Ava peamenüü

EluluguRedigeeri

NoorpõlvRedigeeri

Kaarel Ird sündis 27. augustil 1909 Riias perekonna kolmanda pojana. Isa oli maalermeister, ema pärines vürtspoodnike suguvõsast. Ema suri 1915. aastal, kui poeg oli veel lapseeas. Kunstihuvilistest isa ja vanemate vendade eeskujul tekkis noores Irdis juba varakult armastus teatri vastu.

1917. aastal kolis perekond Kilingi-Nõmme, kus Kaarel Ird võttis osa ka kohaliku näiteringi tegemistest. 1926. aastal lõpetas ta Kilingi-Nõmme Algkooli ja läks edasi Saarde kihelkonna Kõrgemasse Algkooli. Tema õpetajaks sai Jaan Parts, keda Ird on hiljem meenutanud kui tema vaimsetele huvidele alusepanijat.

Kui Ird olid 18-aastane, suri tema isa ning noorukil tuli kool pooleli jätta ja tööle asuda. Lootes paremaid majanduslikke võimalusi, kolis Ird koos lesestunud võõrasemaga 1927. aastal Riiga. Seal tegutses ta töö kõrvalt ka kohalikus eesti seltsis, lüües eriti innukalt kaasa näiteühingu tegevuses.

1930. aastal tuli Ird tagasi Eestisse sõjaväeteenistusse. Pärast ajateenistust proovis ta leida Tallinnas tööd ning soovis astuda kolledžisse. Majanduskriisi ja tööpuuduse tõttu pidi aga nooruk pöörduma tagasi Kilingi-Nõmme kunagisse noorpõlvekoju.[1]

Teatritegemise algusRedigeeri

Saanud peamise sissetuleku maalritöid tehes, jätkas Ird põhitöö kõrvalt ka teatritegemist. Ta võttis osa näitemänguseltside tegevusest ning jälgis järjepidevalt repertuaariteatrite etendusi. 1932. aastal alustas Ird tööd poolkutselises Pärnu Töölisteatris kunstnik-dekoraatori ja näitlejana, peagi proovis kätt ka lavastajana. 1933. aastal lavastas Ird enda dramatiseeritud Eduard Vilde "Mahtra sõja".

Pärnus elades tekkis Irdil lähedane suhe tulevase naise Leida Rosenblattiga (kunstnikunimega Epp Kaidu). 1934. aastal avati Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudio. Leida ja Kaarel otsustasid koos Tartusse õppima asuda. Peagi tekkisid Irdil seal maailmavaatelised probleemid õppejõududega. 1936. aastal visati ta Tartu Draamateatri stuudiost välja ning kool jäigi lõpetamata.[2]

1937. aastal avati Tartu Töölisteater, kus Ird koos teiste stuudiolastega tööd alustas. 1939. aastal sai ta teatri kunstiliseks juhiks. Sellel ametikohal ei saanud ta aga jätkata kuigi kaua, sest peagi suleti teater seoses poliitiliste intriigidega ja kommunistliku liikumise vastu suunatud riiklike sanktsioonidega. Tartu Töölisteatris töötades kujunesid lõplikult välja Irdi poliitilised vaated: toetada tööliste liikumist ning tol ajal keelatud kommunistliku partei tegutsemist. [3]

Pärast Tartu Töölisteatri sulgemist proovis Ird leida tööd Vanemuises. Poliitilise mineviku tõttu ei võetud teda koosseisulisse truppi, küll aga "punktialuseliseks" ning lisakohaga ka koori. [4]

Kaarel Ird ja VanemuineRedigeeri

Päev pärast 1940. aasta juunipööret korraldasid Ird ja August Pring Vanemuise Seltsi ülevõtmise aktsiooni:

Astusime koos Töölisteatri tegevusjuhi August Pringiga Vanemuise Seltsi asjaajaja härra Reisneri kabinetti, kaasas Tartu Ametiühingute Keskliidu volitus kogu Vanemuise asjaajamine Reisnerilt ja Vanemuise Seltsilt ülevõtta.

Ird, Kaarel
"Cogito, ergo sum, ehk, Mõeldes oma mõtteid", Tallinn:Eesti Raamat, 1979. lk 63

August Pringist sai uus majandusjuht ja Kaarel Irdist peanäitejuht, direktori ülesandeid hakkas täitma Kaarli Aluoja. See koosseis püsis kuni sõja alguseni 22. juunil 1941, mil teater oma uksed sulgema pidi. Irdist sai Tartu hävituspataljoni liige ning ta lahkus koos taganevate vägedega Venemaale.

Saabunud 1944. aastal Venemaalt tagasi Tartusse, alustas Ird sõjas hävinud Vanemuise taastamist. Tööd alustati vähem kannatada saanud Vanemuise väikesest majast (endine saksa teatrimaja). Taastatud teatrihoone avaetendus toimus 21. detsembril 1944. aastal ning selleks oli Kaarel Irdi lavastatud August Kitzbergi "Enne kukke ja koitu". 1948. aastal suunati Ird vastu tema tahtmist, seoses juhtkonnavahetusega teatridirektori kohalt Kunstide Valitsuse juhatajaks. [5] Ka sellesse ametisse ei jäänud ta pikalt pidama. Peagi vabastati ta juhataja kohalt ning saadeti lühikeseks ajaks Vanemuisesse tagasi. Süüdistatuna kodanlikus natsionalismis, lasti Ird Vanemuisest lahti. Aastatel 19501952 viibis Ird suurtest teatritest eemal. [6]

1952. aastal suunati ta tööle Pärnu teatri peanäitejuhiks. Alates sellest ajast rõhutas Ird eriliselt vajalikkust lavastada rohkem eesti algupärandeid: August Kitzbergi "Punga Märt ja Uba–Kaarel", Lydia Koidula "Kosjaviinad" jt. Pärnus töötas Ird 1956. aastani.

Tagasi VanemuisesRedigeeri

1956. aastal anti Irdile võimalus hakata uuesti juhtima Vanemuise teatrit ning sellele ametile jäi ta kuni surmani. Tartusse naastes hakkas Ird tööle selle nimel, et Vanemuine pääseks Moskva dekaadile, milles ei olnud osalenud veel ükski Eesti NSV teatritest. Dekaadist osavõtmine omandas Vanemuise jaoks suure tähenduse, kuna selle kaudu suudeti põhjendada Nõukogude Liidu kultuuriorganisatsioonidele harukordse nähtuse, Vanemuise mitmežanrilisena eksisteerimise rahastamise küsimus. [1]

1961. aastal alustas Irdi eestvedamisel tööd Vanemuise stuudio (Eesti NSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio).

Eesmärgiga Tartu vaatajaskonnaga paremaid suhteid luua hakkas Ird pidama vaatajatega vestlusringe, mis leidsid aset pärast esietendusi. Sellest tsensuurivabast mõttevahetusest arenes 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate alguses välja oluline suhtlussild Tartu üliõpilaskonna ja teatri vahel.[7]

TeatriuuendusRedigeeri

1960ndate lõpus ja 1970ndatel sai Irdi toetusel Vanemuisest teatriuuenduse keskus ja tagala. Ird toetas noore põlvkonna lavastajate pealekasvu, seisis toona radikaalsena mõjunud etenduste ärakeelamiste vastu ja kasutas oma mõjuvõimu nii parteiorganisatsioonis kui ka Moskva ja Leningradi tunnustatud teatriteadlaste ja kriitikute seas, sõltumata isiklike konfliktide tekkimisest. Vanemuisesse asusid tegutsema teatriuuendajad Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Kaarin Raid, Mati Unt jt.[8]

Olulisus Vanemuisele ja eesti teatrilooleRedigeeri

Eesti teatriajalukku on Kaarel Ird jäänud konfliktse ja vastandliku isiksusena. Ühelt poolt oli tegu kommunistliku maailmavaatega jõulise, plahvatava ja diktaatorliku teatrijuhiga, teisalt aga režiimi poolt taunitud eesti algupärandite tulise kaitsjaga, Vanemuise üleliiduliseks nähtuseks muutjaga ja 1970ndate teatriuuenduspõlvkonna eestkostjaga. Irdi teatriajalukku minevaid lavastusi saame kokku umbes kahe käe sõrmede jagu. Selles pole midagi erakordset, selliseid lavastajaid saab Eesti peale kokku üsna mitu, aga nende hulgas pole ühtegi, kes oleks samal ajal nii teatrimees, teatrijuht kui lavastaja, nii ehitaja, süsteemi looja ja hoidja. Jaak Viller[9]

Ird kasutas lavastusmeetodina talle palju ette heidetud kaasarääkimise tehnikat, kus näitleja pidi kordama iga sõna täpse intonatsiooniga, kuni see talle häälepaeltesse kulus ja meeltesse kinnistus.

TöökäikRedigeeri

LavastusiRedigeeri

  • "Pygmalion" (1848) G. B. Shaw
  • "Kosjaviinad" (1953), L. Koidula
  • „Punga Mart ja Uba-Kaarel“ (1954), A. Kitzberg
  • "Rätsep Õhk" (1962), A. Kitzberg
  • "Kihnu Jõnn" (1965), J. Smuul
  • "Meestelaulud" (1966), V. Tormis
  • "Phaeton, Päikese poeg" (1968), M. Unt
  • "Külavahelaulud" (1972), V. Tormis, E. Vaigur
  • "Tagahoovis" (1974), O. Luts
  • "Ema Courage ja tema lapsed" (1975), B. Brecht
  • "Naistelaulud" (1977), V. Tormis
  • "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (1979), J. Peegel

[10]

Kaarel Ird eesti kultuurisRedigeeri

2010. aastal etendus Tartu Uues Teatris portreelavastus "Ird, K.", mis põhines Kaarel Irdi elul, loomingul ja isikul. Lavastaja oli Ivar Põllu.

IsiklikkuRedigeeri

Näitlejad Mari Palm ja Kais Adlas on Kaarel Irdi tütred. Tema abikaasa oli Epp Kaidu.

TunnustusedRedigeeri

RaamatudRedigeeri

  • "Potilöövi perenaine" (dramatiseering Peet Vallaku ainetel). Eesti Haridusliidu Kirjastus, Tallinn 1936, 108 lk
  • "Võitlejad kodu eest: näidend viies pildis". Autorikaitse Ühing, Tallinn 1936, 88 lk
  • "Ceterum censeo ehk Jahedate suvede jutte" (artiklivalimik). Eesti Raamat, Tallinn 1965
  • "Semper idem ehk mõtterände ja rännumõtteid" (artiklivalimik). Eesti Raamat 1970
  • "Cogito, ergo sum ehk Mõeldes oma mõtteid" (artiklivalimik). Eesti Raamat 1979
  • "Per aspera ehk Olnust ja tänasest" (artiklivalimik). Eesti Raamat 1984

KirjandusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn.
  2. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 66–67
  3. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 84
  4. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 86
  5. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 158
  6. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 188
  7. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn.lk 574
  8. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn.lk 592
  9. "Kandiline Kaarel Ird", Tallinn: Eesti Teatriliit, 2009. Lk 320
  10. Epner L. Läänesaar M. Saro A., 2006, "Eesti teatrilugu", Ilo, Tallinn. lk 80
  11. 11,0 11,1 11,2 Tartu Postimees, 3. aprill 2008

VälislingidRedigeeri