Ava peamenüü

Eesti Naine on Eesti vanim praegu ilmuv naisteajakiri, kuid ta pole esimene, mis ilmuma hakkas. Ajakiri Naiste Töö ja Elu ilmus 1911. aastast, mille tegevtoimetaja oli Helmi Mäelo, hilisem esimene Eesti Naise peatoimetaja. Eesti esimese naisteajakirja au on aastatel 1887–1905 ilmunud Linda käes. Esimene ajakirja Eesti Naine number ilmus mais 1924.[1]

Eesti Naine

Omanik AS Ekspress Meedia
Peatoimetaja Helmi Mäelo (1924–1940)
Veronika Kruus (1949–1950)
Reet Leetsaar (1950–1951)
Magda Korb (1951–1958)
Käthe Kits (1958–1962)
Silvia Kuulpak (1962–1986)
Aimi Paalandi (1986–1995)
Ene Paaver (1995–1997)
Katrin Streimann (1997 – 2008)
Aita Kivi (jaanuar 2009 – juuni 2018)
Heidit Kaio
Asutatud 1911
Keel eesti
Toimetus Tallinn

Ilmumises tekkis paus aastatel 1940–1945.[2] Seejärel ilmus ajakiri veel nimega Eesti Naine, alates 1952. aastast aga nimega Nõukogude Naine, mis oli nõukogude ajal ainus naisteajakiri. Ajakirja rekordtiraaž 225 000 eksemplari ilmus 1989. aastal[3]. Ajakirja algne nimi Eesti Naine taastati 1989. aastal. [4][1]

Ajakirja annab välja AS Ekspress Meedia.

PeatoimetajadRedigeeri

2018. aasta juunist on ajakirja peatoimetaja Heidit Kaio.

Varasemad peatoimetajad[4][1][5] :

AjaluguRedigeeri

Esimene iseseisvusaegRedigeeri

1923. aastal oli loodud Soome eeskujul Eesti Naiste Karskusliit (NKL), mille juhatajaks sai Helmi Põld ja peasekretäriks Helmi Mäelo. Suuresti just üleriigilist emadepäeva 1923. aastal korraldades leidsid karskusliidu naised, et nad vajavad oma häälekandjat.

Eesti Naise 16-leheküljeline avanumber jõudis lugejateni 1924. aasta mais. Uus ajakiri teatas: "Eesti naised, teadke seda, et rahva arenemises tähtsamat osa etendab naise arenemine. Esimene nõu siin on ajaga kaasa sammumine. "Eesti Naine" tahab seda oma lugejatele pakkuda ja sellepärast levitage lehte oma sõprade ja tuttavate keskele." Juhtkirjas lubatakse, et uue ajakirja ilmuma hakkamine "lööb teatava märgi meie rahva arenemispäevaraamatusse". Esimene number on pühendatud emadepäevale, mida tol ajal tähistati maikuu kolmandal pühapäeval. Teisel leheküljel ilmus mõtisklus emast ja Juhan Liivi luuletus "Üks suu". Ajakirjas saab imetleda kauneid moode, leiab ideid näputööks. Majapidamise vallas antakse nõu aiateede rajamiseks, plekkide eemaldamiseks ja teeküpsiste küpsetamiseks. Karskusteemat esindab dr Elsa Sapase artikkel "Laps ja alkohol". Alguse sai läbi kahe aasta jooksev järjejutt – soome kirjaniku Hilja Haahti "Valgenev tee".

Uue ajakirja toimetuse kutsus kokku Helmi Põld, kes tänapäeva mõistes oli vastutav väljaandja. Toimetuse töö juhtimine ja ajakirja koostamine ehk peatoimetaja töö oli Helmi Mäelo õlul. Toimetusse kuulus veel käsitöö- ja majandusosa toimetaja Eleanore Kutsar (Elli Aaslava). Ta tõlkis ajakirja saksa ja vene keelest ilukirjandust ning "kodukasvatamise" lugusid. Tema ülesandeks oli ka korrektuur. "Kõige selle eest sain 60 krooni kuus," on ta meenutanud.

Toimetus asus Tartus karskusliidu majas Jakobi 8. Hiljem oli ajakirja koduks sel samal tänaval, Jakobi 12 kaks väikest ruumi. Elli Aaslava meenutab: "Meil oli kaks väikest ruumi. Üks oli Mäelo kabinet, teine toimetuse tuba. Enamik töötas kodus, ainult Helmi Mäelo toimetuses. Käis tõsine töötegemine, ainult sünnipäevadel sooviti õnne." Naiskaastöölisi oli kuni 1930. aastani vähemalt 22. Ehk pea pooled sel perioodil eri ajakirjandusväljaannetele kaastööd teinud naised olid seotud Eesti Naisega.[7]

Kuigi majanduslikult oli varemgi ajakirjal raske olnud, anti 1937. aasta jõulunumbris teada, et vähendatakse lehekülgede arvu. Ära jäid lastelisa Väikeste Sõber ning mustri- ja lõikeleht. 1938. aasta augustis tuli teada, et ajakiri hakkab ilmuma vaid 10 korda aastas. Pärast 1940. aasta suvepuhkust Eesti Naine enam ei ilmunud.

Nõukogude NaineRedigeeri

Kui ajakiri Eesti Naise nime all 1945. aasta märtsis jälle ilmuma hakkas, ei leidnud sealt sõnagi vahepealsest viieaastasest pausist. Esimest sõjajärgset ajakirja trükiti tiraažis 20 000. Nende aastate kangelane oli töö – rekordid, plaaniületused, eesrindlikud naistöötajad tehastes, tööpinkide, õmblusmasinate taga, fotod sõnnikuveolt, kevadkülvilt.

1947. aastal anti toimetusele ruumid Tallinna vanalinnas praeguse Maiasmoka kohviku kohale teisele korrusele. 1952. aastast sai ajakirja nimeks Nõukogude Naine ning samal aastal koliti Rataskaevu 2 ruumidesse. 1960. aastal sai uueks aadressiks Pikk 73.

Viiekümnendatel kuulusid toimetuse kolleegiumisse Aino Bach, Debora Vaarandi, Viivi Härmaste, H. Johanson, I. Jürna, Olga Lauristin. Tiraaž kasvas 40 000 – 50 000ni.

1972. aastal valmis Tallinnas Pärnu maanteel Ajakirjandusmaja, kus Eesti Naise toimetus sai oma käsutusse kuus ruumi. Igas kabinetis oli üks sein maast laeni mustade vineerustega seinakappide päralt. Peatoimetaja kabineti kappides seisid ajakirja ilmunud aastakäikude köited. Puudu oli ennesõjaaegne periood, mida püüti antikvariaatidest kokku osta. 1989. aasta jaanuarist kannab ajakiri jälle Eesti Naise nime.

TaasiseseisvumineRedigeeri

1994. aastal müüs Eesti Erastamisagentuur ajakirja Eesti Naine mitmevoorulise pakkumise kaudu aktsiaseltsile Eesti Päevaleht. 1997. aastal kolis toimetus Ajakirjandusmajast Tartu maanteele eestiaegsesse renoveeritud kortermajja. 2000. aastal koliti Maakri 23 vastvalminud büroomajja, sealt 2013. aastal suvel Kalamajja Niine 13 ning 2018. aasta detsembris Narva maantee 13 Ekspress Meedia majja[8][9].

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Andri Maimets. ""Ajakiri "Eesti Naine" tähistab oma 80. sünnipäeva"". Postimees, 7. mai 2004. Eesti keel.
  2. EE 15. köide
  3. "Eesti Naine sai sünnipäevasokid"
  4. 4,0 4,1 Monica Raud. ""Oodatud ja omanäoline"". (Kolme peatoimetaja mälestustel põhinev artikkel). Eesti Naine, Aprill 2004. Eesti keel.
  5. Sulev Oll. "Elukogenud naise hääl on liiga vaikne"
  6. Eve Rohtla. ""Eesti naist iseloomustab tugev sisemine jõud"". Sakala, 15. mai 2004. Eesti keel.
  7. Maret Mälk. "Naisajakirjanikud ja -kaastöölised 1861–1930", bakalaureuse töö, Tartu Ülikool, ajakirjandusosakond. Tartu 1999.
  8. Helina Piip, Milla Mägi (2014). Meie Eesti Naine. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus. 
  9. Helina Piip, Milla Mägi (2014). Meie Eesti Naine. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus. 

VälislingidRedigeeri