tema võime vormida igast loost värvikas muusikaline jutustus." Jazzkaar 

Tsitaate ajakirjandusest muuda

  • „Vintskevitš-Saarsalu – see on üks kõige huvitavam duo kaasaegses euroopa džässis. Saarsalu mehine saksofon meenutab kord mässulist džässi minevikust, siis “laulab” mõtlikult. Harmooniline, köitev kooslus traditsioonilisest ja avangardsest džässist, vene sümfonismist, eesti ja vene folkloorist – see on Vintskevitši ja Saarsalu ebatavalise stiili alus, mis on võlunud kogu maailma muusikapublikut ja kriitikuid.“[1]
  • “Lembit Saarsalu on eesti džässi jämmiv ikoon”, saksofonimängijana kosmopoliit, kes külastab festivale terves maailmas. Koos pianist Leonid Vintsevitšiga on parematel aegadel antud 130 kontserti aastas. Klassikalise koolitusega muusikud olid ka tehniliselt eriti osavad.“[2]
  • „Esimest korda džässi ajaloos esinesid nõukogude muusikud koos “rahusaadik” Lionel Hamptoniga. Duo Saarsalu-Vintskevich suurepärases koostöös oli dissonantse ja kaunidust, mahedust ja küpsust, tavapärasest veidi erinevaid rütmifiguure. Hampton liitus nendega vibrafonil. Algas ennastunustav jämmimine. Vaatamata festivali direktori korduvatele märguannetele lava tagant, ei lasknud muusikud end segada teadmisest, et esinemisjärg tuleks üle anda Metropolitan Opera mezzosopranile - Patricia Milleri’le./…./ Peen rütmitaju, dünaamiline mitmekesisus ning nauditav toonitekitamine teevad Saarsalust tõelise meistri. Kord väljendub ta kaunilt ning mahedalt, siis jälle kriiskava eredusega. Ta on tõeline džässmuusik, kes tunneb oma instrumendi võimalusi ja “nippe.”[3]
  • Leonid Vintskevitš kirjeldab oma duopartnerit: “ Saarsalu on põnevamaim isiksus, keda tean. Ta on kõike muud kui “baltilik” muusik. Noote mängib vähe, aga igaüks on omal kohal. Tal puudub täiesti džässi retoorika, samuti vajadus demonstreerida tühja tehnikat tehnika enese pärast. Ta võib paari heliga kuulajat intrigeerida sedavõrd, et kuulatakse hinge kinni pidades…”[4]
  • „Et mitte rambivalguses liialt soleerida, otsustas Hampton ulatada käe “meretagusele “ eesti-vene duole Lembit Saarsalu – Leonid Vintskevich. Nad hakkasid svingima, tehes seda, milles ollakse parimad. Usaldades rütmigruppi, käis teema käest-kätte - energiliselt torgiti üksteist takka ning mängeldi helidega. Tenorsaksofon Selmer, millel Saarsalu mängis, oli kingitus kolme aasta taguselt festivalilt. Oli ilmne, et variatsioon Dexter Gordoni “Childrens’s Blues” teemale oli Saarsalul sündinud uut instrumenti silmas pidades. Hampton oli õnnelik, et oli otsekui üks ansambli liikmetest. Ta nautis koosmusitseerimise rõõmu ning vibrafoni peadpööritavaid passaaže.“[5]
  • Lembit Saarsalu kvinteti turnee tekitas bulgaaria džässiringkonnas suurt huvi. /…/ On suuresti tähelepanuväärne, et tunnustatud Moskva trompetimängija Konstantin Nosov andis kvinteti juhile, Lembit Saarsalule hinnangu: „Suurepärane saksofonist!“ Saarsalu headuses veendusime kohe pärast tema esimese pala ettekannet. Võimatu oli mitte märgata kogu ansambli kõrgetasemelist musitseerimiskultuuri, nende kompositsioonid on palju vabamad, elavamad ja täisverelisemad kui teistel nõukogude ansamblitel.“[6]
  • Festivali “Jazz-Linn 82” raames nimetati esmakordselt Eesti parim džässmuusik. Aasta džässimeheks valiti saksofonist Lembit Saarsalu. /…/ Tallinna Jazzkvartett, eestlaste tõeline superansambel – saksofonist Lembit Saarsalu, kitarrist Tiit Paulus, bassist Toivo Unt, trummar Peep Ojavere – püsis mainstreami piirimail, laskumata sealjuures rutiini.“[7]
  • Veebruari keskpaiku võis terane silm märgata lehes tillukest teadet: Jaan Tombi nim. Kultuuripalees, Salme 12, leiab aset džässiüritus nimega “Džässipanoraam”. "Erilist märkimist pakutud kavas väärib saksofonist Lembit Saarsalu. Kõigepealt mängis ta kaasa “Rütmi” saksofonirühmas ja esitas mitu stiilipuhast soolot. “Džässipanoraami” keskne osa langes aga tema kvartetile, kes mängis peaaegu ideaalse üksteisemõistmisega. Meeldivad olid Lembit Saarsalu ja Margus Kappeli originaalkompositsioonid, hästi vormitud, kohati kerge huumoriga pakutud ja parasjagu rahvuslikele pärimustele viitavad. Lembit Saarsalu biorütmid olid ilmselt kulminatsioonis: hoogsat improvisatsioonilist mõttelendu realiseeriv aparaat funktsioneeris laitmatult.“[8]
  • Aprillis toimus Tallinnas üleliidulise ulatusega džässmuusikakonverents, olles esimene omalaadne Nõukogude Liidus. /…/ Õhtuti toimusid TPI aulas džässikontserdid meie maa silmapaistvate džässikollektiivide ja solistide kaastegevusel. Avakontserdi esimese ansamblina esines Lembit Saarsalu kvartett, kes tõstis nii interpretatsiooni kui ka loomingu osas lati kohe kõrgele. /…/…tegemist on rahvusvahelise tasemega koosseisuga, kus eranditult kõik osalejad on professionaalse muusikalise haridusega ja ühtlasi suurte kogemustega praktikud, seda nii solistina kui ansamblistina. Peale meisterliku pillikäsitsemise iseloomustab kogu kvartetti hingestatud musitseerimine, harvakuuldav lai dünaamiline diapasoon ilusast pianost fortissimoni, küllaltki keeruka ja vaheldusrikka faktuuri esitamistäpsusest (ansamblitunnetus!). Kui vaadelda omaloomingut (L. Saarsalu, M. Kappel), siis oli siingi tegemist teatud mõttes ideaaliga. /…/ Lembit Saarsalu juures köitis just see, et rahvuslikud intonatsioonid sulasid siin žanri ja stiili üldelementidega orgaaniliseks tervikuks, moodustades tulemusena omanäolise, originaalse uue kvaliteedi.“[9]

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. ↑ Kirill Moškov “Meie mehed maailma parimal džässifestivalil“, 1999
  2. ↑ Matti Tieaho, Kymen Sanomat (24.07.1998)
  3. ↑ Donna Prisbrey “Nõukogude duo ja Hamptoni ootamatu debüüt”, Argonaut 1989
  4. ↑ Arkadi Petrov “Džässi siluetid, Muusika (1996 "Музыка”, Moskva)
  5. ↑ John McCarthy, The Tribune (1992, Moscow, Idaho)
  6. ↑ Vladimir Gadžev “Põhjamaine saaga”, Cофийcкие Нobocти, 1983
  7. ↑ Antti Rahkiola “Džäss ei ole Eestis enam keelatud vili”, Ilta Sanomat (2.06.1982)
  8. ↑ Valter Ojakäär “Üllatused Salme tänavas”, Sirp ja Vasar (16.03.1979)
  9. ↑ Uno Naissoo “Džässipäevadelt”, Noorte Hääl (05.1979)
  10. ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 19393

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lembit_Saarsalu&oldid=6435817"