Priit Põldroosi nimeline auhind

Priit Põldroosi nimeline auhind (ka Priit Põldroosi nimeline teatrimõtte auhind) on üks Eesti teatri aastaauhindadest, mis antakse välja teatrimõtte arendamise, teatriuurimusliku või pikaaegse teatripedagoogilise tegevuse eest. Auhind asutati Jüri Järveti ettepanekul, Eesti NSV Teatriühingu juhatuse otsusega 1984. aastal. Auhinnaga kaasneb Vaike Pääsukese kujundatud auaadress ja Eesti Kultuurkapitali rahaline preemia.

Laureaadid

Aasta	Laureaat	Põhjendus
1984	Kaarel Ird	pikaajaline tegevus teatrimõtte kandjana lavaloomingus ning raamat „Cogito, ergo sum ehk Mõeldes oma mõtteid“.
1985	Karl Ader	pikaajaline teatripedagoogiline tegevus.
1986	Lea Tormis	kauaaegne pedagoogiline tegevus Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, teatrikriitilise mõtte arendamine ning Priit Põldroosi mälestusteraamatu teaduslik toimetamine.
1987	Ants Eskola	raamat „Näitleja on ajastu lühikroonika”.
1988	Karin Kask	pikaajaline teatriajaloo ja -sotsioloogia alane uurimistöö ning teatrikunsti laialdane tutvustamine. Arvestatud on kirjutatud raamatuid, teatrikriitikat, loengulist tegevust, teatrilooliste uurimuste juhendamist ja koordineerimist.
	Kalju Haan (eripreemia)	Karl Menningu tegevust käsitlevad raamatud „Kunstiviha on niisama püha kui vaimustus” ning „Karl Menning ja teater „Vanemuine””.
1989	Heino Aassalu	Eesti balletikunsti aastakümnetepikkune ja järjepidev jäädvustamine, uurimine ja retsenseerimine ning monograafia „Tiiu Randviir”.
1990	Mati Unt	kriitikakogumik „Kuradid ja kuningad”.
1991	Mardi Valgemäe	raamat „Ikka teatrist mõeldes” (Stockholm, 1990) ning arvestades senist teatriuurimuslikku, valgustuslikku, koduteatrit abistavat, Välis-Eesti teatrielu jäädvustavat tegevust.
1992	Lilian Kirepe	Teatri- ja Muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja aastatepikkune tulemusrikas töö teatriloo kogumisel ja süstematiseerimisel, teatriteaduslikud kirjutised ning Liina Reimani loomingupärandi uurimine ja vahendamine.
1993	Reet Neimar	teatrimõtte arendamine, pikaaegne viljakas pedagoogiline tegevus, mis laiemale üldsusele on saanud väljundi telesaatesarjas „Lennud”
1994	jäi välja andmata
1995	Ivika Sillar	pikaajaline pedagoogiline töö Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris ja artikkel „Näitleja jäävuse seadus küsimärgi all?” (Teater. Muusika. Kino, 1994, nr 12).
1996	Jaak Rähesoo	teatrikunsti pikaajaline, teoreetiliselt kõrgeväärtuslik ning analüüsiv jäädvustamine ja raamat „Hecuba pärast” (1995).
1997	Lilian Tamm-Vellerand	adekvaatses koostöös sündinud, aega, kunsti ja inimest targalt ja tundlikult dokumenteeriv raamat „Linda Rummo. Elust ja lavaelust” (1996).
1998	Merle Karusoo	pikaajaline teatripedagoogiline töö nii lavakoolides kui ka harrastusnäitlejatega; sihikindel tegevus dokumentaalteatri laadis; Voldemar Panso pärandi uurimine ja raamat „Kured läinud, kurjad ilmad” (1997).
1999	Kalju Orro	pikaajaline lavapedagoogiline töö, näitlejakultuuri püsiväärtuste edasikandmine ja teatri ajalooliste materjalide talletamine, pidades silmas publikatsioone ajakirjas „Teater. Muusika. Kino” 1998, nr. 4–5, ja kogumikus Teatrielu 1997.
2000	Kalju Komissarov	arvestades pikaajalist pedagoogitegevust nii näitlejate kui ka lavastajate koolitamisel, iseäranis Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII, XV ja XVII lendu, mille lõpetanud praegu oluliselt määravad Eesti teatripilti.
2001	Kalju Haan, Heino Aassalu (postuumselt), Vilma Paalma, Mall Põldmäe, Mare Põldmäe, Reet Neimar, Tiina Ritson	Eesti teatri biograafilise leksikoni töörühm.
2002	Ingo Normet	EMA Kõrgema Lavakunstikooli juhtimine, lavastaja õppesuuna sisseviimine ja edukas pedagoogitöö. Pidev hool teatriraamatute tõlkimisel, koostamisel ja väljaandmisel („Lavastajaraamat”, 2001).
2003	Luule Epner	pedagoogiline tegevus Tartu Ülikooli teatriteaduse õppetooli rajamisel, noorte teatriteadlaste kasvatamisel ning võttes arvesse tema tööd kogumiku „Hermaküla” koostamisel ja toimetamisel.
2004	Inna Taarna	mitme teatriraamatu koostamine, Eesti näitlejakoolituse ja Näitlejate Liidu ajaloo uurimine ning silmas pidades 2003. a. ilmunud raamatuid „Riiklik Lavakunstikool” ja „Tallinna Teatrikool”.
2005	Aime Unt	Eesti lavakujunduskunsti järjepidevuse hoidmine ja arendamine, Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaosakonna väljakujundamine ning õpilaste loomingulise isikupära tark toetamine ja kasvatamine.
2006	Riina Roose	Roosile Eesti kultuuripõllul. Eesti kultuuriloo missioonitundlik valgustamine nii EMTA lavakunstikoolis kui ka lavastuses „Teatrilaulud” (Tallinna Linnateater).
2007	Anu Lamp	Eesti keelekultuuri pühendunud hoidmine ja pedagoogitöö EMTA lavakunstikoolis. Johannes Aaviku elutööd tutvustava, valgustuslik-uurimusliku lavastuse ja raamatu „Keeleuuenduse lõpmatu kurv” loomine.
2008	Aarne Üksküla	kui erakordse tähendusega Õpetaja.
2009	Lembit Peterson	vilja kandva teatripedagoogilise töö eest Eesti Humanitaarinstituudis, Tallinna Ülikoolis ja Vanalinna Hariduskolleegiumis ning teater-kooli „Theatrum” loomise eest.
2010	Ülo Tonts	pikaaegne teatriuurimuslik ja pedagoogitöö ning raamatute „Kolmkümmend aastat teatriehitamist" (Vanemuise sõnateater) ja „Liiga palju head teatrit" (2009) koostamine.
2011	Riina Viiding	pikaaegse, süvenevalt järjekindla, perspektiivitundelise toimimise eest – selle nimel, et pidevalt ilmuksid meie teatrimõtet toitvad, arendavad ning jäädvustavad raamatud.
2012	Pille-Riin Purje	näitlejaloomingu pikaajalise väärtustamise eest, järjekindla ja pühendunud jälgimise ja jäädvustamisega. Nii regulaarsetes teatriartiklites ja raadiosaadetes kui ka ulatuslikes monograafiates Jüri Krjukovist, Jüri Järvetist (Reet Neimari käsikirja lõpuleviimine ja publitseerimine), „Johannese passiooni” lavastusest. 2011. aastal lisandus raamat „Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist”.
2014	Ene Paaver	teatriraamatute, sealhulgas Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarja, järjepideva ja süvenenud, detailitäpse ja autoritundliku toimetamistöö eest. Samuti tunnustades tema algatust ja hoolt algupärase näitekirjanduse regulaarsel tutvustamisel ja autorite lähendamisel lavapraktikale „Esimese lugemise“ raames.
	Tõnu Tepandi	pikaaegse pedagoogitöö eest kõnetehnika ja lavakõne õppejõuna, mille käigus ta on loonud hääle ja mängu vastastikusel tihedal seosel põhineva isikupärase meetodi. Samuti arvestades rohket harjutusmaterjali sisaldavat ja autori n-ö häälefilosoofiat avavat raamatut „Alguses oli hääl“ (2012).
2016	Andres Laasik	sisuka, rikkalikule arhiivimaterjalile toetuva, uurimuslikus laadis väljapeetud raamatu „Teatri vang. Leo Kalmeti kirjutamata eluluguˮ (2014) eest; samuti arvestades varasemat sisukat elulooraamatut „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärastˮ (2011) ning pikaajalist viljakat kriitikutegevust.
2018	Rait Avestik	Süvenemine, järjepidevus, kvalitatiivselt tõusvas joones teatrimonograafiate kirjutamine ja kirjastamine (kogumik „Eesti kooliteater. 30 aastat festivale“; „Eesti lasteteatrid“, „Isiklik teater“, „Juturaamat – VAT Teater 30“, Sulev Luige, Urmas Kibuspuu, Einari Koppeli, Aarne Üksküla elulooraamatud).
2020	Jaak Viller	Vanemuise teatri ajaloo uurimine ja loomingulise arhiivi digiteerimine; raamatud „Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare“ (2009), „Erich Kõlar. Kuulake ennast muusikasse“ (2012) ning Evald Kampuse artiklite kogumik „Teatrist. Vanemuisest ja vanemuislastest“ (2019).
2022	Anne Türnpu	aastatepikkuse missioonitundliku tegevuse eest lavakõne ja hääletehnika õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis ning eesti ja teiste soome-ugri rahvaste pärimuse pikaajalise uurimise ja tutvustamise eest lavastustes ja lavakavades.
2024	Mihkel Mutt	vaimustava ja põhjaliku, vaheda stiilitaju ja eksimatu keeletundega kirjutatud raamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“ eest, kus teadmine ja isiklik vaade on köitvas tasakaalus, üksiku kaudu avaneb üldine.