Debora Vaarandi

eesti kirjanik

Debora Vaarandi (sündinud Debora Trull, hiljem Debora Hint,[1] Debora Smuul; 1. oktoober 1916 Võru28. aprill 2007) oli eesti luuletaja.

Debora Vaarandi portree (Kaarel Liimand, 1940)

Elukäik Redigeeri

Debora Vaarandi sündis Võrus, kuid tema lapsepõlv möödus Tallinnas ja Saaremaal. Ta lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi. Tulevase luuletaja esimene luuletus "Udus" ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. Autori teadmata sattus see pala ajakirja Eesti Naine toimetusse ning avaldati 1936. aasta aprillinumbris [2].

1935. aasta sügisel tutvus Vaarandi kohalikul kirjandusõhtul Aadu (Adolf) Hindiga, kes töötas toona algkooliõpetajana. Noored kihlusid peagi ja astusid järgmise aasta juunis abiellu. Abikaasa kaudu sattus Vaarandi Tartu kirjanike ja boheemlaste ringkonda, kus sündisid tutvused August Sanga, Kaarel Irdi ja teiste tollaste tähtedega. Aadu Hindi toetusel astus luuletaja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Ülikooli ajal avaldas Debora Hint arvustusi Eesti Kirjanduses ja Postimehes, tõlkis Alfred Adleri "Inimesetundmise". 1939. aastal suri paari ainus laps ning abielu Aadu Hindiga lagunes.

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude vägede poolt 1940. aastal töötas noor naine Rahva Hääle toimetuse kultuuriosakonnas, oli vastasutatud kultuurilehe Sirp ja Vasar peatoimetaja asetäitja ja hiljem peatoimetaja. Paljulubav tõlkija ja literaat abiellus Sirbi ja Vasara, hiljem Rahva Hääle peatoimetaja Anton Vaarandiga, kelle õhutusel oli Debora Hint 1940. aastal astunud kommunistlikku parteisse. Debora Vaarandi oli NLKP liige aastatel 19401990. Sõja-aastatel viibis Debora Vaarandi evakueerituna Nõukogude Liidus Venemaal ja Kasahstanis. Moskvas ja Leningradis Rahva Hääle toimetuses töötanud Debora Vaarandi naasis 1944. aastal Eestisse, kus asus tööle Sirbi ja Vasara vastutava toimetajana. 1949 aastal osales koos Juhan Smuuliga küüditamise läbiviimisel.

Sõja-aastad olid poetessi jaoks rasked. Ülikoolihariduse omandamine filosoofiateaduskonnas jäi pooleli, abielu Anton Vaarandiga katkes. Esimesel sõjajärgsel aastal tabas luuletajat tuberkuloos, mis sundis teda toimetajaametist loobuma. Just Kivimäe haiglas[3] kirjutas ta luuletuse "Talgud Lööne soos", mille lõpuosa võttis Raimond Valgre oma laulu "Saaremaa valss" sõnadeks. 1952. aastal abiellus ta luuletaja, prosaisti ja näitekirjaniku Juhan Smuuliga.

 
Debora Vaarandi haud

Debora Vaarandi suri 28. aprillil 2007 ja maeti Pärnamäe kalmistule.

Looming Redigeeri

Vaarandi on kirjutanud rohkesti lüürilis-filosoofilisi luuletusi ja tundelüürikat. 1945. aastal ilmus Debora Vaarandi peamiselt võõrsil kirjutatud debüütkogu, mis sai sõjamõjude tõttu apokalüptilise pealkirja "Põleva laotuse all". Luulekogu oli kantud koduigatsuse vaimust, lisaks kohustuslikule Stalini ülistamisele leidus selles palju ilmekaid looduskirjeldusi. Debüüt oli vabavärsis. Tänu sellele kogule ning Alfred Adleri psühholoogiaraamatu "Inimesetundmine" enne sõda ilmunud tõlkele võeti Vaarandi kirjanike liitu[2]. Luuletuse "Eesti mullad" eest määrati talle 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. 1960.–1970. aastatel küpses Vaarandi luuletajana, tema kasutatavad kujundid ja seosed muutusid järjest rikkalikumaks. Luuletusi kandev nukrameelsus jäi püsima. 1977. aastal ilmunud kogu "Tuule valgel" on poetessi viimane originaalkogu, edaspidi pühendus ta tõlgetele.

Debora Vaarandi oli viljakas tõlkija. Ta on tõlkinud soome, saksa ja vene keelest, muuhulgas Bertolt Brechti, Alfred Adleri, Aleksei Tolstoi, Veera Inberi, Juri Nagibini, Mihhail Prišvini, Eduard Bagritski, Viktor Nekrassovi, Maksim Gorki, Olga Bergholzi, Anna Ahmatova, Katri Vala, Eino Leino, Aleksis Kivi, Georg Trakli ja Laila Hirvisaari loomingut.

Teosed Redigeeri

  • "Põleva laotuse all" (1945)
  • "Kohav rand" (1948)
  • "Selgel hommikul" (1950)
  • "Unistaja aknal" (1959)
  • "Rannalageda leib" (1965)
  • "Tuule valgel" (1977)
  • "See kauge hääl" (2000)
  • "Aastad ja päevad" (mälestused). Tallinn, Tänapäev 2006. ISBN 9985624165

Mitmesugust Redigeeri

  • Teda kasutati modellina maalidel, mis kujutasid Lydia Koidulat.[4]
  • Just temale kuulub üleminekuajal tulevasele presidendile ja ammusele sõbrale Lennart Merile sünnipäevapeol pahvatatud fraas: "Lennart, sa muutud iga aastaga üha rohkem Viiralti kaameli nägu!"[2]

Osalemine küüditamises Redigeeri

Debora Vaarandi osales koos kirjanik Juhan Smuuliga 1949. aasta märtsiküüditamises. Debora Vaarandi ja Juhan Smuuli osalemist küüditamisel kirjeldavad Roland Lääne mälestused "Murrangulised aastad", mis ilmus ajalehes Harju Elu veebruaris 1988. Samuti kannavad Debora Vaarandi ja Juhan Smuuli allkirju küüditamise ohvritelt konfiskeeritud vara nimestikud (LVMA.3HA, n 1, s 377).[5][6]

2005. aasta intervjuus Jaak Urmetile ei julgenud Vaarandi küüditama värbamisest lähemalt kõneleda ja esitas küüditamist punastele soodsas valguses: "kui 1949. aastal oli küüditamine, siis mitte üks metsasolija – seal oli ju inimesi palju, relvad olid käes – ei tulnud oma kodu kaitsma, mitte ühte ohvrit ei olnud minu teada."[7]

Eesti Ekspress kirjutab et Rahvusarhiivis on säilinud Kõue vallas küüditamise ohvritelt konfiskeeritud vara nimestikud (LVMA.3HA, n 1, s 377), neist ühel, 25. märtsil koostatud nimestikul, seisab, et komisjon, kuhu kuulusid Debora Vaarandi ja Juhan Smuul

Tunnustus Redigeeri

Viited Redigeeri

  1. "Debora Vaarandi nautis 1940. aastal elu luksuskorteris, mille elanikud tõsteti välja ja küüditati". Eesti Ekspress. Vaadatud 4. septembril 2023.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Kaarel Kressa, Debora Vaarandi mälestusväärsed aastad, EPL, 05.08.2006". Originaali arhiivikoopia seisuga 26.08.2021. Vaadatud 21.11.2013.
  3. Jaanus Kulli. Valter Ojakäär: "Jumal tänatud, et mul pole mitte ühtegi laulu pühendatud Stalinile või Leninile." Õhtuleht, 22.11.2014.
  4. "Mälumäng" Postimees, 28.09.2011, lk 21
  5. "KÕUE VALD 1949. a toimunud õigusvastase massirepressiooni käigus võõrandatud vara aktid. Aktid nr 1-38 (LVMA.3HA.1.377)". Eesti arhiivinduse infosüsteem. Vaadatud 18. aprillil 2023.
  6. "Dokument tõestab: Juhan Smuul osales küüditamisel". Eesti Ekspress. Vaadatud 18. aprillil 2023.
  7. "Debora Vaarandi: lootused olid suured ja ka teadmatus suur". Eesti Päevaleht. Vaadatud 19. aprillil 2023.
  8. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3109

Kirjandus Redigeeri

  • Maie Kalda. "Debora ja vennad". (Debora Vaarandi loomingust ja isiksusest.) Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum 2010. 472 lk ISBN 9789949446513
  • Kalle Kurg. "Tuuletund. Portreevisand Debora Vaarandist." (Elutunnnetuse muutumisest ja motiividest D. Vaarandi luules 1959–1977). - Ajaleht Sirp ja Vasar nr 1, 4. jaanuar 1980, lk 6 ja 14, PDF [1] Ka raamatus: "Kirjanduse jaosmaa '78". Koostanud Endel Mallene. Tallinn, Eesti Raamat 1980, lk 129–136.
  • Maie Kalda. "Debora Vaarandi ja Walt Whitman." – Looming 2006, nr 10, lk 1533–1546.
  • Maie Kalda. "Debora Vaarandi kodumaa." – Keel ja Kirjandus 2007, nr 8, lk 638–649.

Välislingid Redigeeri