Evald Hermaküla

eesti näitleja, teatrilavastaja, filmilavastaja ja näitejuht

Evald Hermaküla (6. detsember 1941 Jõelähtme vald16. mai 2000 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja ja näitejuht.

Haridus

muuda

Ta õppis Maardu 7-klassilises koolis (1949–1956) ja Tallinna 17. Keskkoolis (1956–1960), mille lõpetas hõbemedaliga. 1965. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiainsenerina.

Aastail 1961–1965 oli tegev Eesti NSV Teatriühingu RAT Vanemuise teatristuudios.[1]

Rahvateater ja tee kutselise teatri juurde

muuda

Evald Hermaküla alustas teatriteed keskkooli ajal (1956–1960) näiteringides, sh Ben Drui juhitud Draamateatri stuudios. Mängis kaasa mitme lavastuse ("Kevade", "Juudit", "Antonius ja Kleopatra", "Lumekuninganna") massistseenides, samuti osales Voldemar Panso lavastuses "Härra Puntila ja tema sulane Matti".

Pärast ülikooli astumist hakkas mängima Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone (alates veebruarist 1959 E. Vilde nimeline Tartu Rahvateater) näiteringis, mida juhtis Venda Päi. Viimane märkas juba alguses, et nende teatris on uus täht särama löömas. 5. detsembril 1961 esietendus Venta Vīgante "Igavesti haljad Palmid", kus Hermaküla esines meeldejäävalt. "Mitte iga kutselisegi teatri etendusel ei kohta nii sügavat sisseelamist osasse, karakteri nii täielikku avamist ja publikult jäägitult kaasahaaravat mängu" (Ants Järv 1961). Samal aastal astus Hermaküla Eesti NSV Teatriühingu RAT Vanemuise teatristuudiosse.[1]

Vanemuine

muuda

Kohe pärast Vanemuise teatri õppestuudiosse astumist hakkas ta Vanemuise lavastustes osalema. 1. detsembrist 1962 sai temast poole kohaga näitleja Vanemuises. Nõudlikke ülesandeid tuli täita Romain Rollandi "14. juuli" (1962), Aleksandr Gribojedovi "Hädas mõistuse pärast", Paul Kuusbergi / Epp Kaidu "Andres Lapeteuse juhtum" ja Aleksei Arbuzovi "Mu vaene Marat" (1965) lavastustes.

1965. aasta detsembris lõpetas geoloogiainseneri diplomiga Tartu Riikliku Ülikooli ja kevadel Vanemuise juures töötanud Teatriühingu lavakunstistuudio. 10. aprillil tuli Epp Kaidu lavastuses ja Hermakülaga peaosas välja Janis Rainise tragöödia "Joosep ja tema vennad".

Tollal tegi Hermaküla intensiivset tööd ja nõudlikku eneseharimist, et teatritegemises edasi minna hoopis tähendusrikkamale mängumaale. Oma osa selles protsessis etendasid arutlused-väitlused eakaaslastega, kes olid juba tegevad ilukirjanduse loojatena, kuid siiralt huvitatud ka teatri arengust.

Kõrvalseisjal on väga raske nimetada täpset päeva, millest algas teatriuuenduslik areng, aga see algas kindlasti 1960. aastate keskpaiku uue sugupõlve entusiastide eestvõttel Vanemuise teatri sees. Teatriuuenduse areng algas just riiklikus teatris ning sai arenguvõimalusi tänu teatri juhtkonna sallivusele ja julgusele. Vanemuise juht Kaarel Ird oli selles osas julge mees.

Esimeseks tõsisemaks teatriuuendusliku laadi näiteks oli Hermaküla poolt Vanemuises põhiliselt teatri stuudiolastega tehtud lavastus "Lugusid argielust ehk Valtoniana" (esietendus 12. märtsil 1966), mille teksti oli Arvo Valtoni novellide põhjal kokku seadnud Paul-Eerik Rummo. Tegemist oli Eesti NSV oludes väga uuendusliku lavastusega, mis seadis seejuures kesksele kohale just vabaduse, tegi tajutavaks, et "miski on mäda" ümbritsevas elus. Mati Unt, kes tollal oli Vanemuise dramaturg, kirjutas: "Julgen öelda, et selles etenduses oli midagi uut ja seniolematutki. See oli samm mõtte liikumise vabaduse suunas. /--/ Mõtte liikumise vabaduse suunas all mõtlen ma nii ühiskondlikku mõtet kui ka konkreetse teatrietenduse mõtte liikumist".[1]

Eesti Televisioon

muuda

1966. aasta septembris tuli ootamatu pööre. Hermaküla lahkus Tartust ja läks Eesti Televisiooni lavastajaks. Kaarel Irdile kirjutatud kirjas põhjendas ta lahkumist huviga filmi- ja televisioonitegemise vastu ning lubas kolme aasta pärast Vanemuises tagasi olla. Kirjades avaldub noore Hermaküla tõsine ja sügav soov end proovile panna, kogeda, õppida, teada saada. Hermaküla esimene Tallinna-aeg pärast Vanemuisest lahkumist jäi napiks. Ta mängis novembrini peaosi lavastustes "Mu vaene Marat" ning "Joosep ja tema vennad". Detsembri algul vabastati ta näitlejakohalt. 1966. aasta detsembrist 1967. aasta detsembrini oli ta sõjaväes Kaliningradi oblastis Sovetskis. Nii sõjaväest kui ka hiljem Tallinnast saatis ta Tartusse Irdile kirju, kus kõneleb oma soovist ennast jagada teatri ja televisiooni vahel.

3. detsembril 1969 kirjutas Hermaküla Irdile: "... lavastaja põhikoht on teatris, kus ta teeb suuremaid või väiksemaid ekskursse kinosse ja TV-sse. Seda mitte ainult sellepärast, et teater on neist kolmest kõige vähem riiklik ja industriaalne. Teater on minu jaoks kinost ja TV-st palju ausam ja meie päevadele ja tükkidekskäristatud maailmale hoopis vajalikum".[1]

1969–1972: teatriuuenduse algus

muuda

1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda Nõukogude okupatsioonide omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Nende tõusu soosis ka kultuuripoliitika jätkuv diferentseerumine tohutu impeeriumi erinevates piirkondades. Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest.

Baltimaades eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida-Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Vene NFSV-d ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda.

Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal Vanemuises tegutsenud noored lavastajad Hermaküla ja Jaan Tooming, ajutisemalt ka Kaarin Raid. See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises.

Too algne agressiivsus kajastas süvenevast ühiskondlikust reaktsioonist sündinud võimetuse raevu. Kuid suurele osale publikust, kes neid tundeid muidu võinuks jagada, osutus uudne teatrikeel siinpuhul tõkkeks. Avangardi ja laiema publiku vastasseis, mis oli jõudnud noorde eesti kultuuri juba 20. sajandi alguskümnenditel, kuid siis 1930. aastail nõrgenenud ja Nõukogude okupatsiooni esimeseks 15 aastaks peaaegu kadunud, ilmnes 1960. aastail kõigis kunstides taas uue jõuga.[2]

Mati Unt postuleeris Hermaküla ja Toominga kaks paradigmamuutust. Esiteks, eemaldumine kirjandusest ja ükskõiksus sõna vastu, lähenemine inimesele, kehalisusele ja selle siinolekule, presentsile. Teiseks, eemaldumine mõistuspärasusest ja apolloonilisusest ja lähenemine alateadvusele, dionüüsile.[1]

Elukroonika

muuda
 
Evald Hermaküla lavastus "Tuhkatriinumäng" (1969)

Töökäik

muuda

[3]

Lavastused

muuda

1966

  • Arvo Valton / Paul-Eerik Rummo, "Lugusid argielust ehk Valtoniana" Vanemuine (õppestuudio)

1968

1969

  • Paul-Eerik Rummo, "Tuhkatriinumäng" Vanemuine
  • Irene Haak, "Armastus, armastus..." Eesti Televisioon

1970

  • Paul Kuusberg / Mati Unt / Evald Hermaküla, "Südasuvi 1941" Vanemuine
  • "Telejuurdlus" Eesti Televisioon
  • Rudolf Otkolenko, "Tere tulemast, papad!" Eesti Televisioon

1971

  • Anatoli Salõnski, "Maria" Vanemuine
  • Leonid Andrejev, "Sina, kes sa saad kõrvakiile" Vanemuine
  • "Säärane Ird ehk 100 aastat "Vanemuise" teatrit" Eesti Telefilm

1972

1973

  • Eesti Muinasjutud / Evald Hermaküla, "Üks ullike läks rändama" Vanemuine
  • Branislav Nušič, "Kangesti kahtlane isik" Vanemuine

1974

1975

1976

1977

  • Ludvig Holberg / Evald Hermaküla, "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeotsa Jeppe (joob) ehk Viina katk" Vanemuine
  • Wolfgang Borchert, "Ukse taga" Vanemuine (õppestuudio)
  • Tõnu Tepandi laulude õhtu "Mu kodu on punaste pihlade all" Vanemuine
  • Nikolai Pogodin, "Kremli kellad" (koos Kaarel Irdiga) Vanemuine
  • Maurice Maeterlinck / Evald Hermaküla / Tõnu Tepandi, "Pimedate mäng" Vanemuine (õppestuudio)

1978

  • Ludvig Holberg / Evald Hermaküla, "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeotsa Jeppe (joob) ehk Viina Katk" Valmiera Draamateater, Läti

1979

1980

  • Viktor Rozov, "Me elame hästi..." ("Metsise pesa") Vanemuine
  • Murray Schisgal, "Lavv-Stoori" Valmiera Draamateater, Läti

1981

1982

  • Vaino Vahing / Madis Kõiv, "Faehlmann, õhtuselgus" Vanemuine

1983

1984

  • William Shakespeare, "Windsori lõbusad naised" Noorsooteater
  • Tšõngõz Ajtmatov / Evald Hermaküla, "Ja sajandist pikem on päev" Draamateater
  • Eduard Vilde / Evald Hermaküla, "Prohvet Maltsvet" Draamateater
  • Vaino Vahing, "Mees, kes ei mahu kivile" Draamateater

1985

1986

  • Enn Vetemaa, "Tuul Olümposelt tuhka tõi", Draamateater
  • William Shakespeare, "Torm", Draamateater

1987

1988

1989

  • Mark Howard Medoff, "Red Ryder" Draamateater
  • Euripides, "Bakhandid" Draamateater (TRK Lavakunstikateedri XIV lend)
  • Anna Seghers, "Jeanne d'Arci protsess Rouenis 1431. aastal", Eesti Televisioon

1990

  • Ain Kalmus / Evald Hermaküla, "Juudas", Draamateater
  • Nikolai Gogol / Evald Hermaküla, "Südaöö" ("Vii"), Draamateater

1991

  • Boguslaw Schaeffer, "Proovid" Draamateater
  • August Kitzberg, "Rätsep Õhk ja tema õnneloos" Draamateater

1992

  • Eduard Vilde / Evald Hermaküla, "Mäeküla piimamees" Draamateater
  • Miroslav Hornicek, "Kolm Albertit ja preili Matylda" Draamateater

1993

1994

1995

1996

  • Fragmentaarium "Lõpukirjand" (Draamateater noorteprojekt 1) Draamateater
  • William Shakespeare, "Eksituste komöödia" Draamateater
  • Ben Travers, "Üks jumalast hüljatud ingel" Draamateater
  • Minoru Betsuyaku, "Krahv Dracula sügis" Draamateater
  • Samuel Beckett, "Lõppmäng" Draamateater

1997

  • Terry Johnson, "Hüsteeria" Tallinna Linnateater
  • "Hingedeaeg" (Draamateater noorteprojekt 2) Draamateater

1999

  • Evald Hermaküla, "Kohtuasi number null" Nukuteater
  • Georg Büchner, "Leonce ja Lena" (lõpetanud Hendrik Toompere jun) Nukuteater

[1]

Osatäitmised kutselises teatris

muuda

1962

  • Camille Desmoulins Romain Rolland "14. juuli" (Epp Kaidu) Vanemuine

1963

1964

  • Oberon William Shakespeare "Suveöö unenägu" Vanemuine (õppestuudio)
  • Junius Brutus William Shakespeare "Coriolanus" (Kaarel Ird) Vanemuine
  • Ants Pajuviidik Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtum" (Epp Kaidu) Vanemuine

1965

  • Marat Aleksei Arbuzov "Mu vaene Marat" (Epp Kaidu) Vanemuine

1966

  • Autor (nov. "Pühapäev") Arvo Valton / Paul-Eerik Rummo "Valtoniana" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Joosep Jãnis Rainis "Joosep ja tema vennad" (Epp Kaidu) Vanemuine

1969

1970

  • Esimene kaebealune Ralf Parve "Pimedus tähendab ööd" (Epp Kaidu) Vanemuine

1971

1973

  • Osaline "Üks ullike läks rändama" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Lugeja hääl Otar Taktakišvili "Mindia" (ooper, lav. Kaarel Ird) Vanemuine
  • Švanda Josef Kajetan Tyl "Strakonice torupillimängija" (Epp Kaidu) Vanemuine

1974

  • Kapten Aino Pervik / Evald Hermaküla "Emmeliina" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Katz Jaroslav Hašek / Evald Hermaküla "Švejk läheb sõtta" (Evald Hermaküla) Vanemuine

1975

  • Osaline Nikolai Gogol "Hullumeelse päevik" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Kolesnikov Leonid Leonov "Vallutusretk" (Epp Kaidu) Vanemuine
  • Eilert Løvborg Henrik Ibsen "Hedda Gabler" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Jaan Oks Vaino Vahing "Mees, kes ei mahu kivile" (Evald Hermaküla) Vanemuine

1976

  • Ants Kuslap August Jakobson "Elu tsitadellides" (Epp Kaidu) Vanemuine
  • Osaline "Suured nõiad ja väikesed nõiad" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Kuningas August Kitzberg "Kuningatütre sünnipäev" (Evald Hermaküla) Vanemuine

1977

  • Mõisahärra Ludvig Holberg / Evald Hermaküla "Mats mõisahärraks..." (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Mihai Gruja Ion Drutse "Pühamast püham" (Kaarin Raid) Vanemuine
  • Lenin Nikolai Pogodin "Kremli kellad" (Kaarel Ird ja Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Ooberst Wolfgang Borchert "Ukse taga" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Mängu juht Maurice Maeterlincki järgi "Pimedate mäng" (Evald Hermaküla) Vanemuine

1978

1979

  • Osaline kooris László Gyurkó "Elektra, mu arm" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Osaline Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (Kaarel Ird) Vanemuine

1980

  • Sudakov Vassili Rozov "Me elame hästi..." (Evald Hermaküla) Vanemuine

1981

  • Kustas Lokk Egon Rannet "Südamevalu" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Lunin Edvard Radzinski "Kohus pärast balli ehk Lunin" (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • Puntila Bertolt Brecht "Härra Puntila ja tema sulane Matti" (Evald Hermaküla) Vanemuine

1982

  • Raul Rein Saluri "Kadunud isa" (Tiit Luts) Vanemuine
  • Faehlmann Vaino Vahing, Madis Kõiv "Faehlmann" (Evald Hermaküla) Vanemuine

1983

  • Heinrich IV Luigi Pirandello "Heninrich IV" (Evald Hermaküla) Vanemuine

1984

  • Osaline Eduard Vilde "Prohvet Maltsvet" (Evald Hermaküla) Draamateater
  • Jaan Oks Vaino Vahing "Mees, kes ei mahu kivile" (Evald Hermaküla) Draamateater

1985

1986

  • Prospero William Shakespeare "Torm" (Evald Hermaküla) Draamateater

1990

  • Siimon Peetrus Ain Kalmus / Evald Hermaküla "Juudas" (Evald Hermaküla) Draamateater

1991

  • Tõistre Toomas, Silk, Kohtumees jt. August Kitzberg "Rätsep Õhk ja tema õnneloos" (Evald Hermaküla) Draamateater
  • Osaline Boguslav Schaeffer "Proovid" (Evald Hermaküla) Draamateater

1992

  • Osaline Eduard Vilde / Evald Hermaküla "Mäeküla piimamees" (Evald Hermaküla) Draamateater
  • Hjalmar Erickson jt. Miroslav Hornicek "Kolm Abertit ja preili Matylda" (Evald Hermaküla) Draamateater

1993

  • Osaline Yukio Mishima "Hanjo" (Evald Hermaküla) Draamateater
  • Matti Juhani Aho "Raudtee" (Evald Hermaküla) Draamateater
  • Peeter Pu Songling / Zhuangzi / Kalle Käsper "Libarebased" (Evald Hermaküla) Draamateater

1995

  • Jean-Jacques Jean-Claude Carriẽre "Meelespea" (Evald Hermaküla) Draamateater

1996

  • Linnakodanik Williaw Shakespeare "Eksituste komöödia" (Evald Hermaküla) Draamateater
  • Hamm Samuel Beckett "Lõppmäng" (Evald Hermaküla) Draamateater

1997

1998

1999

  • Urs Bihler Urs Widmer "Top dogs" (Ain Prosa) Draamateater
  • Peter Stockmann Henrik Ibsen "Rahva vaenlane" (Kurt Nutio) Draamateater

[1]

Osatäitmised telelavastustes

muuda
  • 1963 Poiss Paul-Eerik Rummo "Võõrad inimesed (Heiki Haravee)
  • 1966 Toma Horia Lovinescu "Kõige pikem öö" (Kulno Süvalep)
  • 1968 Paul Murray Schisgal "Masinakirjutaja" (Evald Hermaküla)
  • 1969 Lancelot Jevgeni Švarts "Draakon" (Gunnar Kilgas)
  • 1982 John Sparrow Robert Woodroof Anderson "Püha öö – üksildusöö" (Gunnar Kilgas)
  • 1985 Rudolf Ikka Anton Hansen Tammsaare "Rudolf ja Irma" (romaani "Elu ja armastus" järgi, Gunnar Kilgas)
  • 1986 Francæur Jean Sarment "Mamouret" (Eero Spriit)
  • 1986 Toots Oskar Luts "Pildikesi Paunverest" (Gunnar Kilgas)
  • 2000 Isa August Mälk "Stella Stellaris" (Ain Prosa)
  • 1997–2000 Evald Raidver seriaal "Õnne 13" (Tõnis Kask)

[1]

Osatäitmised filmides

muuda

1965

1966

1968

  • Margus "Libahunt" (Leida Laius)

1970

  • Brigadir Enn "Tuulevaikus" (Veljo Käsper)

1984

1986

  • Inspektor Brummel "Mõrvasüüdistus" (Mosfilm)
  • Mari isa "Naerata ometi" (Leida Laius)
  • Justus "Õnnelind flamingo" (Tõnis Kask, telefilm)

1987

1988

  • Peter Stockmann "Doktor Stockmann" (Mikk Mikiver)

1991

  • Bernt Notke "Surmatants (Tõnu Virve)

1994

  • Häärberihärra "Victoria (ühe armastuse lugu)" (Jüri Sillart)

1997

[1]

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Luule Epner, Mati Unt, Vaino Vahing. "Hermaküla". Ilmamaa. Tartu 2002. lk
  2. "Teater.ee". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. november 2016. Vaadatud 26. juunil 2010.
  3. "Eesti Lavastajate Liit". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. september 2014. Vaadatud 9. septembril 2014.

Kirjandus

muuda
  • Sven Karja. "Lossimängud" ("Tuhkatriinumäng" Vanemuises). // "Teatrielu 1999". Tallinn 2001, lk 359–387
  • Evald Hermaküla. "Paradoksaalne Ird: Evald Hermakülaga Kaarel Irdist 16. septembril 1998" (intervjuu, küsis Lilian Vellerand) – samas, lk 388–402
  • "Lavastajaraamat: 12 intervjuud Eesti lavastajatega". Tallinn 2001, lk 43–96 (intervjuu 4. märtsil 1999)
  • "Hermaküla" (artiklite ja mälestuste kogumik; ka bibliograafia). Koostanud Luule Epner, Mati Unt, Vaino Vahing. Ilmamaa. Tartu 2002, 2. trükk 2003, 552 lk
  • Ene Rämmeld, "C'est la vie = Elu on selline" (mälestused). Tänapäev. Tallinn 2004, 160 lk
  • "Evaldi armastus. Kirjad" (Evald Hermaküla kirjad oma esimesele abikaasale Riinale aastaist 1964–69). Koostaja ja kujundaja Tio Tepandi. Tänapäev. Tallinn 2005, 206 lk
  • Luule Epner. "Murrang teatriesteetikas ja Evald Hermaküla (1969–1971)". Akadeemia 2006, nr 11
  • Ülo Tonts, "Kolmkümmend aastat teatriehitamist. "Vanemuise" sõnateatrist 1955–1986". Vanemuine, Tartu 2006, lk 281–298 (peatükk "Mees, kes ei mahtunud kivile. Evald Hermaküla")

Välislingid

muuda