Vaino Vahing
Vaino Vahing (15. veebruar 1940 Aravu, Meeksi vald, Tartumaa – 23. märts 2008 Tartu) oli eesti psühhiaater, prosaist ja näitekirjanik.
Ta oli 1973. aastast Eesti NSV Kirjanike Liidu liige.
Vahingust on tehtud dokumentaalfim "Vaino Vahingu päevaraamat".
Haridus ja meditsiiniline karjäär
muuda- Lõpetas 1963. aastal Tartu Riikliku Ülikooli
- 1963–1965 Jämejala Psühhoneuroloogiahaigla ordinaator, osakonnajuhataja ja peaarsti asetäitja
- 1965–1967 Vabariikliku Tartu Psühhoneuroloogiahaigla ordinaator
- 1967–1975 Vabariikliku Tartu Psühhoneuroloogiahaigla kohtupsühhiaatria ekspert
- 1968–1971 TRÜ psühhiaatriakateedri mittekoosseisuline aspirant
- 1975–1981 TRÜ psühhiaatriakateedri dotsent
Vaino Vahing õpetas muu hulgas psühhiaatriat, kohtupsühhiaatriat, psühhoteraapiat, psühhohügieeni ja narkoloogiat.
Ta avaldas kirjutisi eksperimentaalsest ja kliinilisest psühhofarmakoloogiast.
Teoseid
muuda- "Lugu" (Perioodika 1970)
- "Kaemus" (Eesti Raamat 1972)
- "Sina" (Perioodika 1973)
- artiklivalimik "E me ipso" (Eesti Raamat 1990)
- valitud novellid "Kaunimad jutud" (Ilmamaa 1995)
- "Thespis" (Ilmamaa 1997) (teatriuuendused 1972/73)
- "Machiavelli kirjad tütrele" (Eesti Raamat 1990)
- "Mängud ja kõnelused" (Eesti Keele Sihtasutus 2002)
- "Hermaküla"
- "Noor Unt" (Perioodika 2004)
- "Vaimuhaiguse müüt" (Ilmamaa 2005)
- "Näitleja" (Vagabund 2006)
- "Päevaraamat I" (2006)
- "Päevaraamat II" (2007)
Filmirollid
muudaVahing mängis peaosa Peeter Simmi filmis "Võsakurat" ning kõrvalosa Olav Neulandi filmis "Tuulte pesa".
Tunnustus
muuda- 1975 Nõukogude Eesti preemia
- 1982 Friedebert Tuglase novelliauhind ("Machiavelli kirjad tütrele" II)
- 1982 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Faehlmann")
- 1996 Eesti Vabariigi kultuuripreemia
- 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk[1]
- 2002 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Mängud ja kõnelused")
- 2007 Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen aastapreemia
Isiklikku
muudaVaino Vahing on olnud abielus Anne Kallinguga (1963–1969), Maimu Bergiga (1969–1979) ja Heli Vahinguga (1982–1984). Abielust Maimu Bergiga on neil tütar, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque.
Viited
muuda- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Kirjandus
muuda- Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat, Eesti Raamat, Tallinn 1991, lk 582–587, bibliograafia lk 607, käsitluse autor Pärt Lias
- Eesti kirjanike leksikon, Eesti Raamat, Tallinn 2000, lk 639–640, artikli autor Ants Järv
- "Vahing: mälestusi Vaino Vahingust". Koostaja Külli Trummal. Kirjastus Hermes, Tartu 2011, 336 lk; ISBN 9789949918713
Välislingid
muuda- Vahingu dramatiseering Garbo professor Luule Epneri juubeliks Teater. Muusika. Kinos 2003. aastal
- Sven Vabari intervjuu Vahinguga "Optimistlikud tagasivaated kuristiku põhja", Looming, 8/2003
- Jaak Urmeti artikkel "Vahing müüb Unti" Eesti Päevalehes 30. jaanuaril 2004
- katkendeid Vahingu märkmetest "Maimu viskas lusikaga Mati vasaku kulmu lõhki!" 9. veebruaril 2004
- Sürrealismist (.ram). Eesti Raadio Ööülikool 2004 (Lektorid: Andres Ehin ja Vaino Vahing)
- Jaak Urmeti artikkel "Vaino Vahing: kirjanikuna pead kõigeks valmis olema" Eesti Päevalehes 19. detsembril 2005
- Aivar Kulli artikkel "Vaino Vahing jätkab omamüüdi toestamist" Postimehes 19. jaanuaril 2006
- Peeter Järvelaidi artikkel "Mees, kes püüdis jõuda kivile…", Areen, 20. veebruar 2006
- Rein Veidemanni artikkel "Vaino Vahing: eestlane põeb pihtimisvaegust" 13. veebruaril 2006
- Vaino Vahing Eesti biograafilises andmebaasis ISIK