Nukitsamees (film)

"Nukitsamees"
Žanr	pere-, muusikafilm
Režissöör	Helle Karis
Stsenarist	Helle Karis; Helgi Oidermaa; Olav Ehala
Operaator	Ago Ruus
Helilooja	Olav Ehala
Peaosades	Egert Soll; Anna-Liisa Kurve; Ülari Kirsipuu
Filmistuudio	Tallinnfilm
Aasta	1981
Kestus	75 minutit
Riik	Nõukogude Liit (Eesti)
Keel	eesti
	IMDb profiil

"Nukitsamees" on Helle Karise esimene täispikk mängufilm ja Tallinnfilmi esimene muinasjutt-mängufilm.^[1]

1981. aastal valminud linateos põhineb Oskar Lutsu samanimelisel lastejutul. Stsenaristid on Helle Murdmaa (Helle Karis), Helgi Oiderma ja Olav Ehala, dialoogid on kirjutanud Priit Aimla. Filmis kõlab Olav Ehala muusika Juhan Viidingu sõnadele, tantsud on seadnud Mait Agu.

Osatäitjaid muuda

Nukitsamees – Egert Soll
Iti – Anna-Liisa Kurve
Kusti – Ülari Kirsipuu
Tõnn – Mihkel Raud
Moor – Ita Ever
Mõhk – Tõnu Kark
Tölpa – Urmas Kibuspuu
Ätt – Kaarel Kilvet
Ema – Ines Aru
Isa – Aarne Üksküla
Vanaisa – Sulev Nõmmik

Sünopsis muuda

"Nukitsamees" on Hansu-Grete stiilis Oskar Lutsu muinaslugu: kaks last, Iti ja Kusti, eksivad marjulkäigul metsa, pimeneb ja nad satuvad nõiamoori küüsi. Moor paneb lapsed oma majapidamises varahommikust hilisõhtuni rasket tööd tegema – Kusti seakarja ja Iti kollipere kasvatamatut võsukest Nukitsameest valvama. Kollipere juurest põgenetakse, kui ülejäänud metsaasukad tõttavad ummisjalu perepoegade Mõhu ja Tölpa leitud rahapada välja kaevama. Lapsed otsustavad Nukitsamehe endaga kodukülla kaasa võtta ja pärast kohutavat tagaajamist hämaras põlislaanes jõutakse tagasi kodutallu. Nukitsamehest saab tavaline poiss, tema peast kaovad isegi sarvenukid, mis talle esialgse hüüdnime on andnud.

Linateose ülevaade muuda

Film erineb Oskar Lutsu lastejutust silmatorkavalt nõiduslikkuse ja fantastikaelementide rõhutamise poolest. Jutustuses neid kuigivõrd ei leidu. Näiteks on filmis oluline võtmetegelane süsimust ronk, kes toob nõiamoorile olulisi sõnumeid; näiteks selle kohta, et lapsed on metsamajast põgenenud. Vaataja veendub, kuidas metsal on "silmad ja kõrvad", kuna tige nõid ilmub välja niipea, kui läheneb mõni piirsituatsioon, näiteks Iti hüüatus, et Nukitsamehe sarve küljest on tükk ära pudenenud. Nõiamoor võlub ka maasikad kasvama, eksitades sellega lapsed koduteelt. Lutsu kirjeldatud mooril üleloomulikke võimeid ei paista olevat. Filmis on paeluvad eriefektid, nagu kõrgele puu otsa kargav nõiapere, Nukitsamehe mahaviilitud sarvede kiire tagasikasvamine või kollipere öise norskamise stseen.

Erinevus kirjandusteose ja filmi vahel avaldub ka süžeeliinides: kui filmis põgenevad lapsed nõiamajast soodsat hetke kasutades, siis Lutsu jutustuses aitab neid selles abivalmis linnuke. Raamatus on Iti ja Kusti oma vanematele ainsad lapsed, filmis aga on tegemist väga lasterikka perekonnaga. Filmi lõpuosas püüab Nukitsamees metsa tagasi põgeneda, Oskar Lutsu jutustuses sellist sündmust ei ole. Luts ei kirjelda kuigivõrd ka kollipere edasist käekäiku pärast laste põgenemist, kuid filmis on kurjuse varitsemine tajutav ning kollipere ei kaota viimse hetkeni lootust Nukitsamees tagasi oma võimusesse püüda.

Filmi vastuvõtt muuda

"Nukitsamees" on aastate vältel olnud populaarne lastefilm, seda on sageli näidatud nii kinos kui ka televisioonis. Filmis kõlavad laulud on laialt tuntud, neid on esitatud ka laulupidudel ja kasutatud saatemuusikana üldtantsupidudel ("Valulaul", "Kodulaul", "Päikeseratas"). Filmile kirjutatud muusikat on helilooja Olav Ehala valdavalt kasutanud oma muusikalis "Nukitsamees".^[2]

Nii mõnigi filmist pärit tsitaat ("Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksipäini rabama!", "Kuti pähh, Kuti loll!" jm) on filmisõprade seas üldtuntud ja saanud laiemaski mõttes käibefraasiks. Ajakirjanik Tambet Kaugema sõnul: "Kui võtta arvesse, kui levinud on rahva seas selle 17 aastat tagasi valminud filmi laulud ja repliigid, siis saab Helle Karise lavastatud linateost võrrelda vaid "Viimse reliikviaga"."^[2]

Esilinastuse järel heitis Eesti ajakirjanduses ilmunud kriitika filmile ette peamiselt "poolitatust": põnevus raugeb, kui lapsed on kollipere juurest koju jõudnud. Osutati, et metsas toimuvale järgnev paneb linaloo venima ning show-numbriteks lavastatud laulud-tantsud ei vii tegevustikku edasi. Osatäitjatest on aga kiitvaid sõnu saanud eriti Ita Ever, kelle Moor on näitleja tuntumate osatäitmiste seas Eesti kinolinal ning "Nukitsamees" on mitmel filmifestivalil pälvinud (eri)preemiaid.

Digitaalne taastamine muuda

Film taastati digitaalselt 2010. aastal programmi "Eesti film 100" raames Soomes Digital Film Finlandis. Värvi määrasid operaator Ago Ruus ja Pentti Keskimäki, pildi restaureeris Giuseppe di Giorgio, heli taastas Ants Andreas. Filmi taastamist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus, Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja programm Eesti Vabariik 90.^[1] Taastatud film esilinastus 14. mail 2010 kinos Artis.^[3]

Huvitavat muuda

Filmivõtted toimusid Karksi-Nuia ümbruses. Kollide metsamaja ehitati alevist mõni kilomeeter eemale Rutu mägedesse Paaniksele, Rutu lõkkekohast umbes pool kilomeetrit edasi metsa. 2016. aastaks oli võtteplats tundmatuseni muutunud: filmivõtetel kasutatud lagendik on võsastunud ning nõiamaja asukoht aimatav üksnes tänu kogukatele nurgakividele, millele ehitis toetus. Võtteplatsi juurdepääsuteed on metsistunud.
Laste kodutalu asupaik (Killatsi talu) asub mõni kilomeeter Karksi alevist lõuna pool Kassepa paisjärve kaldal. Võtteplats on väga raskesti äratuntav, sest filmis kujutatud laitmatus korras talumajapidamine seisab aastaid peremehetult, hooned on kokku langenud või lagunemas ning taluõu ja sinna viivad teed metsistunud. Tähelepanelikul vaatlemisel on elumajal märgata mõningaid filmivõtetest jäänud butafoorseid lisandusi.
Filmi alguskaadrite stseenid suure kivi juures toimusid Karksi vallas asuva Majori talu maadel. Samas asub kask, mille otsas kollipere istub pärast seda, kui Nukitsamees on Iti ja Kusti abiga metsast välja viidud. Kivi asetati metsaveerde võtete ajaks, see ei olnud looduslikult seal.
Filmi peaosade jaotus oli enne võtteperioodi algust mõnevõrra erinev: metsamoori rolli pidi esialgselt mängima Ines Aru ning ema rolli prooviti mitmeid osatäitjaid, teiste seas Malle Pärna, kellest sai hiljem režissööri assistent. Režissööri soovil kinnitati Ines Aru vastandlikule ema rollile, kuna Moori mängimiseks ei olevat Aru suures plaanis näidatav silmavaade olnud piisavalt läbitungiv ja õel. Moori roll läks tugeva sisendusjõuga Ita Everile. Veel katsetati näitlejatest metsamoori poegade Mõhu ja Tölpa rollidele näiteks Anne Paluveri, Peeter Volkonskit, Jüri Vlassovit jt.
Näitlejatest laulab filmis oma häälega üksnes Urmas Kibuspuu. Teiste näitlejate eest laulavad Heidy Tamme (ema), Peeter Tooma (isa), Toomas Kõrvits (vanaisa), Marju Kuut (moor), Ivo Linna (ätt). Kooripartiid laulis lastekoor Ellerhein. Muusikapartiid esitas kammerorkester Paul Mägi juhatusel.
Kusti osatäitja Ülari Kirsipuu hääle dubleeris filmis teine lapsnäitleja, s.t Kirsipuu ei kõnele ekraanil oma häälega.
Vanaisa rollis olnud Sulev Nõmmik sai ühe stseeni jaoks dublandi: mesikärgede tarust väljavõtmise ning lastele jagamise viis läbi professionaalne, spetsiaalselt võtteplatsile saabunud mesinik, kes kandis kaamera ees mängides mesinikuvõrku.
Film on aluseks lavamuusikalile "Nukitsamees".^[2] Sellele on viidanud helilooja Alo Põldmäe nii: "Muusikasse pandud Nukitsamehe lugu sai alguse 1981. aastal, kui valmis Helle Karise (Murdmaa) muusikaline mängufilm "Nukitsamees". Filmist välja kasvanud lastemuusikal "Nukitsamees" sai esimesed lavaristsed Estonia teatris, ent on nüüdseks lavale tulnud ka Vanemuises."^[4]
Filmis nimitegelast kehastanud Egert Solli viis viimasel päeval proovivõtetele aktiivne naabritädi. Toona nelja-aastane Egert paistis teiste laste seast silma just isepäisusega. Kuigi rolli oli valitud juba üks heledapäine poiss, otsustati viimasel hetkel siiski Solli kasuks. Kui nukitsameest kehastanud poisike võtete ajal tüdinema kippus või keeldus mõnda stseeni mängimast, tuli teda meelitada eelkõige iiriskommide abil.
Kulus mitu päeva, enne kui Egert harjus täisgrimmis Ita Everi, Tõnu Kargu ja Urmas Kibuspuuga, ilma et oleks neid nähes hirmust nutma puhkenud.