Vaino Vahing

Eesti kirjanik ja psühhiaater

Vaino Vahing (15. veebruar 1940 Aravu, Meeksi vald, Tartumaa23. märts 2008 Tartu) oli eesti psühhiaater, prosaist ja näitekirjanik.

Ta oli 1973. aastast Eesti NSV Kirjanike Liidu liige.

Vahingust on tehtud dokumentaalfim "Vaino Vahingu päevaraamat".

Haridus ja meditsiiniline karjäär muuda

Vaino Vahing õpetas muu hulgas psühhiaatriat, kohtupsühhiaatriat, psühhoteraapiat, psühhohügieeni ja narkoloogiat.

Ta avaldas kirjutisi eksperimentaalsest ja kliinilisest psühhofarmakoloogiast.

Teoseid muuda

  • "Lugu" (Perioodika 1970)
  • "Kaemus" (Eesti Raamat 1972)
  • "Sina" (Perioodika 1973)
  • artiklivalimik "E me ipso" (Eesti Raamat 1990)
  • valitud novellid "Kaunimad jutud" (Ilmamaa 1995)
  • "Thespis" (Ilmamaa 1997) (teatriuuendused 1972/73)
  • "Machiavelli kirjad tütrele" (Eesti Raamat 1990)
  • "Mängud ja kõnelused" (Eesti Keele Sihtasutus 2002)
  • "Hermaküla"
  • "Noor Unt" (Perioodika 2004)
  • "Vaimuhaiguse müüt" (Ilmamaa 2005)
  • "Näitleja" (Vagabund 2006)
  • "Päevaraamat I" (2006)
  • "Päevaraamat II" (2007)

Filmirollid muuda

Vahing mängis peaosa Peeter Simmi filmis "Võsakurat" ning kõrvalosa Olav Neulandi filmis "Tuulte pesa".

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Vaino Vahing on olnud abielus Anne Kallinguga (1963–1969), Maimu Bergiga (1969–1979) ja Heli Vahinguga (1982–1984). Abielust Maimu Bergiga on neil tütar, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque.

Viited muuda

  1. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus muuda

Välislingid muuda