Brigitta Davidjants
Brigitta Davidjants (sündinud 13. juulil 1983) on Eesti muusikateadlane.
Haridus
muudaTa on õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias[viide?], Jerevani konservatooriumis[viide?], Ankara Ülikoolis[viide?] ja Helsingi Ülikoolis[viide?]. 2007. aastal kaitses ta EMTA-s magistritöö "Orientalism ja muusika: erinevatest lähtekohtadest armeenia rahvalaulude transkriptsioonides" ning 2016. aastal doktoriväitekirja "Armenian national identity construction: from diaspora to music".[1]
Töö ja looming
muudaDavidjants töötab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias teaduri ja õppekava koordinaatorina[2]. Aastatel 2012–2016 oli ta osakoormusega Tallinna Ülikooli lektor.[1] Alates 2019. aastast on ta olnud külalislektor ka Eesti Kunstiakadeemias, kus on õpetanud loovkirjutamist ja kursust "Soolisus popmuusikas".
Tema luulet on avaldatud 2023. aasta kogumikus "Eesti novell".[3]
Kirjandus- ja ajakirjanduslooming
muudaRaamatuid
muuda- "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia". Tallinn: Go Group, 2010
- "Minu Armeenia: aus vastus". Tartu: Petrone Print, 2017
- "(Mitte just) armastuslugu". Tallinn: Varrak, 2017
- "Armastuseta". Tallinn: Tänapäev, 2019
Artikleid
muuda- "Marianne Kõrver - Ehk oleksin praegu hoopis andekas helilooja?" Eesti Päevaleht, 18. veebruar 2006
- "Toivo Tulev: kõik pole müüdav". Eesti Päevaleht, 10. oktoober 2006
Tõlked
muudaTa on tõlkinud vene ja inglise keelest eesti keelde Anna Politkovskaja "Vene päeviku" (Eesti Päevaleht, 2007), armeenia keelest muinasjutte teoses "Muinasjutusild : armeenia, aseri ja gruusia muinasjutud" (Vilnius, 2007) ja inglise keelest Sofka Zinovieffi teose "Punane printsess: revolutsiooniline elu" (Eesti Päevaleht, 2010).[1]
Muusika
muudaKoos vokalist Hannaliisa Uusmaga kuulub ta ansamblisse Hunt, kus mängib lisaks elektroonilistele pillidele kandlelaadset armeenia keelpilli kanuuni. Ansambel viljeleb postromantilist indie-souli[4], kuid eksperimenteerib ka muude stiilidega. Mõlemad ansambli liikmed on andnud oma panuse ka paljude lugude meloodia ja sõnade autoritena.
2017. aastal ilmus ansamblil album "Fragment of..." ja 2021. aastal album "Station Luna", mis mõlemad anti välja vinüülplaadina.[5] Muusikakriitik Kaspar Viilup on nimetanud "Station Lunat" aasta parimaks suveplaadiks, mis samal ajal väldib kõiki läägeid päikesemuusika klišeesid ja on keskmise kõrva jaoks liiga sõge.[6]
Davidjants on mänginud kanuuni ka ansambli Zorbas albumil "Rebetiko" (2006) ning mustseerinud Armeenia pärimusmuusikat viljelevas ansamblis Atlas.
Ühiskondlik tegevus
muudaAastatel 2014–2021 on ta töötanud huvikaitse organisatsioonides (Eesti LGBT Ühing, Feministeerium, Eesti Pagulasabi), samuti ohvriabi ja lastekaitse valdkonnas (sotsiaalkindlustusamet).[7]
Tunnustus
muuda- 2023 – Eesti muusikaettevõtluse auhind – aasta muusikaajakirjanik[8]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Brigitta Davidjants ETIS
- ↑ Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia avab muusikakultuuri eriala ERR Kultuur, 24.04.2024.
- ↑ Änilane, Eleen (28. august 2023). "ARVUSTUS | Y-põlvkond kohtub Z-põlvkonnaga. Novellikogu annab ausa ülevaate Eesti kirjanduse seisust". Eesti Päevaleht. Vaadatud 28. augustil 2023.
- ↑ Kultuuribiit | Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjantsi ehk ansambli Hunt playlist Eesti Päevaleht, 28.02.2020.
- ↑ Ansambel HUNT avaldab debüütalbumi ERR Menu, 01.04.2017.
- ↑ Kaspar Viilup. Hunt – Station Luna (2021) Müürileht.ee, 05.08.2021.
- ↑ Brigitta Davidjants ETIS-es. Vaadatud 18.10.2024.
- ↑ Brigitta Davidjants: meie ajalookirjutus on väga pikalt olnud võrdlemisi meestekeskne ERR Kultuur, 06.05.2023.
Välislingid
muuda- Brigitta Davidjants: meie ajalookirjutus on väga pikalt olnud võrdlemisi meestekeskne ERR Kultuur, 6. mai 2023
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Brigitta Davidjants |